Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar: erinevus redaktsioonide vahel
P nimi Märgised: Tühistatud Visuaalmuudatus |
P Tühistati kasutaja VGKOson (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Juhan121. Märgised: Tühistamine Tühistatud SWViewer [1.4] |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
KARASJOV-ORGUSAAR ainuke õige nimevorm |
|||
'''Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar''' (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 '''Vladimir Karasjov'''; [[14. detsember]] [[1931]] [[Tallinn]] – [[27. jaanuar]] [[2015]]) oli eesti [[publitsist]], [[ajaloolane]] ja [[filmirežissöör]]. |
'''Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar''' (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 '''Vladimir Karasjov'''; [[14. detsember]] [[1931]] [[Tallinn]] – [[27. jaanuar]] [[2015]]) oli eesti [[publitsist]], [[ajaloolane]] ja [[filmirežissöör]]. |
||
Redaktsioon: 11. detsember 2021, kell 20:57
Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov; 14. detsember 1931 Tallinn – 27. jaanuar 2015) oli eesti publitsist, ajaloolane ja filmirežissöör.
Pärast isa surma Venemaale viidud, õppis Georg Orgusaar Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas VGIK-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales aastatel 1964–1965 nn kinematograafilise teatri loomisel Moskvas.
Aastast 1966 pühendus ta autorifilmide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid". Pärast filmitöökeeldu Eestis tegi Karasjov-Orgusaar valiku priiuse kasuks paguluses ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.
Karasjovi nime võttis ta kasutusele Siberis esimese armastuse tõttu. Karassevi nimi määrati talle Nõukogude välispassi kasutamiseks.
2011. aastal toimus Tartus Athena kinos Karasjov-Orgusaare filmide autoriõhtu, kus ta ise oli ka kohal.
Ta on maetud Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule.
Kadrioru pargi pärna kõrvale on kinnitatud metallplaat Karasjov-Orgusaare mälestuseks.[1]
Tagasi Eestis ja lahkumine
Venemaalt naasnuna tegi Karasjov-Orgusaar 1960. aastatel Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures peamiselt tõsielufilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa tema filme keelustati poliitilistel põhjendustel. Aastast 1968 kuulus ta Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika osakonnas.
Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu kodumaal pöördus Karasjov-Orgusaar 21. mail 1976 Cannes'i filmifestivali külastanud NSV Liidu kinematografistide grupi liikmena Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis Prantsusmaa üldsuse abil ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarah' (hüüdnimi Lurbu) väljapääsu NSV Liidust ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.
Tegevus filmilavastajana
Karasjov-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud väliselt välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli juunipöördest, kolmas – “Väejuht” (1968) punasest komandarmist August Korgist. Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “Stalin ja tema ohver”. Esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud Nõukogude Liidu sõjalise invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat Stalinit ja paraadijuhti August Korki – Stalini terrori üht ohvrit.
Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu alias Jaan Anvelti üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karasjov-Orgusaar loeb eksistentsialismi harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.
Karasjov-Orgusaar raadiopublitsistina
Märtsis 1981 algas Karasjov-Orgusaare ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE–RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti sovetiseerimise lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu langenud vabadusvõitleja päeva tähistamise mõtte 27. märtsil – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase Jüri Kuke hukkumise (Vologdas 1981) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku propaganda fraseoloogiat, alustades 1940. aasta juunipöörde sotsialistliku revolutsiooni müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate Nõukogude impeeriumis. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka psühhoanalüüsi vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks Gustav Naani ja Jaan Kaplinski avalikke seisukohavõtte vaadeldes.
Poliitiline ja kultuuritegevus
Vladimir Georg Karasjov-Orgusaar valiti 1990. aastal Eesti Kongressi saadikuks ja ta oli kahel järgmisel aastal Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal, samuti oli ta Association France–Estonie – Pont de la Démocratie asutaja ja kaaspresident.
Ta esines Prantsuse ajakirjanduses ja korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, muuhulgas Pompidou keskuses ja Pariisi Soome Instituudis.
Karasjov-Orgusaare looming
Tõsielufilmid
- Juunipööret käsitlev triloogia "Inimmassid ajaloo mängukanniks":
- 1967 "Eelkäija" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Pööripäev" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Väejuht" (stsenarist ja režissöör)
- 1969 "Uus aeg" (stsenarist ja režissöör)
- 1974 "Sepikoda" (režissöör ja stsenarist; kaasstsenarist Uno Maasikas)
Mängufilmid
- 1971 – "Lindpriid" I–IV (Eessaare Aadu "Linnupriid" ainetel) stsenarist ja režissöör; operaator Rein Maran, kunstnik Tiiu Übi. Teleekraanile jõudis film 1989. aastal.
- 1973 – "Rasked aastad" (stsenarist ja režissöör) – see film on keelustatud "Lindpriide" kärbitud ja uuesti monteeritud variant.
Raamatud
- Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, "Molotov ja meie" [RFE raadiovestete sari, I raamat]. Stockholm, 1988
- Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, "Molotov, Vorošilov ja meie" [RFE raadiovestete sari, II]. Stockholm, 1988
- Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie" [RFE raadiovestete sari, III]. Stockholm, 1989
- Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, "Ždanov ja meie" [RFE raadiovestete sari, IV]. Stockholm, 1990
Tunnustus
Viited
- ↑ Raimu Hanson (13. juuni 2020). "Tartut külastanud ja Pariisis surnud filmimehe auks kasvab Tallinnas puu". Postimees. Postimees Grupp.
{{netiviide}}:|arhiivimisurl=nõuab parameetrit|arhiivimisaeg=(juhend)
Välislingid
- Endel Haasmaa, Aare Tiisväli. "Miks "Lindpriid" keelati? Asjaosaliste endi omaaegseid arvamusi" – Teater. Muusika. Kino 2007, 2
- Jaak Lõhmus. "Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu" – Sirp, 28. november 2008
- Enn Säde. "Kuidas Alma Vaarman ÜRO-d tegi" – Sirp, 15. oktoober 2009
- Olev Remsu. "Eesti Marienbad". Filmi "Lindpriid" analüüs. ERR portaal 30. III 2020.