Elmar Tambek

Allikas: Vikipeedia

Elmar Tambek (24. detsember 1897 Kavastu küla, Vihula vald, Virumaa26. juuni 1991 Vancouver, Kanada) oli Eesti jurist ja sõjaväelane (kapten).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Tambek õppis Peterburis sõjameditsiini akadeemias. 1918. aastal pöördus Eestisse tagasi ja osales vabadussõjas, aastatel 1920–1929 oli kaadriohvitser (teenis 2. Suurtükiväepolgus, 2. Diviisi suurtükiväes, sõjaministeeriumis, sõjaväe ringkonnakohtus ja sõjaväe prokuratuuris, 1924–1929 kohtu-uurija ja abiprokurör).

20. detsembril 1920 lõpetas Sõjakooli sõjaaegse ratsaväe kursuse ja kõrgendati lipnikuks[1]. 1921–1925 (lõpetas) õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 1929–1937 oli prokurör Rakveres ja Tallinnas. Politseikooli kriminaalõiguse ja kriminoloogia õppejõud.

Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani (kinnitatud jätkuvalt ametis olevaks Tõnis Kindi poolt 29. detsembril 1973) oli ta Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.

Aastatel 19411944 oli Elmar Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse ZEV (saksa Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten) juhataja.

Põgenes 1944 Saksamaale (oli seal Eesti Toimkonna juhataja Berliinis, hiljem Detmoldis[2]), asus 1947 Inglismaale ja 1952 Kanadasse. Töötas haiglas sanitarina.

Tema poeg oli filmirežissöör Ülo Tambek.

Teos[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõus ja mõõn (Toronto 1964, 2. trükk Tallinn 1993)

Väljavõte teosest, Elmar Tambek. „TÕUS JA MÕÕN” lk.256-273

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu, 1994. Lk. 123.
  • E. Tambeki vastus A. Lutsule. Võitleja, september 1970.
  • "Armas president, aita!" 13.000 kirja vabariigi esimesele kodanikule. Päevaleht, 14. juuni 1940, nr. 157, lk. 5.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]