Sigmatism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sigmatism on düslaalia üks vorme, täpsemalt s-tähe vaeghääldus. Sigmatism on nimetuse saanud kreeka keele järgi nagu muudki levinud üksikhäälikute vaeghääldused.[1]

S on ahtushäälik ja sibilant. S-tähe omandamine hakkab hiljem kui teiste häälikute omandamine tänu tema raskusele [2] ning seetõttu esineb s-tähe vaeghääldust ka kõige rohkem. [1]

„S-i õige hääldusasendi korral on hambakaared kergelt avatud (1–2 mm). Keeletipp on suunatud alumiste hammaste poole. Keeleküljed on tõstetud, tekitades kõvasuulae ja hambasompude piirkonnas (alveoolidel) ahtuse. Keele keskjoonele tekib rennitaoline nõgu. Läbi ahtuse ja rennitaolise nõo kulgeb õhujuga, mis tekitab hõõrdumisel s-häälikule omase kahina.”[3]

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

S-tähe vaegushääldusel võib olla erinevaid põhjuseid:

  1. Funktsionaalsed ehk talituslikud põhjused- [4][1] Funktsionaalsed põhjused jagunevad omakorda sotsiaalseteks ja bioloogilisteks. [1] Bioloogilised põhjused on näiteks lapseeas antud hääliku omandamise perioodil pöetud haigused, mis nõrgendavad lapse lihastoonust ja seega keelelihase nõrkuse tõttu ka antud hääliku täpse häälduse omandamise. Sotsiaalsete põhjuste alla kuulub näiteks täiskasvanute ebaõige kõne, mida laps jäljendab, või vanema liigne nõudlikkus lapse häälduse suhtes kõne arengu perioodil. Eestikeelse s-tähe hääldust võib mõjutada ka muukeelses keskkonnas viibimine. [1]
  2. Mehaanilised ehk ehituslikud põhjused.[4] [1]Mehaaniline düslaalia võib tekkida igas vanuses ja tähendab perifeersete häälduselundite anatoomilisi kahjustusi.[1] näiteks hamba-lõualuusüsteemi anomaaliad. [4] Lastel võib s-i vaeghääldus kaasneda aknüloglossiaga ehk häirunud keelekida kinnitusega. S-i vaeghääldus ei ole siiski otseselt aknüloglossiast põhjustatud vaid pigem järgneb aknüloglossiat korrigeerivale kirurgilisele sekkumisele, millega kaasneb keelemusklite nõrkust. Viimane võib omakorda s-i vaeghääldust põhjustada.[5]
  3. Kahjustunud kuulmine [4].

Vormid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Interdentaalne ehk hammastevaheline s – keeletipp on hääldamisel hammaste vahel;
  2. lateraalne ehk külgmine s – õhujuga väljub keele külgedelt. Keeletipp võib olla tõstetud ülemiste hammaste taha või keeleselg tõusnud kühmukesena suulae poole;
  3. addentaalne ehk hammas-s – keele esiosa on surutud tugevalt vastu esihambaid, takistades õhu vaba väljapääsu;
  4. stridentne ehk vilistav s – õhuvoolukanal on liiga kitsas, s kostab vilistavalt;
  5. soselev s – häälik moodustatakse keeletipuga all, mis on s-i normaalsest asendist tunduvalt madalamal. Kõlalt sarnaneb š-ga. Sageli kaasneb huulte ettepoole ümardamine;
  6. palataal-alveolaarne s – hääldatakse tõstetud keeletipuga (keeletipp läheneb ülemistele alveoolidele, kuid ei puuduta neid). Õhukanal laieneb, õhk valgub mööda keelt laiali. Eristada tuleks soselevast s-ist, mille puhul kõla on natuke sarnane;
  7. labiodentaalne ehk huul-hammas-s – alumine huul puudutab ülemisi hambaid, s kostab f-hääliku sarnaselt;
  8. nasaalne s – keelepära tõstetakse langetatud pehmesuulae vastu, mis avab vaba õhuvoolu ninaõõnde.”[6]

Interdentaalsust peetakse väikelastele eakohaseks, kuna see on seotud laste anatoomiliste iseärasustega (suuõõne ja keele suuruse vahekord).[7].

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

S-i vaeghääldust oskab korrigeerida logopeed. Enamikul juhtudel on s-i vaeghäälduse põhjused pigem siiski funktsionaalsed ning on kergesti ravitavad.[1]

S-tähe õigeks hääldamiseks tuleb lapse artikulatsiooniaparaati tugevdada. Laps peab tegema vastavaid harjutusi, mis aitavad tugevdada tema kõneelundite lihaseid. Samaaegselt peab laps oskama suunata väljahingatavat õhku ning selle tugevust[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Raudik, S. (2016). Häälduspuuded. M. Padrik, M. Hallap (Toim), Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia (lk 73-83). Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. Mati Hint (1998). Häälikutest sõnadeni. Eesti keele häälikusüsteem üldkeeleteaduslikul taustal. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 
  3. Raudik, S. (2016). Häälduspuuded. M. Padrik, M. Hallap (Toim), Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia (lk 76). Tartu Ülikooli Kirjastus.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Tiia Espe (1973). Logopeedia alused. Tallinn: Valgus. 
  5. Vivek M. Rege. "Tongue Tie in Infants". 27.01.2009. Vaadatud 03.06.2019.
  6. Raudik, S. (2016). Häälduspuuded. M. Padrik, M. Hallap (Toim.), Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia (lk 77). Tartu Ülikooli Kirjastus.
  7. Ester Lepik Laste keele iseärasused. (1972). Emakeele Seltsi Aastaraamat. 18