Tallinn teise maailmasõja ajal: erinevus redaktsioonide vahel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
MerilyS (arutelu | kaastöö)
1157 muudatust
P MerilyS teisaldas lehekülje Tallinn Teise maailmasõja ajal pealkirja Tallinn teise maailmasõja ajal alla: Ajaloosündmustel on nimetused (http://keeleabi.eki.ee/viki/Ajaloosundmused.html).
MerilyS (arutelu | kaastöö)
1157 muudatust
Keeletoimetasin.
1. rida: 1. rida:
'''Tallinn ja Teine maailmasõda''' kajastab Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunut Teise maailmasõja ajal ning selle tagajärgi.
'''Tallinn teise maailmasõja ajal''' on ülevaade Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunust teise maailmasõja ajal ning selle tagajärgedest.
{{keeletoimeta}}
{{pooleli}}
{{pooleli}}
== 1940 ==
== 1940 ==
8. rida: 7. rida:
{{vaata|Tallinna vallutamine (1941)}}
{{vaata|Tallinna vallutamine (1941)}}
{{vaata|Tallinna vabastamine}}
{{vaata|Tallinna vabastamine}}
[[Pilt:Tallinn defence1941.jpg|pisi|300px|Tallinn, august, [[1941]].]]
[[Pilt:Tallinn defence1941.jpg|pisi|300px|Tallinn, august [[1941]]]]
===Nõukogude võimu lahkumine Tallinnast===
===Nõukogude võimu lahkumine Tallinnast===
[[14. juuli]]l [[1941]] sai [[Balti laevastiku sõjanõukogu]] sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral [[Ivan Issakov]]ilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.
[[14. juuli]]l [[1941]] sai [[Balti laevastiku sõjanõukogu]] sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral [[Ivan Issakov]]ilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL-i baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati linna ja baasi objektide purustamiseks detailne plaan, mis kooskõlastati linnavõimudega.


Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku poolt vastutav täideviija, kellele anti abiks spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid ning määrati kindlaks, kes ja mis juhtudel võis neid anda. Õhkulaskmiste algusaja otsustas [[Balti laevastiku sõjanõukogu]]. Ajavahemikus 24.–[[28. august]]ini, registreeriti kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju.
Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku eest vastutav täideviija, kellele anti abiks spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid ning määrati kindlaks, kes ja mis juhtudel võis neid anda. Õhkulaskmiste algusaja otsustas [[Balti laevastiku sõjanõukogu]]. 24.–[[28. august]]ini registreeriti kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju.


