Logopeedia

Allikas: Vikipeedia

Logopeedia (vanakreeka sõnadest λόγος (logos) 'kõne' ja παιδεία (paideia) 'kasvatamine') on eripedagoogika haru, mis uurib kõnepuudeid ning töötab välja vastavat ravipedagoogilisi ning profülaktilisi abinõusid. Eesmärgiks on lülitada kõnepuudega inimene kui täisväärtuslik isiksus sotsiaalsesse keskkonda.[1].

Logopeedidel on Eestis oma erialaliit Eesti Logopeedide Ühing. Logopeede õpetatakse Eestis vaid Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnas alates aastast 1968. Logopeediks saab pärast 5-aastase kursuse lõpetamist (magistrikraadi omandamist).

Logopeedia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Logopeedia alguseks loetakse 1920ndaid aastaid, kui Tartu Ülikooli närvikliinikusse sai kõnehäirete ambulatooriumi juhatajaks dr. Viktor Hion. Tema juhtimisel tegeleti alguses peamiselt afaasia ja kogelusega. Pikka aega tegelesid logopeediliste küsimustega vaid arstid. Huviorbiidis oli eelkõige kogelus, kuulmislangusega inimeste kõne, afaasia ja häälduspuuete korrigeerimine.

Esimesed eestlastest logopeedid olid Adele Palm, Lea Nurkse ja August Karu (logopeed), kes õppisid Leningradis M.F Brunsi juures. Ka Moskva Pedagoogiline Instituut õpetas logopeede. 1989 moodustasid logopeedid Eesti Logopeedide Ühingu, mis tegutseb siiani.

Naaberdistsipliinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Logopeedia on tihedalt integreeritud lingvistika, eripedagoogika, meditsiini, (ortodontia, hambaarstiteadus, otorinolarüngoloogia, neuroloogia jpt), psühholingvistika, psühholoogia ja pedagoogikaga.

Kõnepuuete liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõnepuuded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Logopeedilised teraapiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntud logopeede[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõisteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Logopeedide organisatsiooonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. T. Espe, Logopeedia alused, 1973, lk 5–10.
  • Marika Padrik, 1998, Logopeedia areng Eestis:Minevik, olevik, tulevik

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]