Mine sisu juurde

Kärgvõlv

Allikas: Vikipeedia
Kärgvõlv Abrechtsburgis
Kärgvõlviga Senftenbergi Peter-und-Paul-Kirche põhiplaan
Kętrzyni Püha Georgi basiilika sisevaade

Kärgvõlv (saksa keeles Zellengewölbe, inglise keeles diamond vault) on hilisgooti võrkvõlvi erivorm[1], mille puhul silmaga nähtavad roided puuduvad ja kõik võlvisiilud nende vahel on laotud tahukjalt ahenevate õõnsuste taoliselt, nii et võlvlagi meenutab kärge.

See võlvitüüp on iseloomulik ainult saksa tellisgootikale ja gootika ning renessanssarhitektuuri üleminekustiilile Saksimaal (esimene ehitati 1471. aastal Albrechtsburgis Meissenis, allikaist on teada ka arhitekti nimi – Arnold von Westfalen), Põhja-Poola, Leedu ja Valgevene aladel (endine Rzeczpospolita), Määri- ning Lõuna-Böömimaal[2]. Kärgvõlvlagesid ehitati nii lossides, kirikutes kui ka eramajades. Ehitusmaterjal oli tellis (väga üksikute eranditega).[3]

Ilmselt tõlketekstide vahendusel on kasutatud selle tüübi märkimiseks ka sõnu "kristallvõlv"[4] ja "teemantvõlv".

Kärgvõlv ei ole sünonüümne islamimaade arhitektuurist tuntud, samuti kaudselt kärjega sarnaneva stalaktiitdekooriga (muqarnas), mida on nimetatud ka stalaktiitvõlviks ja vahel eksitavalt kärgvõlviks[5].

Kärgvõlvlaes moodustavad voltidena eenduvad ja taanduvad pinnad keeruka lihvitud kalliskivi fassette meenutava ornamendi, kuid selle ühel tasapinnal paiknevad voldiharjad järgivad täht- või võrkvõlvi roidemustrit. Roided ise puuduvad täielikult, kuid päiskivilaadsed detailid harjade murdekohtades on mõnikord märgatavad. Sellise valgeks lubjatud võlvlaega ruum mõjub avaramalt kui tavalise võrk- või tähtvõlvlaega ruum – ruumimõju ei põhine mitte lage lähendaval tihedal roidemustril, vaid laeõõnsustes valguse ja varju vaheldumisel tekkival efektil. Kärgvõlvi on peetud keskaegse arhitektuuri üheks kõige omapärasemaks, kuigi vähetuntud leiutiseks.

Tehniline lahendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolistes allikates pole teateid selle kohta, mis ajendas selle võlvitüübi loomise ja suure populaarsuse laial alal, samuti puudub info ehitamise protsessi kohta. Aastail 2009–2013 uuris rühm arhitektuuriajaloolasi ja insenere Saksamaa kärgvõlvlagesid ja taastas ligikaudselt nende ehitusprotsessi, mida kontrollis ka katseliselt, taastades lõike võlvidest täissuuruses ja originaalmaterjale kasutades[3].

Eeltööna analüüsiti paljude kärgvõlvlagede ehitust, eriti väärtuslikku informatsiooni andsid need, millel lubjakihi alt on näha tellislao read. Roidestikke analüüsiti matemaatiliselt raskuse tugedele jaotumise ja lae üldise jäikuse vaatepunktist.

Kärgvõlvlae ehitamisel püstitati võlvide alla tellingutele toetuv platvorm, millele toetus puust karkass roidestiku toeks, üsna samalaadne sellega, mida kasutatakse ristroidvõlvide ehitamiseks, kuid vastavalt roidestikule kordades keerulisema kujuga. Karkass kinnitati tugedele, mis olid püstitatud platvormile joonistatud võrkvõlviskeemi sõlmpunktidele. Karkassile hakati telliseid vabakäeliselt laduma täisnurga all kahes suunas vaheldumisi kuni moodustunud kolmnurksed pinnad kohtusid püramiidjalt "kärjekannu" tipus.[6]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]