Mine sisu juurde

Ilmar Vene

Allikas: Vikipeedia

Ilmar Vene (sündinud 13. augustil 1951 Kasepää külas) on eesti esseist, tõlkija ja filoloog.

Ta õppis Varnja algkoolis ja Alatskivi keskkoolis ning siirdus seejärel Tartu Riiklikku Ülikooli saksa keelt ja kirjandust õppima. 19761979 töötas ta Laekvere koolis saksa keele õpetajana, seejärel asus tööle Tartu Ülikooli Raamatukokku, kus töötab siiani käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas (varem töötas rekataloogimise osakonnas).

Ta on alates aastast 2005 Eesti Kirjanike Liidu liige.

Ilmar Vene esseistika puudutab ennekõike Euroopa kirjanduslugu, aga ka keelefilosoofiat ja kultuuriajalugu laiemalt. Temalt on ilmunud viis raamatut ning tõlkeid saksa ja ladina keelest sellistelt autoritelt nagu Seneca ja Cicero. Vene tõlkeid Vana-Rooma autoreilt on tunnustatud eelkõige tõlkija järjekindluse eest; nii kirjutas latinist Ivo Volt, et "ei saa jätta kiitmata Ilmar Vene visadust ja südidust mahukate filosoofilise sisuga tekstide tõlkimisel"[1][2][3].

Ta on avaldanud ka luuletusi (Looming 1981/3, 1988/12, 1993/5).

  1. Anne Lill "Mõttemõlgutused Seneca üle" Postimees, 19. veebruar 1996 (Seneca raamatu "Moraalikirjad Luciliusele" tõlke arvustus)
  2. Marju Lepajõe "Seneca sünnipäev" Vikerkaar, 8-9/1996, lk 206-207 (Seneca raamatu "Moraalikirjad Luciliusele" tõlke arvustus)
  3. Ivo Volt, "Cicero ja tema kohustused" (Cicero raamatu "Kohustustest" tõlke arvustus) – Sirp, 14. september 2007, lk 4–5
  4. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  5. "Teenetemärgi "100 semestrit Tartu Ülikoolis" kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 25. oktoobril 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]