Alternatiivkommunikatsioon

Allikas: Vikipeedia

Alternatiivkommunikatsioon on kommunikatsiooni valdkond, mis uurib suhtlusmeetodeid ja -vahendeid, mis toetavad või/ja asendavad tavapärast verbaalset suhtlemist. Hõlmab ka mitteverbaalse kommunikatsiooni. Rahvusvaheliselt kasutatakse lühendit AAC (augmentative and alternative communication). Leiab rakendust eripedagoogikas ja logopeedias ning omab suurt tähtsust inimestele, kellega tavapärane suhtlemine on raske või võimatu.

Alternatiivkommunikatsiooni puhul on korrektsiooniline suund kasutamaks ära võimalikult palju säilinud võimalusi eneseväljendamiseks ning otsida võimalusi eneseväljendamiseks läbi erinevate/ teiste meelte. Alternatiivkommunikatsiooni vahendid võivad olla graafilised (piktogrammid jne), žestikulaarsed (viipekeel, üksik viiped) või olla suunatud meelte kasutamisele, mida verbaalsel kõnelemisel ei rakendata (daktülograafia, Braille kiri).

Alternatiivkommunikatsiooni rakendatakse järgmistel juhtudel:

  1. kui inimesel pole kaasasündinud või omandatud puude tõttu kõne välja arenenud;
  2. kui inimesel on mõni meelepuue või tähelepanu- ja tajumisraskused (vaegnägijad, vaegkuuljad jne);
  3. kui inimene küll mõistab kõnet, kuid ei suuda end arusaadavalt väljendada (afaasia, alaalia jne);
  4. kui inimene vajab enda kõnelisel väljendamisel kommunikatiivset tuge;
  5. kui verbaalsed keelelis-kõnelised vahendid on inimese jaoks kasutamiseks liiga rasked ja mõistmatud.

Võimalik sihtrühm[muuda | muuda lähteteksti]

Alternatiivkommunikatsiooni vahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]