Lars Vilks

Lars Vilks (2011)

Lars Vilks (täieliku nimega Lars Endel Roger Vilks; 20. juuni 1946 Helsingborg – 3. oktoober 2021) oli eesti-läti päritolu Rootsi kunstnik, kunstiteoreetik ja ühiskonnategelane.

Rahvusvahelist tuntust on ta eelkõige kogunud oma karikatuuridega prohvet Muḩammadist, mis on toonud kaasa vähemalt kaks islamiäärmuslaste mõrvakatset. Samuti on ta tuntud omanäoliste skulptuuride "Nimis" ja "Arx" järgi. Nende kujude ümbruse Kullabergi poolsaarel kuulutas Vilks 1996. aastal iseseisvaks riigiks ja andis sellele nimeks Ladonia. Vilksi kunsti pole kõrgelt hinnatud, kuid see on köitnud tähelepanu oma provokatiivsusega.

Elulugu

Vilksi ema on rootslane, isa Eino Vilks Viljandi maakonnast Mõisakülast pärit läti juurtega eestlane. Isa põgenes 13. septembril 1944 Rootsi. Aasta pärast poja sündi lahkus ta pere juurest, kuid pärandas pojale läti perekonnanime ja ühe eestipärase eesnime (Endel).

Eesti keelt Vilks siiski ei oska, sest väliseesti kogukonnaga tal sidemeid ei olnud. Eestit on külastanud ta vaid korra.

1987. aastal kaitses ta Lundi Ülikoolis doktorikraadi ajaloos. Aastatel 1997–2003 oli ta Bergeni Riikliku Kunstiakadeemia kunstiteooria professor.

Alates 2007. aastast on ta sunnitud ennast islamiäärmuslaste tapmisähvarduste tõttu varjama.

Tegevus kunstnikuna

Kuigi Vilks on hariduselt kunstiteoreetik, on ta ka iseõppinud kunstnik. 1970. aastatel alustas ta katsetusi maalikunsti valdkonnas. 1970. aastate teisel poolel hakkas ta tegelema kontseptuaalkunstiga, mis keskendub kunstniku enesetajule ja teose ideele, mitte niivõrd teose esteetikale või kunstilisele programmile. Selleks ajaks oli Rootsi kunstimaastikul oma kindla koha leidnud postmodernism, oli tunda näiteks prantsuse filosoofi Jean-François Lyotardi tugevat mõju. Vilksist sai üks neist kunstnikest, kes ütlesid lahti varasemast modernismi esteetikast. 1976–1977 osales ta Skånes kunstinäitustel, kus muutis kunstiteoseks nii enda kui ka oma auto. 1979. aastal kureeris ta koos Leif Erikssoniga kunstinäitust "Time Fuse Attitudes", kus olid esindatud kontseptuaalkunsti suurkujud: Joseph Beuys, Chris Burden, Daniel Buren, Joseph Kosuth ja Méret Oppenheim.

"Nimis" ja "Arx"

"Nimis" (2002)

"Arx" (2007)

1980. aastate alguses hakkas ta tegelema skulptuuriga, millest sai kunstis tema peamine tegevusala. Esimesena hakkas ta ehitama 1980. aastal skulptuuri "Nimis" (ladina keeles 'liiga palju'), mis on üks tema tuntumaid teoseid. See oli julge projekt: ta alustas seda väheste teadmistega skulptuurist, ilma eelarveta, kasutades materjalina vaid triivpuitu. Pealegi asus ta seda looma keset metsikut loodust, Kullabergi looduskaitsealal. Projektiga seoses tekkinud probleemid õnnestus Vilksil kõige kiuste ületada. Teda ei takistanud tema puudulikud oskused puitstruktuuride ehitamisel ega ka võimude vastuseis. Skulptuuri ebatavalise asukoha tõttu said võimud sellest teada alles 1982. aastal, kuid leidsid siis, et see tuleb lammutada. Vilksi vastasseis võimudega ja juriidilised võitlused kujunesid osaks kunstiteose loomise protsessist. Aastatega skulptuur üha kasvas ja laienes, ulatudes lõpuks pikkuselt üle 100 meetri. Mõned selle tornidest on 25 meetri kõrgused. 1984. aastal müüs ta kunstiteose Joseph Beuysile ja pärast Beuysi surma 1986. aastal müüdi see kunstnikepaarile Jeanne-Claude ja Christo. "Nimist" on püütud ka hävitada – 1985. aastal süütas keegi selle põlema, kaks kolmandikku rajatisest sai põlengus kannatada.

