Kõne tempo ja rütmi häired
Kõne tempo ja rütmi häiretena tuntakse häireid, mille puhul kõne takistused ja sujumatus on püsivad ja pärsivad suhtlemist [1].
Vormid[muuda | muuda lähteteksti]
Ebatavaliselt kiiret kõnetempot ja sellest tulenevat ebaselget kõnet nimetatakse tahhülaaliaks, aeglast bradülaaliaks [1][2]. Kuigi kiirkõnet ei peeta iseenesest veel kõnepuudeks, raskendab see samuti suhtlemist ja võib vajada kõneravi [1]. Liiga kiire või aeglane kõnetempo on enamasti siiski muude kõne- või arengupuuetega kaasuvateks sümptomiteks (nt aeglane kõnetempo düsartria või afaasia puhul või ka liiga kiire või aeglane kõne aktiivsus- ja tähelepanuhäire või intellektipuude korral) [1]. Kõnesujuvuspuuetest tuntuim on kogelus, mille puhul on märgiks kõnetakistuse (häälikute, silpide või ühesilbiliste sõnade kordused, häälikute venitamine, õhuvoolu või hääle blokid) kõrge sagedus või kestus [1].
Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Kogelus võib tekkida erinevatel kõnearengu perioodidel: 2.−5. eluaastal, kui laste, eriti poiste, närvisüsteem on väga tundlik ja ehmatus võib kõneorganis krampe tekitada, 6.−8. eluaastal kooliminekuga seoses või puberteedieas, 12.−14. eluaastal. Täiskasvanu- või noorukieas on kogeluse tekke põhjuseks peamiselt neuroloogilised haigused, psühholoogilised või füüsilised traumad.[1][3] Lapseeas alanud kogelust nimetatakse arenguliseks kogeluseks, hiljem tekkinud kogelust varem sujuva kõnega isikul omandatud kogeluseks [1]. Kliiniliselt saab eristada kloonilist, (tu-tu-tu-tuba), toonilist (t-t-tuba) ja toonilis-kloonilist kogelust [3].
Kuigi kogelust soodustavad tegurid (füsioloogilised, psühholoogilised, kognitiiv-emotsionaalsed, keskkonnast tingitud ja arengulised) võivad olla päritavad (enamasti poiste puhul), ei ole kogelus ise pärilik [1][3]. Kogeluse põhjuste selgitamiseks on kasutusel füsioloogilised, õppimisteoorial põhinevad ja mitmefaktorilised teooriad [1].
Esinemine[muuda | muuda lähteteksti]
Väikelastel esineb kõne sujuvuse probleeme sageli, aga enamasti nad kõneravi ei vaja. Ka kogeluse puhul tuleb arvestada, et see võib iseeneslikult paraneda [1]. Umbes 4% lastest esineb mingil kõnearengu etapil kogelust, aga ligikaudu 75% kaob probleem enne kooliikka jõudmist [4]. Ka võivad kogelemisnähud vanemas eas kergeneda või kaduda [3]. Samas on võimalik, et kogelus süveneb, kui kogelejas endas või teda ümbritsevas keskkonnas vajalikke muudatusi ei tehta [5]. Huvitav on, et kogelemist ei teki näiteks sosistades või lauldes [3].
Teraapia[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiate valik sõltub muuhulgas kliendi vanusest: täiskasvanute puhul kasutatakse kogelust modifitseerivaid, kõne sujuvust suurendavaid või kombineeritud teraapiaid, laste puhul kaudset (muudatused kõne toetamiseks igapäevases kõnekeskkonnas) ja otsest teraapiat (abistatud ja juhendatud kõneharjutused) [1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Oselin, H., Jahu, M. (2016). Kõnesujuvuspuuded. M. Padrik, M. Hallap (Toim), Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia (lk 253-303). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Kõrgesaar, J. (2002). Kõnepuuded. J. Kõrgesaar, Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse (lk 34-39). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Sibul, S. (1997). Kogelus. S. Sibul, Kõne- ja kuulmiselundite füsioloogia ja patoloogia (lk 74-75). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Jahu, M. (2005). Kogelusest õpetajale. Haridus, 8, 15-17. Külastatud aadressil https://web.archive.org/web/20070704132857/http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/082005/15-17mustv.pdf
- ↑ Jahu, M. (2008). Kogeluse modifitseerimisel põhinev kõneravi 9-12-aastaste lastega (lk 4-8). Teadusmagistritöö. TÜ eripedagoogika osakond. Külastatud aadressil https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/5700/jahumaret.pdf?sequence=1&isAllowed=y