Düsfoonia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Düsfoonia on häälepuue, mis avaldub enamasti häälekvaliteedi halvenemisena. Täieliku häälekaotuse korral on tegemist afooniaga. Düsfoonia puhul on hinnatavad ja mõõdetavad hääle akustilised omadused: põhitooni kvaliteet, hääle kõrgus, valjus, ulatus, resonants, dünaamika ja stabiilsus. Kahjustunud on üks või mitu hääle omadust.[1] Düsfoonia tunnused on kare, räme, katkev hääl, mille kõrgus väheneb ja/või hääl on juhitamatu. Ebamugavustundest tingituna räägitakse vähem. Kõri on kuiv, kipitav ja valulik. Võib tekkida köhatamine.[2]

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Hääle põhitooni kvaliteedi ehk harmoonilise struktuuri halvenemisel võib hääl kõlada käreda või kahisevana. See sõltub häälekurdude sulust ning limaskesta laine perioodilisusest ja sümmeetrilisusest. Mida aperioodilisem laine, seda käredam või kahisevam hääl. Kahisev hääl on jõuetu, käreda hääle korral võib tegemist olla liiga jõulise tooniga. Kui häälekurdude sulg on ülemäärase pingega, on hääl kriiskav. Kui häälekurdude sulg on nõrk, võib häälepilu jääda avatuks ja kõnes esineda hääletuid segmente.[1]

Häälekurdude võnkesagedusest sõltub hääle kõrgus ehk põhisagedus, mida mõõdetakse hertsides (Hz). Tavapärane häälekõrgus jääb vahemikku 100 Hz (meestel) kuni 300 Hz (lastel). Düsfoonia korral võib tavapärane häälekõrgus olla häälekurdude ülemäärase pinge tõttu liiga kõrge, turse tõttu liiga madal või tulenevalt pinge muutlikkusest ebastabiilne.[1]

Hääle valjus sõltub häälekurdude võngete amplituudist, mis on seotud õhu liikumise kiiruse ning rõhuga. Heli intensiivsust mõõdetakse detsibellides (dB). Düsfoonia korral võib hääl olla liiga vali või liiga vaikne.[1]

Hääle moodustumine eri kõrgustel ehk hääleulatus sõltub häälekurdude võnkumise kiirusest ning elastsusest. Düsfoonia korral võib hääleulatus olla piiratud või on kahjustunud häälekõrguse kontroll.[1]

Hääle resonants ehk kõla sõltub vokaaltrakti tööst. Kui nina- ja suuresonants ei ole tasakaalus, võib tekkida kas hüpernasaalsus (liigne ninaresonants) või hüponasaalsus (puudulik ninaresonants).[1]

Hääle dünaamika häirete puhul väheneb kontroll hääle kõrguse ja/või valjuse üle.[1]

Hääle stabiilsus tähendab hääle omaduste püsivust. Kahjustustest annab märku hääle väsimine ja kähedaks muutumine, mille põhjus võib olla häälekurdude limaskesta seisundi halvenemine hääle tekitamisel.[1]

Klassifitseerimine ja tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Hääle patoloogilise muutumise aluseks on respiratoorne ja/või vokaaltrakti düsfunktsioon või kõrikahjustus. Düsfooniat võivad põhjustada orgaanilised ja/või käitumuslikud häälepuuded. Orgaanilise puude puhul on häälekurdudel struktuursed muutused. Käitumuslike häälepuuete korral ei esine kudedel struktuurseid muutusi.[1] Düsfoonia tekkepõhjuste hulka kuuluvad näiteks pikaaegne suitsetamine, liigne valju hääle kasutus, pidev kokkupuude tolmude, kemikaalide ning vahelduva temperatuuriga.[2]