2012. aastal paigutas rühm kunstnikke, kuhu kuulus ka Jonathan Pye, "Nimise" ühe torni otsa päikeseenergial töötavad valjuhääldid, kust kõlavad islami palved, muutes selle omalaadseks minaretiks.

Projekti "Nimis" jätkuks sai aastatel 1991–1999 püstitatud "Arx" (ladina keeles 'kindlus'). Selle skulptuuri püstitas Vilks samuti Kullabergi looduskaitsealale, kasutades selle rajamiseks kokku 150 tonni kive ja tsementi. Iga kivi skulptuuris on nummerdatud, vastates leheküljenumbrile 1993. aastal ilmunud raamatus "Arx: en bok om det outsägliga", kus on kokku 352 lehekülge. Kuna ka see skulptuur on rajatud looduskaitsealale ilma ehitusloata, karistati Vilksi selle eest 1994. aastal rahatrahviga 10 000 Rootsi krooni. Selle vastu on toime pandud mitmeid vandalismiakte, näiteks on püütud seda sepahaamritega purustada.

Ladonia

 Pikemalt artiklis Ladonia

2. juunil 1996 pärast mitmeid konflikte Rootsi võimudega kuulutas Lars Vilks 1 km² suuruse territooriumi, kus tema skulptuurid asuvad, iseseisvaks riigiks Ladonia nime all. Tegemist on niinimetatud mikroriigiga, mida ametlikult ei ole tunnustanud ükski riik, kuid mis on saavutanud tunnustuse mitmetelt teistelt mikroriikidelt.

Selle kodanikuks oli 2015. aasta seisuga registreerinud ennast üle 17 000 inimese enam kui 100 maailma riigist. Igal aastal külastab Ladoniat üle 40 000 turisti.

2003. aastal kuulutas Ladonia sõja Rootsile, Ameerika Ühendriikidele ja San Marinole.

Ladoniat on peetud samuti osaks Vilksi kunstiprojektide sarjast, mis algas "Nimisega" ja kulmineerus "Omfalosega". Vilks on ise ametlikult Ladonia riigisekretär.

"Omfalos"

1999. aastal lõi Vilks veel ühe skulptuuri, "Omfalose", mille ta valmistas kivist ja tsemendist. Skulptuur oli 1,61 meetri kõrgune ja kaalus umbes tonni. Kunsti ja kultuuri edendamiseks asutatud sihtasutus Gyllenstiernska Krapperup esitas skulptuuri püstitamise pärast politseile ametliku kaebuse, nõudes ühtlasi ka "Nimise" ja "Arxi" teisaldamist Kullabergi looduskaitsealalt. Augustis 1999 andis ringkonnakohus loa "Omfalose" teisaldamiseks, kuid jättis rahuldamata taotluse ülejäänud kahe objekti osas. Sihtasutus kaebas edasi kuni ülemkohtuni, kuid Vilks jäi kõigis kohtuastmetes "Nimise" ja "Arxi" küsimuses võitjaks.

"Omfalose" teisaldamine oli iseenesest vastuoluline. Vilksil endal soovitati leida talle vastuvõetav viis skulptuuri teisaldamiseks. Ta tegi ettepaneku, et laseb selle 10. detsembril 2001, Nobeli auhinna asutamise 100. aastapäeval 100 kilogrammi dünamiidiga õhku, ja esitas maakonnavalitsusele vastava taotluse. Samas oli ta juba aprillis 2001 müünud kuju 10 000 Rootsi krooni eest kunstnik Ernst Billgrenile, kellega ta kuju õhkimises kokkuleppele jõudis. 9. detsembril teisaldas aga maakonnavalitsus ette teatamata skulptuuri ja esitas selle eest arve summas 92 500 Rootsi krooni Vilksile. Vilks vaidlustas trahvi kuni ülemkohtuni välja, kuid jäi kaotajaks.

