Stalaktiitdekoor

Stalaktiitdekoor, ka stalaktiitvõlv (araabia keeles مقرنص muqarnas 'tardunud', 'külmunud') on rippuvaid stalaktiite meenutav, konsoolitaoliselt astmeliselt üksteise kohal eenduvatest üksikelementidest koosnev islamimaade ehituskunstile iseloomulik dekoorivorm, esineb sageli poolvõlvide, niššide ja nurgatrompide kaunistusena. Puhtalt dekoratiivne element, ilma kandva funktsioonita.

Sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Inglise keele vahendusel võidakse muqarnas vahel tõlkida kärgvõlviks (inglise keeles honeycomb vaulting^[1]), kuid see pole samatähenduslik hilisgooti kärgvõlviga.

V. Vaga "Üldises kunstiajaloos" kasutatakse arhitektuurimotiivi kohta läbivalt sõnu stalaktiitkaunistus ja stalaktiitilustus.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Stalaktiitkaunistus kujutab endast nurgatrompi, orva, kupli, võlvipinna, konsooli või karniisi geomeetrilist jaotamist suureks hulgaks miniatuurseteks nurgatrompi meenutavateks minivõlvideks, mis moodustab iseloomuliku rakulise või kärjelise struktuuri. Kaunistust kasutati kuplite, portaalide, niššide, isegi karniiside, rõdude ja kapiteelide kaunistusena.

Vormilt võib kaunistus olla kas lihtsalt eenduvate niššide kujuline (Iraani muqarnas) või keerukas nišše raamivate rippuvate purikataoliste elementide kogum (Põhja-Aafrika muqarnas, mis eriti külluslikuks arenes 14. sajandi Hispaanias)^[2], millest arvatavasti ongi tulnud väljend stalaktiitvõlv.

Olgugi et nimetuses esineb sõna võlv, pole sellel erinevalt tõelisest võlvist kandvat funktsiooni ja sageli on stalaktiitdekoori elemendid kinnitatud kuppel- vms võlvi külge raamistikule riputatuna^[3]. Stalaktiitdekoori materjal võib olla kips, stukk, puit, tellis, glasuuritud keraamika või kivi^[4].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Stalaktiitdekoor ilmub arhitektuurielemendina 10. sajandi paiku pärsia arhitektuuris ja selle kasutamine levib kiiresti terves toonases islamimaailmas Kesk-Aasiast Hispaaniani. Vanimad muqarnas-motiivid on leitud Nišaburi ümbrusest ja UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Arab-Ata mausoleumist Timi külas (Samarkandi vilajett, Usbekistan). Seldžukkide-aegsest 12. sajandi arhitektuurist, mis kujundas just portaalid ja portaalinišid eriti külluslikuks^[5], pärinevad juba arvukad näited. Iraagi vanimad stalaktiitkaunistused asusid 1075.–1090. aastail ehitatud Imam ad-Dawri mausoleumis (Qubba Imam al-Dur) 20 km Samarrast põhjas, kusjuures neist oli n-ö 'negatiivis' kujundatud ka ehitise kuppel (mälestise hävitas Da'ish 2014. aastal)^[6].

Põhja-Aafrika ehitistel Egiptuses ja Marokos esineb kaunistus alates 12. sajandist.

Hilisemas Osmani arhitektuuris kaunistati stalaktiitdekooriga mitte ainult võlve, vaid ka rõdusid, karniise ja minarette.

Normanni kuningate aegse Sitsiilia ehitistel kaunistab puidust ja maalingutega kaunistatud stalaktiitdekoor suuri nelinurkseid puulagesid, näiteks Palermo Cappella Palatina lagi^[7] kuningalossis, Zisa palee ja muud sealsed 12. sajandi olulised ehitised.

Islamimaade arhitektuurist laenatuna leiab stalaktiitdekoori Armeenia ehitistes, kus see esialgu leidis kasutust ilmalikes ehitistes, hiljem ka kirikutes^[1].