Düsleksia

Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiaal-kultuuriliste võimaluste juures oluliselt nõrgem, kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Termin on tuletatud vanakreeka keelest – eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet.

Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat.

Viimase aja aju-uuringud on näidanud aju olulist rolli häires.

UNESCO andmetel võib kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmes düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkemal või vähemal määral toime tulema. Eesti pedagoogide arvates on 15–25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düslektikute osakaal nende hulgas pole teada.

Düsleksia uurimise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt (1890. aastail) ei eristatud düsleksiat afaasiast – osalisest või täielikust kõne kaost – ja seetõttu arvati, et põhjuseks on ajukahjustus keelega seotud piirkonnas, mis on saadud varases eas. Seega ei eristatud arengulist düsleksiat omandatud düsleksiast.

1920. aastail pidas Samuel T. Orton düsleksia põhjuseks hilinenud funktsiooni arengut. Korreleerub vasakukäelisusega ning kalduvusega tähti ümber pöörata, kui õpitakse lugema või kirjutama. Pakkus, et probleemi on võimalik parandada, kui saavutatakse vasaku ajupoole domineerivus lugema õppimisel.

Sotsioloogid ja pedagoogid uskusid esmalt, et tegu on keskkonnast tuleneva probleemiga. Sel juhul oleks probleemi lihtsam lahendada kui parandada neuroloogiist puudujääki.

Samuel A. Kirk võttis 1963. aastal kasutusele mõiste "õpiraskus", mis eristas düsgraafikud vaimse mahajäämuse või sensoorse deprivatsiooniga lastest.

Häire avaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Häire tunnusteks on 3 liiki raskused:

vigadega lugemine;
aeglane lugemine;
loetust halb arusaamine.

Rahvusvahelise häireteklassifikatsiooni järgi võib esineda järgmisi raskusi:

tähtede vahelejätmine, asendamine, moonutamine või teiste sõnade või silpide lisamine;
aeglane lugemine;
lugemise valesti alustamine, eelnev pikk kõhklemine, lugemisjärje kaotus või lause ebakorrektsus;
lausetes sõnade või sõnades häälikute ümberpaigutamine või tagurpidi lugemine.

Samuti võib esineda puudulikku arusaamist loetust, mis ilmneb

võimetuses meeles pidada loetud fakte;
võimetuses teha loetust järeldusi või kokkuvõtet;
vastates küsimustele loetud jutu kohta, lähtutakse oma üldteadmistest, mitte konkreetse jutu sisust.

Düsleksiaga võib esineda ka muid spetsiifilisi õpivilumuste häireid:

düsgraafia (õigekirjahäire),
ekspressiivne kõnehäire,
retseptiivne kõnehäire,
düskalkuulia (arvutamisvilumuste häire).

Kuidas düslektikut ära tunda?[muuda | muuda lähteteksti]

Raskused väikestel lastel	Raskused kooliealistel	Raskused teismelistel ja täiskasvanutel
Tähtedest arusaamisel, tähtede ja helide kokkusobitamisel	Faktide ja numbrite meeldejätmisel	Vanasõnade, mõistatuste, naljade jmt mõistmisel
Sõnade hääldamisel	Käekiri ja pliiatsi hoidmine	Valjusti lugemisel
Uute sõnade õppimisel ja õigel kasutamisel	Kirjutamisel – tähtede ümberpööramine, asukoha muutmine	Aja planeerimisel
Tähestiku, numbrite, päevade või sarnaste järjestuste õppimisel	Juhiste järgimisel	Võõrkeele õppimisel
	Matemaatikas tekstülesannete mõistmisel	Meeldejätmisel

Düsleksia ravi[muuda | muuda lähteteksti]

spetsiifiline õpetamine
erinevate modaalsuste (kuulmine, nägemine, puudutus) kasutamine
anda rohkem aega vastamisel

Tuntud düslektikuid ^[viide?][muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]