Karakullilammas

Allikas: Vikipeedia
Karakullilambad Akroni loomaaias.

Karakullilammas (nime on saanud Usbekistanis Buhhaara oblastis asuva Qorakoʻli linna järgi) on rasvasabalammaste tõug, mis pärineb Kesk-Aasiast.[1] See tõug on üks vanimatest kodustatud lambatõugest.[2][3]

Karakullilammas on arvatud ohustatud tõugude hulka, kuid viimaste aastate jooksul on arvukus olnud tõusuteel.[4][3]

Ajalooline taust ja päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogilised tõendid viitavad sellele, et karakullilambaid on Kesk-Aasias kasvatatud pidevalt alates 14. sajandist eKr. Babüloonia templite juurest on leituid nikerdusi, mis meenutavd karakullilambaid .[2]

USA-s tutvustati karakullilambaid esmakordselt 1908. aastal, karusnaha toodanguks.[5][2] Sakamaale tõi esimesed lambad Halle-Wittenbergi Martin- Lutheri Ülikooli põllumajandusinstituudi direktor Julius Kühn (1825 - 1910) aastal 1903 Kesk- Aasiast. Muuhulgas ka Eestis peeti karakullilambaid 1950. aastatel Rapla rajooni Uue Elu ja Bolševiku kolhoosis, kuid saatuslikuks said haigused ja huntide rünne.[3]

Tõu iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Näide karakullilambast.

Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on väga vastupidavad loomad, suutes ellujääda ekstreemsetes oludes nagu kuumus ja külm.[2] Karmid elutingimused on loonud neile väga head hambad, mis tagavad nende pika elu. Võrreldes teiste lamba tõugudega, näiteks meriino, on karakulli hambad suured ja tugevad ning peavad vastu üle 10 aasta.[6] Karakullilammastel on tugevad jalad ja hea immuunsüsteem. Jalad on keskmised kuni pikad ja luud kerged. Lisaks on karakullid vastupidavad jalahaigustele.[2]

Karakulli kehakuju erineb teistest tõulammaste kehakujudest. Nad kuuluvad rasvasabalammaste hulka. Tema jäme saba toimib samamoodi nagu kaameli küür: lammas talletab selles sööta. [2]

Karakullid on keskmise suurusega lambad. Jäär kaalub 80-100 kg ja utt 45-70 kg. Neil on piklik, kitsas keha. Seljaosa on pikk ja kaldus, mis läheb üle sabaks. Pea on pikk ja kitsas, kerge lohukoht silmade vahel. Nende pikad kõrvad on alati longus ja natukene ettepoole asendis. Kael on karakullidel pikk ja pool püstises asendis. Jäärad võivad olla sarvilised või sarvedeta; sarvede kuju varieerub väikestest sarvekestest kuni väljapoole kaarduvate spiraalideni. Uted on üldiselt sarvitud.[2]

Poegimine[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on aktiivsed sigijad. Karakullid suudavad tavaliselt poegida kahe aasta jooksul kolm poega. Viljatust esineb rohkem tavaliselt sigimisperioodi keskel (eriti teisel aastal), abordid on sagedasemad esimesel sigimisaastal, muutudes pärast üha harvemaks. Suurimad nurisünnituse esinemised on registreeritud sigimisaastate alguses, järgmistel aastatel on nurisünnitus üldiselt madal. Parimad sigimisnäitajad esinevad viimasel kolmel sigimisaastal.[7] Uted on väga heade emaomadustega, nad on kaitsvad ja tähelepanelikud, mis annab talledel kõrge ellujäämisvõimaluse. [5]

Karjakasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilambad on karjaloomad. Neil on tugev karjainstinkt ja sellepärast ei saa neid väga hästi karjatada, kuna võivad karjakoertele haiget teha.[5] Karjakoer lastakse karja juurde ainult ajamiseks, muul ajal elab ajajakoer elumaja juures või aedikus. [8]

