Läti laenud eesti keeles
Läti laenud on eesti keelde läti keelest tulnud laentüved. Laenamine algas 8. sajandil ja hoogustus 13. sajandil keelekontaktide tihenemisel.[1]
Läti laenud esinevad ennekõike eesti keele murretes, peamiselt lõunaeesti murretes ja saarte murdes (üle 250 sõna), eriti palju aga Lätis asunud Lutsi ja Leivu keelesaartel (u 900).[2] Eestlaste ja lätlaste ajalugu ja kultuur on väga sarnased, seetõttu erilisi mõjuvaldkondi ei ole ja laiemalt levinud laene on vähe. Mõned läti laenud on siiski jõudnud ka eesti kirjakeelde.[1] 2020. aasta uurimisseisuga hindas Sven-Erik Soosaar nende hulgaks 34–47.[3]
Laenud näitavad kahe naaberrahva pikaajalist vastastikust, nii-öelda perekondlikku iseloomuga suhtlemist, laenatud on joogi- ja toidunimetusi, rõivanimetusi ning muid koduse majapidamisega seotud sõnu.[1] Sven-Erik Soosaare järgi on kindlad läti laenud näiteks kanep, kauss, kuut, kiin (terariist), kõuts, labus, lest (kala), lääts, magun, mait, nuum, pakal, palakas, pastel, rauts, rääts (korv), sõkal, tuust, täkk, vanik, viisk.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- germaani laenud eesti keeles
- alamsaksa laenud eesti keeles
- saksa laenud eesti keeles
- baltisaksa laenud eesti keeles
- vanarootsi laenud eesti keeles
- rootsi laenud eesti keeles
- balti laenud eesti keeles
- slaavi laenud eesti keeles
- vanavene laenud eesti keeles
- vene laenud eesti keeles
- soome laenud eesti keeles
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Iris Metsmägi; Meeli Sedrik; Sven-Erik Soosaar (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 14–15
- ↑ Lembit Vaba (1977). Läti laensõnad eesti keeles. Tallinn : Valgus; ENSV TA, Keele ja kirjanduse instituut.
- ↑ 3,0 3,1 Sven-Erik Soosaar (2020). "Eesti tüvevara ajalugu", peatükk raamatus "Eesti keele ajalugu" (autorid Külli Prillop, Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso). Lk 362