Käitumuslikud häälepuuded: hüperfunktsionaalne (lihaspinge düsfoonia), hüpofunktsionaalne (kõriliihaste puudulikust talitlusest tingitud düsfoonia) ja psühhogeenne (spasmiline düsfoonia). Hüperfunktsionaalset düsfooniat võib põhjustada intensiivne häälekasutus, infektsioon, refluks vmt. Hüpofunktsionaalse düsfoonia põhjuseks võib olla haigus, üldine kurnatus ja väsimus või isiku psühholoogiline seisund. Psühhogeense düsfoonia sage põhjus on pikaajaline stress.[1]

Orgaanilised häälepuuded: struktuursed kõrvalekalded, neuroloogilised põhjused, endokrinoloogilised haigused, kõrihaigused, kõri mõjutavad haigused, põletikulised seisundid. Hääle- või hingamiselundkonna struktuursete kõrvalekallete puhul on tegemist kahjustusega kõri, vokaaltrakti või respiratoorse trakti piirkonnas. Häälepuude avaldumist mõjutab kahjustuse asukoht. Näiteks anomaalia kõris kahjustab hääletooni ja vokaaltrakti kahjustuse korral muutub resonants. Neuroloogilist häälepuuet põhjustab tsentraalse või perifeerse närvisüsteemi kahjustus. Neuroloogiline düsfoonia liigitub: häälekurdude sulguse häire, fonatoorne ebastabiilsus (kõrguse ja valjuse ebastabiilsus) ja fonatoorne koordinatsioonihäire (kannatavad kõne tempo ja prosoodia). Düsfooniat põhjustavad ka vokaaltrakti mõjutavad põletikulised seisundid ja haigused. Kõri mõjutavad näiteks larüngiit ja refluks. Astma, kartsinoomi ja kopsuhaiguste korral mõjutab häält ebapiisav subglotaalne rõhk.[1]

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Häälehäirete, sh düsfoonia diagnoosimiseks tuleb pöörduda spetsialisti poole, kui hääle kvaliteedi muutused valmistavad patsiendile muret.[1] Häälehäirete korral pöördutakse arsti poole peamiselt juhul, kui teadaoleva infektsiooni, trauma või muu selge põhjuseta on tekkinud hääle kähedus ja väsimine, mis ei möödu ka pärast 24–48 tundi häälepuhkust. Diagnoosimist alustab tavaliselt kõrva-nina-kurguhaiguste arst ja vastavalt vajadusele kaasatakse teised spetsialistid: logopeed, allergoloog, psühhiaater jne. Häälehäire uurimiseks kasutatakse (video)larüngostroboskoopiat.[2] Eesmärk on selgitada välja düsfoonia põhjused ja hinnata patsiendi motivatsiooni probleemiga tegeleda.[1]

Ravivõimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Düsfooniat saab ravida teraapia abil või kasutades ka ravimeid ja/või kirurgilist sekkumist. Teraapias tegeletakse kehaasendi ja lihastoonuse, hingamise, artikulatsiooni ja fonatsiooni arendamisega. Ravi eesmärk on saavutada võimalikult hästi funktsioneeriv hääl. Kui häält ei ole võimalik täielikult taastada, siis püüeldakse suhtlemist võimaldava või normilähedase hääle saavutamise poole.[1]

Hääleteraapia edukus sõltub palju logopeedi ja patsiendi koostööst. Häälehäire parandamiseks peab patsiendil tekkima motivatsioon ja tahe endaga töötada. Düsfoonia olemusest sõltuvalt valitakse ravimeetodid ning selgitatakse patsiendile, kuidas toimib kõne mehhanism ja kuidas seda hoida. Hääleteraapia käigus on tähtsal kohal töö kehaga. Palju tegeletakse hingamistreeningu ja artikulatsiooniaparaadi liikuvuse parandamisega.[2] Enamasti on logopeedi abiga võimalik hääle funktsioneerimine taastada.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Padrik, M., Hallap, M., Raudik, S., Naestema, R., Oselin, H., Jahu, M., Nursi, A., Koplimäe, J., Raidla, U., Brin, I., Uriko, A., & Kaasik, B (2016). Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kalling, K. "Millal on hääl ära ja millal juba häälehäire?". Terviseuudised, 11.04.2016.
  3. "Düsfoonia". Kõneravi.ee.