Karvkate[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilammaste karvkate eristub värvi ja kvaliteedi suhtes vanuseklasside vahel. Enamik tallesid sünnib süsimustana, vananeva lamba karv muutub pruunikashalliks. Paljudel täiskasvanutel on eraldi aluskarv ja jämedam pealiskarv. [5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Karakullilamba toorained kasutatakse nii moe-, toidutöösutuses ja põllumajanduses. Tööstuste jaoks on karakullilamba karvkattet aretatud lisaks mustale ja naha värvitoonidele sobivamaks, muutes neid hallideks või hallikaspunasteks toonideks, valgeks või mitmevärvilisteks toonideks. Värvilistes toonides on aluskarvade kiudude alumine osa tumedate toonidega ja ülemine osa heledam või valge. Kõik need värvitoonid ja paljud teised tulenevad erinevate geenide koostoimest, mis määravad lamba karvkatte värvuse spetsiifikad.[9] Karakulli nahkasid kasutatakse peamiselt mantlite, mantlikraede ja mütside valmistamiseks.[5]Vaipade kudumiseks kasutatakse karakullilammaste pikakiulist villa.[2] Karakulli karusnahast mütsid on mõnes piirkonnas populaarsed, kuid loomakaitseorganisatsioonid on nende julma tootmismeetodi vastu.[10]


Lisaks karusnahale saab karakullilammastelt piima, liha ja rasva .[2] Neil on enda rasvasaba tõttu omapärane liha, mis on väga oluline saadus Usbekistani roogades.[11]Tarbijate sõnul on karakullilammaste liha ebatavaliselt magus ja õrn.[5] Nende piimast saab teha pehmet juustu, võid, jäätist ja jogurtit.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Buell, Paul David; Oskenbay, Moldir; de Pablo Moya, Montserrat; Anderson, Eugene N. (2020). Crossroads of Cuisine: The Eurasian Heartland, the Silk Roads and Food (Volume 2) (inglise). Brill. ISBN 978-90-04-43210-9.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Karakul Sheep - Oklahoma State University". breeds.okstate.edu (inglise). 13. juuli 2021. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Bulitko, Tanel; Kalamees, Käde; Vikat, Külli; Sepp, Krista; Piirsalu, Peep; Lokk, Eha (juuni 2019). Saveli, Olev (toim). Tõuloomakasvatus 2 (PDF). Kd 22 (nr 2 trükk). Tartu. Lk 14-16. ISSN 1406-3395.
  4. ↑ "Weird Sheep Breeds - Karakul Sheep | THATSFARMING.COM". web.archive.org. 26. juuli 2019. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lush, L. J.; Jones, R. J.; Dickson, E. R. (1930). "Division of Range Animal Husbandry: Karakul sheep" (PDF). The Agricultural Experiment Station, 5–20. Lk 14. Vaadatud 5. aprillil 2024.
  6. ↑ Wahl, R. O. (september 1920). Karakul Sheep. Journal of the Department of Agriculture. (inglise). Kd 1 (nr 6 trükk). Lk 513.
  7. ↑ Florea, M; Nechifor, I; Pascal, C (2018). "Estimation of Breeding Activity For The Karakul of Botosani Breed". Vaadatud 2. aprillil 2024.
  8. ↑ Tali, Liilia; Tähepõld, Katrin; Sellis, Ell; Vetemaa, Airi (2020). Mahepõllumajanduslik lambakasvatus. Lk 23. ISBN 978-9949-9925-8-4.
  9. ↑ Lundie, Roger S. (1. oktoober 2011). "The genetics of colour in fat-tailed sheep: a review". Tropical Animal Health and Production (inglise). 43 (7): 1245–1265. DOI:10.1007/s11250-011-9850-0. ISSN 1573-7438.
  10. ↑ "Karzai heads for hat trouble" (Briti inglise). 28. aprill 2002. Vaadatud 22. aprillil 2024.
  11. ↑ Buell, Paul D.; Anderson, E. N.; de Pablo Moya, Montserrat (2020). Crossroads of cuisine: the Eurasian heartland, the silk roads and food. Crossroads. History of interactions across the silk routes (inglise). Leiden ; Boston: Brill. Lk 221-34. ISBN 978-90-04-43210-9.
  12. ↑ Angelique. "Karakul - American Sheep". The Livestock Conservancy (Ameerika inglise). Vaadatud 22. aprillil 2024.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karakullilammas&oldid=6640749"