Elmar Tambek
Elmar Nikolai Tambek (24. detsember 1897, Kavastu küla, Vihula vald, Virumaa – 26. juuni 1991 Vancouver, Kanada) oli Eesti riigiametnik, jurist ja sõjaväelane (kapten[1]).
Elmar Tambek oli Vabariigi Presidendi Kantselei ülem Konstantin Pätsi ametiajal 1938–1940. Aastatel 1941–1944 oli Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse (ZEV) juhataja.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Elmar Tambek sündis talupidaja peres, õppis Liiguste ministeeriumikoolis ja lõpetas 1917. aastal kuldmedaliga Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi. Soovides õppida arstiks, astus ta Peterburi sõjameditsiini akadeemiasse.[2] 1918. aastal pöördus Eestisse tagasi ja osales Vabadussõjas Narva rindel[3], aastatel 1920–1929 oli kaadriohvitser (teenis 2. Suurtükiväepolgus, 2. Diviisi suurtükiväes, sõjaministeeriumis, sõjaväe ringkonnakohtus ja sõjaväe prokuratuuris, 1924–1929 kohtu-uurija ja abiprokurör).
20. detsembril 1920 lõpetas Sõjakooli sõjaaegse ratsaväe kursuse ja ülendati lipnikuks[4]. Aastal 1925 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.[2] Kuulus korporatsiooni Vironia.[2] Pärast seda töötas Sõjaministeeriumis ja Sõjaprokuratuuris.[2] Aastast 1929 töötas prokurörina Rakvere ringkonnakohtus ja 1933. aastast Tallinna abiprokurörina.[2] Osales aastal 1932 Eesti Vabadussõjalaste Liidu Rakvere osakonna rajamisel.[2]
Oli Politseikooli kriminaalõiguse ja kriminoloogia õppejõud.[viide?]
Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani (kinnitatud jätkuvalt ametis olevaks Tõnis Kindi poolt 29. detsembril 1973) oli ta Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.
Aastatel 1941–1944 oli Elmar Tambek Saksa okupatsioonivõimudega koostöös tegutseva organisatsiooni Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse ZEV (saksa Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten) juhataja.
Kaks päeva enne punavägede saabumist Tallinna septembris 1944 põgenes ta koos perekonnaga (välja arvatud tema poeg Ülo Tambek, kes 1941. aastal oli mobiliseeritud Punaarmeesse) laeval "Wartheland" Saksamaale[2] (oli seal Eesti Toimkonna juhataja Berliinis, hiljem Detmoldis[5]). 1947 siirdus Inglismaale ja 1952 kolis Kanadasse Vancouverisse.[2] Töötas erahaiglas sanitarina, 70-aastaselt siirdus pensionile.[6]
Elmar Tambeki ja tema abikaasa Anna Tambeki tuhastatud põrmud on maetud Virumaale Haljala kalmistule. Samal kalmistul puhkavad ka tema vanemad ja poeg, filmioperaator ja -režissöör ning ajakirjanik Ülo Tambek. Elmar Tambeki ja tema abikaasa ümbermatmisele pühendatud mälestusjumalateenistus toimus Tallinnas Kaarli kirikus 9. juunil 1994.[2]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Elmar Tambek, "Tõus ja mõõn" I-II osa, Toronto: Olion, 1964.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Elmar Tambek". Ohvitseride andmekogu. Vaadatud 22.04.2019.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Suurvärav, Avo (28.07.1994). "Tambekid maeti kodumaa mulda". Vaba Eestlane = Free Estonian. Vaadatud 22.04.2019.
- ↑ "Elmar Tambek 80-aastane". Vaba Eestlane (Toronto : 1952–2001). 10.01.1978. Vaadatud 22.04.2019.
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202752&img=era0031_001_0000242_00009_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e12524291658001ca19cd8052993cdd6
- ↑ Uus kartoteek valmistamisel. Eesti Sõna, 24. märts 1945, nr. 21, lk. 2.
- ↑ "Matrikli nr 1738". Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Vaadatud 22.04.2019.
- ↑ "Teenetemärkide kavalerid. Elmar Tambek". Teenetemärkide register. Vaadatud 22.04.2019.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu, 1994. Lk. 123.
- E. Tambeki vastus A. Lutsule. Võitleja, september 1970.
- "Armas president, aita!" 13.000 kirja vabariigi esimesele kodanikule. Päevaleht, 14. juuni 1940, nr. 157, lk. 5.