Pierre Boisguillebert
| Pierre Boisguillebert | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 17. veebruar 1646 |
| Surmaaeg | 10. oktoober 1714 (68-aastaselt) |
Pierre Le Pesant de Boisguillebert (ka Boisguilbert) [pjeer buagilbeer] (17. veebruar 1646 Rouen – 10. oktoober 1714 Rouen) oli Prantsuse majandusteadlane.
Boisguillebert sündis Normandias Rouenis 17. veebruaril 1646 ja ristiti 17. veebruaril Roueni Sainte-Croix-Saint-Oueni kirikus. Õppis Pariisis õigusteadust. Aastatel 1674 kuni umbes 1685 tegi kirjanduslikke katsetusi.
1676 sai Boisguillebert kohtunikuks Montivilliers'is, hiljem Le Havre'is. Alates 1690. aastast sai temast magistraat Rouenis.
Suri Rouenis 10. oktoobril 1714.
Boisguillebert oli maaomanik ja kuulus mantliaadli hulka. Algul oli ta huvitatud tavalistest majandusalastest faktidest ja poliitikast, hiljem aga hakkas tegelema ka teooriaga. Roueni piirkond oli Boisguillebert'i ajal väga vaene. Selle põhjuseid otsides jõudis ta järeldusele, et Colbert'i merkantilistlik poliitika ei ole õige.
Nagu Boisguillebert'i nõo Vaubani Dîme royale, nii ka Boisguillebert'i raamatud Détail de la France sous le règne présent ja Factum de la France põrkusid tsensuuri vastuseisule. Boisguillebert pidi koguni mõne aja Auvergne'is maapaos olema. Mõlemad autorid pidasid rikkuste loojaks majandustegevust, mitte raha, ning seadsid eesmärgiks rahva vaesusest väljatoomise. Kui Vaubani retsept oli proportsionaalne maksusüsteem, siis Boisguillebert rõhutas vajadust loobuda riigi sekkumisest majandusellu.
Raamatus Détail de la France käsitles ta avameelselt kaasaegse Prantsusmaa olukorda. Ta leidis, et kuningriigi rahvas on allutatud vägivaldselt. Mis aga põhineb vägivallal, see ei saa püsima jääda, nii et revolutsioon, mis pöörab asjad algseisundisse tagasi, on vältimatu.
Tema majandusalaseid vaateid põllumajanduse osas (põllumajanduse hea konjunktuuri pidamine riigi elanike heaolu tingimuseks, põllumajanduse kaitsmine liigse maksustamise eest) peetakse füsiokraatlikeks. Need vaated ning samuti seisukoht, et põllumajandus on kõige tähtsam majandusharu, mida tuleb tööndusele eelistada, tegid ta füsiokraatide eelkäijaks.
Boisguillebert pooldas põllumajandusaaduste kõrgeid hindu, et maaelanikel oleks suurem ostujõud ja raha ringleks kiiremini.
Boisguillebert'i arutlused kaupade väärtusest, mille allikaks on töö (tööväärtusteooria), tootmise arengu tingimustest ning sõltuvusest tarbimise (nõudmise) ja tulude (tootmise) vahel ja toetus majandusliberalismi ideele annavad aluse pidada teda ka Inglise klassikalise poliitilise ökonoomia eelkäijaks.
Arutluses rikkuste, raha ja maksude loomusest analüüsib Boisguillebert inimeste kogu tootlikku tegevust, pidades majanduse eesmärgiks mitte üksikute inimeste luksusejanu rahuldamist, vaid kõikide inimeste eluliste vajaduste rahuldamist. Ta jõuab järeldusele, et rahal ei ole rikkuse tootmises mingit rolli, vaid ta üksnes paneb rikkuse ringlema. Rikkus sünnib tootlikust tegevusest: " (...) rikas olemiseks ei piisa kaugeltki maavalduse ja suure hulga väärismetallide omamisest, sest nad lasevad oma omanikul vaid õnnetult hukkuda, kui ühte üldse ei harita ja teist ei saa vahetada vahetute eluvajaduste, nagu näiteks toidu ja riiete vastu, milleta keegi ei saaks läbi." Selgelt vastanduvad kaks klassi, "kellest üks ei tee midagi ja naudib kõiki mõnusid ning teine töötab hommikust õhtuni, omab vaevalt hädavajalikku ning on sageli sellestki täiesti ilma."
Raha tarvitusele võtmine on teinud väärtusetuks tõelised rikkused, mis on pärit kasulikke hüvesid loovast tegevusest. Otsese vahetuse süsteemis on ringlevate hüvede hulk väike. Raha roll seisneb algul selles, et hõlbustada suurema hulga hüvede ringlemist. Esialgu on raha tootjatevahelise vahetuse "ori", kuid siis saab temast isand ja koguni "türann", kellest Boisguilllebert kutsub üles vabanema. Ta teeb ettepaneku asendada metallraha paberrahaga.
Ka monarhi rikkus ei tulene mitte sellest, et tal on palju raha, vaid tema alamate tegevusest. Raha on looriks monarhi silme ees. Valitseja mõtleb üksnes sellest, kuidas makse tõsta, et saaks sõjaväele maksta. Selle asemel peaks ta mõtlema, kuidas kergendada maaharijate olukorda, sest nende toodangu ülejääk võimaldaks sõjaväe toita, riietada ja relvastada.
Inimesed püüavad omavahelistest vahetustest alati maksimaalset kasu lõigata. Sellega nad rikuvad loomulikku kooskõla. Ometi ei õigusta see võimude sekkumist. Tuleb usaldada ainult loodust, sest inimlik sekkumine ajab asjad ainult hullemaks, ükskõik kui õilsatest motiividest see ka ei lähtuks. Majanduse vaba tasakaal on võimalik ainult juhul, kui riik tootjate vabasse komkurentsisse ei sekku.
Majandusalased mõtisklused muutuvad seda vajalikumaks, mida mitmekesisemaks muutuvad inimeste loovad tegevused. Halvasti läbimõeldud majanduspoliitika võib ühiskonna viletsusse paisata.
Boisguillebert oli üks esimesi, kes vaidles vastu merkantilistidele, kelle meelest rahvuse rikkuse kriteeriumiks oli väärismetallide omamine. Temalt on pärit Adam Smithi seisukoht, et rikkuse määravad maa ning hüvede tarbimine. Samuti on Boisguillebert füsiokraatide eelkäija ning nende õpetaja François Quesnay otsene mõjutaja.
Ka Karl Marx tunnistas oma võlgnevust Boisguillebert'ile.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Le détail de la France sous le règne présent (1695)
- Dissertation de la nature des richesses, de l'argent et des tributs
- Factum de la France (1706)
- Traité de la nature, culture, commerce et intérêt des grains (Traktaat teravilja loomusest, kasvatamisest, -kaubandusest ja kasulikkusest; 1707)
- Causes de la rareté de l'argent (Raha harulduse põhjused; 1707)
- Dissertation de la nature des richesses, de l'argent et des tributs, où l'on découvre la fausse idée qui règne dans le monde à l'égard de ces trois articles (Arutlus rikkuste, raha ja maksude loomusest, kus paljastatakse maailmas valitsev väärarusaam nende kolme asja kohta; 1707)