Carl Wernicke

Allikas: Vikipeedia
Carl Wernicke

Carl Wernicke (ka Karl Wernicke; 15. mai 184815. juuni 1905) oli saksa arst, anatoom, psühhiaater ja neuropatoloog.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sai meditsiinikraadi Breslau Ülikoolis 1870. aastal. Hiljem veetis ta kuus kuud Viinis kus ta õppis koos neuropatoloog Theodor Meynery’iga, kes oli tugevaks mõjuks Wernicke’ karjäärile. Aastatel 1876-1878 oli Wernicke Karl Westphali assistent psühhiaatria ja närvihaiguste kliinikumis Berlin Charité. Peale seda rajas ta eraneuropsühhiaatria praksise Berliinis. 1890 sai ta koha Breslaus ning hiljem täitis ta sarnast rolli ka Halle Ülikoolis (1904). Ta suri aasta hiljem Tüüringi metsas toimunud jalgrattaõnnetuses saadud vigastuste kätte.

Afaasia uurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Broca avaldas leiud ajukahjustustest, mis põhjustasid keele kasutamisega seonduvat defitsiiti. Selle defitsiidiga seotud ajupiirkonda tuntakse Broca alana. Varsti peale seda hakkas Wernicke teostama oma uurimusi aju haiguste mõjudest kõnele ja keelele. Wernicke pani tähele, et kõik keele defitsiidid ei olnud Broca ala kahjustuse tulemused. Õigemini leidis ta, et kahjustus vasakus tagumises, ülemises temporaal käärus andis tulemuseks keele mõistmise defitsiidi. Seda ala nimetatakse nüüd Wernicke alaks ning sellega seonduvat sündroomi tuntakse retseptiivse afaasia all.

Eponüümid[muuda | muuda lähteteksti]

Wernicke afaasia: Termin tähendab sensoorilist või retseptiivset afaasiat. See on võimetus arusaada kõnest või produtseerida tähenduslikku kõnet, mis on harilikult põhjustatud tagumise ülemise temporaalkääru kahjustusest.

Wernicke ensefalopaatia: Akuutne neuroloogiline düsfunktsioon, mi on põhjustatud tiamiini puudusest. See on

Wernicke pupillide reaktsioon: Reetina pimedas osas otsese reaktsiooni puudumine valgusele.