27. märtsil 2003 transporditi "Omfalos" Stockholmi ja sama aasta 7. juulil annetas Billgren selle Moderna Museetile.

Karikatuurid

2000. aastatel on Vilks kogunud tuntust eelkõige karikatuuridega, mis on pilanud erinevaid religioone. Ta on kujutanud Jeesust pedofiilina ja prohvet Muḩammadit koerana, samuti on ta kujutanud juute sigadena. Vilks, kes nimetab ennast ise ateistiks, on rõhutanud, et kunstis ei tohiks olla mingeid religioosseid tabusid. Ta leiab, et demokraatlikus ühiskonnas peab olema võimalik usulisi sümboleid kritiseerida ja kui seda teha, siis peaks õigluse ja võrdsuse mõttes kritiseerima neid kõiki.

Tema kurikuulsaimad karikatuurid on siiski pildisari, kus prohvet Muḩammadit kujutatakse koerana. Algselt olid need 2007. aastal valminud pildid mõeldud väljapanekuks kohalikul kunstinäitusel Karlstadi lähistel Tällerudis, kuid näituse korraldajad võtsid need maha, tuues põhjuseks julgeolekukaalutlused. Pärast seda üritas Vilks neid pakkuda mitmele muule galeriile, kuid kõik keeldusid samal põhjusel. Ühe pildi avaldas 18. augustil 2007 Örebro kohalik ajaleht Nerikes Allehanda, et illustreerida ajalehe juhtkirja enesetsensuurist ja usuvabadusest. Sellest vallandus rahvusvaheline skandaal, mis tõi kaasa tapmisähvardused Vilksi vastu ja sundis teda otsima kaitset politseilt.

2007. aasta sügisel rääkis ta ajakirjandusele, et on hakanud looma prohvet Muḩammadist kõnelevat muusikali. Selle projekti hetkeseis on teadmata.

Reaktsioonid Vilksi kunstile

Lars Vilks (2005)

Vaatamata sellele, et Vilksi ideed kontseptuaalkunsti valdkonnas peaksid sobituma kenasti teiste tema põlvkonna ja koolkonna kunstnikega, on ta jäänud Rootsi kunstiringkondades autsaideriks. Rootsi kunstieliit ei räägi reeglina temast. Tema töid pole peetud piisavalt huvitavaks ja neis on nähtud labaseid provokatsioone. Üks tema väheseid töid, mis on jõudnud muuseumikollektsiooni, on Ernst Billgreni ostetud skulptuur "Omfalos", mille Billgren annetas Moderna Museetile.

Vilksi omavoliline tegevus Kullabergi looduskaitsealal tekitas alates 1982. aastast talle rohkelt probleeme Höganäsi valla ja Skåne lääni võimudega. Kohtuprotsessid tema taieste ja nende eest määratud trahvide üle kestsid kuni 2004. aastani, köites pidevalt Rootsi ajakirjanduse tähelepanu ja muutes Kullabergi rahvusvaheliselt populaarseks turismi sihtkohaks.

Reaktsioonid Muḩammadi karikatuuridele

Islami rajajat koerana kujutavate joonistuste avaldamine 2007. aastal kutsus esile Rootsi islamiorganisatsioonide protesti. Samuti mõistsid nende avaldamise hukka mitmete välisriikide, teiste seas Iraani, Pakistani, Afganistani ja Egiptuse valitsused, aga ka valitsustevaheline Islami Koostöö Organisatsioon, mis kutsus Rootsi valitsust üles Vilksi "karistama". Lisaks sai Vilks mitmeid tapmisähvardusi ja on olnud sunnitud sellest ajast peale elama politsei kaitse all. Muuhulgas on äärmuslik islamiorganisatsioon Islamiriik pannud tema tapmise eest välja preemia kuni 150 000 USA dollari väärtuses.

