Vanamõisa ülestõus
Vanamõisa ülestõus oli 1700.–1701. aastal toimunud Vanamõisa talupoegade ülestõus. Ülestõus toimus tänapäeva Läänemaal Kirbla kihelkonnas.
Ülestõusu alguse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Põhjasõja algusega Eestimaal hakati maarahva seast maakaitseväkke sõdureid värbama. Lisaks muudele teotöödele ja koormistele laskus talupoegade õlgadele ka nende sõdurite riietega varustamine. Nagu ka paljudele teistele talukogukondadele, tundus ka Vanamõisa talupoegadele see ülekohtusena.[1]
Vanamõisa talupojad keeldusid kasukaid, sukki ning vatmalit andmast. Lisaks keeldusid nad neile antud otri tangudeks tegemast ning Rootsi kuninga vägedele leiba küpsetamast.[2]
Ülestõusu algus ja edasised sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
1700. aasta novembri lõpus kaebas Vanamõisa rentnik ja Läänemaa meeskohtunik Detloff von Derfelden Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardiele, et mõisa talupojad ei taha oma eelnimetatud kohustusi täita. Sellepärast palus ta, et kapten Otto Magnus von Wolffelt De la Gardie Liivimaa jalaväerügemendist mõnede sõduritega neid taas tööle sunniks. 1. detsembril edastas Eestimaa kindralkuberner Derfeldeni palve Wolffeltile edasi.[2]
Kui sõjavägi kohale saabus, lubasid talupojad Wolffeltile, et hakkavad kuulekaks, kui kohe peale nende lahkumist keeldusid ikka tööd tegemast. Lisaks kirjutasid nad kuningale kaebekirja ning palusid päevatööst vabastust ja oma endisi õigusi.[3]
1701. aasta aprillis kirjutas Derfelden kindralkubernerile jällegi abipalve, milles palus mõisa uue sõjasalga saata. Ka kindralkuberner arvas, et talupoegadel pole õigust mõisa tööst kõrvale hoida ning seega saatis ta Vanamõisa 30 tragunit kapten Evert von Klambecki juhatusel.[3][2]
Detloff von Derfeldeni abipalve Axel Julius De la Gardiele, aprill 1701:[2]
"Ma olen sunnitud teie kõrgele krahvlikule ektsellentsile kõige alandlikumalt ette kandma, kuidas talupojad Vanamõisa kroonumõisas (mis on minu käes aastarendil) ei taha teha oma kohustuslikku teotööd mõisale ega tasuda plakatites nõutud kontributsiooniperseele nagu vatmal, kasukad, sukad kindad jne, vaid püsivad kangekaelselt lubamata sõnakuulmatuses, kuigi mina olen igat viisi püüdnud valitseja ja kupja kaudu neid sõnakuulmises hoida; sellepärast anun teie kõrget krahvlikku ekstsellentsi kõige alandlikumalt, et teie kõrge krahvlik ekstsellents mõtleks sellele, et sinna saadetud sõjaväelise karistussalga abil neid sundida täitma oma kohust ning jätta sõdurid nii kauaks mõisa, kuni nad saavad täielikult viidud nõutavasse sõnakuulmisse. Ma ootan armulist resolutsiooni."
Klambeck jõudis mõisa sama aasta mais. Sinna oli kogunenud ligi 300 talupoega, kes olid end vikatite, kirveste ja teritatud postidega relvastanud, ise öeldes, et enne lasevad enda pihta tulistada, kui tööd tegema hakkavad. Klambeck kutsuti kindralkuberneri poolt tagasi.[3]
Axel Julius De la Gardie korraldus Evert von Klambeckile, 16. mai 1701:[2]
"Kuna ma tema kirjutistest teada saan, et meeskohtunik Derfeldeni talupojad ei taha oma kurjast kavatsusest loobuda, vaid laskvat end isegi mässule viia, siis peab kuninglikule majesteedile truualamlikkuses ette kandma. Härra kaptenile aga saadetakse ülemuslik korraldus, et ta oma tragunitega ära läheks, kuni on teada, mis kõrgeauline majesteet selles asjas heaks arvab käskida."
De la Gardie pakkus välja, et sinna saadetaks Tallinnast kaks jalaväerügementi koos Eestimaa asehaldur Matthias von Porteni ja mõne assessoriga, kes talupoegadele karistuse määraksid. See plaan ei läinud aga teoks, kuna kardeti, et sellise suure sõjaväe kohale jõudmise ajaks on talupojad juba metsa põgenenud. Lisaks uskus De la Gardie ka, et mässu maha surumiseks on vaja vaid mõned nende juhid kinni võtta. Mässu juhte ei suudetud aga üles leida.[3][2]
Talupoegade üle kohut mõistmine[muuda | muuda lähteteksti]
Juuni lõpus saatis kindralkuberner mõisa von Porteni koos Tallinna linnusekohtu assessori Wilhelm Heinrich von Leutneriga. Ülestõusu juhte ei saadud kohtu ette tuua, kuid selle eest karistati teisi talupoegi, kellest osad polnud ligi kaks nädalat tööd teinud. Kohtunike tööd kaitsesid tragunid. Osasid talupoegi karistati kadalipuga ning ühe juhi naisele anti ka kuus paari vitsu.[2][3]
Ülestõusu lõpp ja tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Peale kohtuasja lõppu lahkusid tragunid mõisast, kuigi von Porten jäi sinna edasi. Talupojad olid lubanud, et on edaspidi kuulekad, kuid jätkasid nad oma vastupanu. Von Porten pakkus välja mõisa 40–50 sõduri saatmise, kuid De la Gardie ei saanud seda teha, kuna sõdurid selles provintsis olid üsna räbaldunud seisus ning kui siis igasse talumajja üks sõdur paigutada, võidaks ta talupere poolt ära tappa. [2]
Lõpuks otsustati taludest mõned pantvangid võtta. See töötas ning ülestõusuvaim mõisas hakkas vaibuma. Siiski oli talupoegade ülestõus mõisale suurt majanduslikku kahju tekitanud, nii et 1702. aasta veebruaris vabastati Vanamõisa sõjakoormistest.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.