Vandenõu Vilksi mõrvamiseks

2009. aastal sepitseti Vilksi tapmiseks vandenõu, mis lõpuks läbi kukkus. Selles osales kolm Ameerika Ühendriikide kodanikku: Colleen LaRose (keda kutsuti ka Džihaadi-Jane'iks), Mohammad Hassas Khalid ja Jamie Paulin Ramirez. 9. märtsil 2010 avalikustati, et LaRose'ile esitati föderaalseaduse alusel süüdistus muslimite värbamises Vilksi mõrvamiseks. Jaanuaris 2014 mõisteti LaRose kümneks aastaks vangi.

Samal päeval arreteeriti Iirimaal seitse inimest seoses väidetava vandenõuga Vilksi tapmiseks. Uurimisega seotud politseinikud ütlesid, et tegemist oli välismaal sündinud Iirimaa elanikega, kes pärinesid enamikus Jeemenist ja Marokost ning viibisid Iirimaal põgenikena. Neist seitsmest viis, kolm meest ja kaks naist, vahistati Waterfordi ja Tramore'i linnades, veel üks mees ja naine Ballincolligis Corki linna lähistel. Iiri politsei viis operatsiooni läbi koos terrorivastase võitluse üksusega. Politsei sõnul jäi kinnipeetute vanus vahemikku 20. aastate keskpaigast kuni 40. eluaastate lõppu. Samuti tunnistas politsei, et tegi tihedat koostööd korrakaitseorganitega Ameerika Ühendriikides ja mitmetes Euroopa riikides.

Vägivaldsed rünnakud

11. mail 2010 ründasid muslimitest meeleavaldajad Vilksi sõnavabadusest rääkiva loengu ajal Uppsala Ülikoolis. Rünnak algas, kui näidati filmi islamist ja homoseksuaalsusest (videos näidati palja ülakehaga mehi ja ühte lühikest stseeni kahest suudlevast mehest vaheldumisi islamiteemaliste lõikudega). Mõned üliõpilased nõudsid filmi peatamist, nimetades seda geipornoks. Näidatud film oli Iraani kunstniku Sooreh Hera film "Allah ho Gaybar". Ründajad lõhkusid Vilksi prillid, kuid ta ei saanud raskelt vigastada. Politsei toimetas ta turvalisse kohta ja osa protestijaid peeti kinni. Vaatamata varasematele tapmisähvardustele oli see esimene vägivallaakt Vilksi vastu.

Mõned päevad hiljem, 15. mail 2010 korraldati Vilksi majale Lõuna-Rootsis süüterünnak. Ründajad purustasid maja aknad ja viskasid majja pudelid bensiiniga. Puhkes väike põleng, kuid maja maha põletada ei õnnestunud. Vilksi ei olnud rünnaku hetkel kodus. Vahistati kaks Kosovo päritolu venda. Sama aasta 15. juulil mõisteti nad vastavalt kaheks ja kolmeks aastaks vangi.

24. novembril 2010 avaldati Somaalia äärmusliku islamiorganisatsiooni Alshabaab toodetud video. Selles kutsub rootsikeelne hääl kaamera tagant "kõiki somaali vendi ja õdesid" Rootsis lahkuma riigist ja liituma Alshabaabi võitlusega Somaalias. Ühtlasi tehakse seal tapmisähvardus Vilksile. 12. detsembril 2010 ütles Stockholmi enesetaputerrorist meediale ja Rootsi julgeolekupolitseile saadetud sõnumis, et "nüüd surevad teie lapsed, tütred ja õed samamoodi nagu meie õed ja vennad. Meie teod kõnelevad iseenda eest. [Need jätkuvad] nii kaua kui te ei lõpeta oma sõda islami vastu, prohveti teotamist ja oma rumalat toetust sellele seale Vilksile".

10. septembril 2011 arreteeriti kolm meest, keda kahtlustati terroriaktide kavandamises Göteborgis. Kaks päeva pärast vahistamist muudeti nende süüdistus mõrvasüüdistuseks. Mõned päevad hiljem selgus, et nende sihtmärk oli Lars Vilks.

Al-Qā‘idah' sihtmärkide seas

2010. aastal avaldas ajakiri Inspire äärmusliku islamiorganisatsiooni Al-Qā‘idah' väidetava sihtmärkide nimekirja, kuhu kuulus ka Lars Vilks. 2013. aastal lisati sellesse nimekirja ka Stéphane "Charb" Charbonnier, kelle Lars Vilksi komitee andis järgmisel aastal oma vabadusauhinna. Kui Charb mõrvati jaanuaris 2015 koos 11 muu inimesega Charlie Hebdo tulistamises, kutsus Al-Qā‘idah üles tapma veel karikaturiste ja Vilks tõhustas veelgi oma turvameetmeid.

Kopenhaageni terrorirünnakud

 Pikemalt artiklis 2015. aasta Kopenhaageni terrorirünnakud

14. veebruaril 2015 Taani pealinnas Kopenhaagenis Krudttøndeni kohvikus toimunud üritusel, mis kandis pealkirja "Kunst, jumalateotus ja väljendusvabadus" ning mille oli korraldanud Vilks, hukkus tulistamises üks tsiviilisik ja kolm politseinikku said haavata. Kohviku aknas oli näha vähemalt 30 kuuliauku. Ürituse üks korraldajatest Helle Merete Brix kinnitas hiljem, et rünnaku sihtmärgiks oli Vilks. Tulistaja tabati järgmise päeva hommikul ja hukkus tulevahetuses politseiga. Politsei usub, et rünnak oli inspireeritud kuu aega varem toimunud Pariisi tulistamisest. Pärast rünnakut kadus Vilks avalikkusest.

Sõnavabaduse auhind

Märtsis 2015 andis Rahvusvaheline Vaba Pressi Ühing Lars Vilksile Kopenhaagenis Christiansborgi palee parlamenditiivas toimunud tseremoonial üle Sappho auhinna. See sündmus oli Vilksi esimene ilmumine avalikkuse ette pärast veebruarikuist rünnakut ja ürituse turvameetmed olid väga ranged.

Teoseid

Kunstiteoreetiku ja -ajaloolasena on Lars Vilks avaldanud mitmeid kunstiteemalisi teaduslikke ja populaarteaduslikke käsitlusi. Samuti on ta avaldanud mitu teost, mis on seotud ühe tema tuntuma skulptuuriga "Arx".

• 1987 – "Konst och konster" (väitekiri), Malmö, Wedgepress & Cheese, ISBN 91-85752-57-6.
• 1993 – "Att läsa Arx", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-88248-43-7.
• 1993 – "Arx: en bok om det outsägliga", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-88248-47-X.
• 1994 – "Nimis och Arx", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-88248-50-X.
• 1995 – "Konstteori: kameler går på vatten", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-88248-94-1.
• 1999 – "Det konstnärliga uppdraget?: en historia om konsthistoria, kontextkonst och det metafysiska överskottet", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-578-0331-5.
• 2002 – "T.O.A.: [teori om allting]", Malmö, Galleri 21, ISBN 91-631-2330-4.
• 2003 – "Myndigheterna som konstnärligt material: den långa historien om Nimis, Arx, Omfalos och Ladonien", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-578-0429-X (hardback).
• 2004 – "Spartips: 34 tips för konstnärer, kommuner, vissa obemedlade samt underbetalda", Nora, Nya Doxa, ISBN 91-578-0451-6.
• 2005 – "Hur man blir samtidskonstnär på tre dagar: handbok med teori" (koos Martin Schibliga), Nora, Nya Doxa, ISBN 91-578-0459-1.
• 2011 – "ART: den institutionella konstteorin, konstnärlig kvalitet, den internationella samtidskonsten", Nora, Nya Doxa, ISBN 978-91-578-0590-4.

Välislingid

• Lars Vilksi Komitee ametlik veebileht (rootsi ja inglise keeles, vaadatud 24.03.2015)
• Vilks.net (rootsikeelne blogi, vaadatud 24.03.2015)