Eelkirjeldatud direktiivi järgi hävitati [[Tallinna Elektrijaam|Tallinna Elektrijaama]] masinamaja [[Põhja puiestee]]l, osaliselt purustati [[Tallinna Veepuhastusjaam]] [[Ülemiste järv]]e ääres. [[Rotermanni tehased|Rotermanni tehastes]] õhiti osaliselt [[katlamaja]], [[Balti Raudtee Peatehased|Raudteede Peatehase]] hoonetest hävitati vaid üks hoone, kuid sisseseaded viidi NSV Liitu. [[Tallinna Sadamatehased|Riigi Sadamatehaste]] ja [[Ilmarine AS|Ilmarise tehas]]e hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu. NSV Liitu viidi ka [[Krulli masinatehas]]e, [[Volta tehas|Volta]] elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.<ref name="gZGlg" /><ref name="naML4" /> [[Sadama tänav (Tallinn)|Sadama tänaval]] asunud OÜ Mootori garaažides hävis tules 23 bussi ja teisi veokeid, Koplis [[ETK metallitehas]]es hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, [[Kopli]]s ja [[Stroomi]] metsas, kus nende koguarv võis olla 400. Endistes [[Kalevi pataljon]]i kasarmuis Koplis põles sisse 70 karilooma. [[27. august]]i pärastlõunal süüdati Tallinnas [[Balti jaam]], [[Kopli kaubajaam]] ning [[Tallinn-Sadama raudteejaam]]e hoone. Lõhkelaenguga õhiti ka Raudtee pumbatorn [[Telliskivi tänav (Tallinn)|Telliskivi tänaval]].
Vastavalt eelkirjeldatud direktiivile õhiti ja süüdati Tallinnas:
*[[Tallinna Elektrijaam]] [[Põhja puiestee]]l, milles hävines masinamaja;
*[[Tallinna Veepuhastusjaam]] [[Ülemiste järv]]e ääres, purustati osaliselt;
*[[Rotermanni tehased|Rotermanni tehastes]] õhiti osaliselt [[katlamaja]];
*[[Balti Raudtee Peatehased|Raudteede Peatehase]] hoonetest hävitati vaid üks hoone, kuid sisseseaded viidi NSV Liitu;
*[[Tallinna Sadamatehased|Riigi Sadamatehaste]] hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu;
*[[Ilmarine AS|Ilmarise tehas]]e hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu;
*[[Krulli masinatehas]]e, "[[Volta tehas|Volta]]" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed viidi NSV Liitu<ref name="gZGlg" />,<ref name="naML4" />.
*[[Sadama tänav (Tallinn)|Sadama tänaval]] asunud o/ü Mootori garaažides hävis tules 23 bussi ja teisi veokeid ja Koplis [[ETK metallitehas]]es hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, [[Kopli]]s ja [[Stroomi]] metsas, kus nende koguarvu võis arvata 400-le. Endistes [[Kalevi pataljon]]i kasarmuis Koplis põles sisse 70 karilooma.
*[[27. august]]i pärastlõunal süüdati Tallinnas [[Balti jaam]], [[Kopli kaubajaam]] ning [[Tallinn-Sadama raudteejaam]]e hoone. Lõhkelaenguga õhiti ka Raudtee pumbatorn [[Telliskivi tänav (Tallinn)|Telliskivi tänaval]];


Eesti tööstus kaotas [[hävituspataljonid]]e ja [[Punaarmee]] hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid: [[Põhja paberi- ja puupapivabrik]], [[Balti puuvillavabrik]], 27./28. augusti ööl; masinaehitustehas "[[Ilmarine]]", [[J. Puhk & Pojad veskid]], O. Kilgase ja [[Toferi tekstiilivabrik]]ud ([[Punane Tekstiil]]), [[Ratniku põllutöömasinate tehas]], [["Estonia" villavabrik]].
Eesti tööstus kaotas [[hävituspataljonid]]e ja [[Punaarmee]] hävitustöö tõttu 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152, osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid [[Põhja paberi- ja puupapivabrik]], [[Balti puuvillavabrik]] (27./28. augusti ööl), masinaehitustehas [[Ilmarine]], [[J. Puhk & Pojad veskid|J. Puhk & Poegade veskid]], O. Kilgase ja [[Toferi tekstiilivabrik]]ud ([[Punane Tekstiil]]), [[Ratniku põllutöömasinate tehas]] ning [["Estonia" villavabrik|Estonia villavabrik]].


Tuletõrjest ei olnud abi – kustutamistööd olid keelatud ja kui algul tuletõrjujaid mahalaskmisega vaid ähvardati, siis hiljem tapeti [[Kilgase tehas]]e õuel kaks tuld kustutama asunud töölist. Lisaks õhkimisele ja põletamisele aeti Sadama raudteeharudelt vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Venelastel oli kavatsus kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia NSV Liitu ja kui see on võimatu, need kohapeal hävitada.
Tuletõrjest ei olnud abi, sest kustutamistööd olid keelatud. Algul vaid ähvardati tuletõrjujaid mahalaskmisega, hiljem aga tapeti [[Kilgase tehas]]e õuel kaks tuld kustutama asunud töölist. Peale õhkimise ja põletamise aeti Sadama raudteeharudelt vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Venelased kavatsesid kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia NSV Liitu või hävitada, kui transportimine oli võimatu.


Hävitustööd takistada proovinud tuletõrjujate tegevusest teavitas [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]]le allunud Tuletõrje [[politruk]] [[Veelman]] Eesti NSV SARKi. SARK arreteeris ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale "[[Jaen Teär (laev)|Jaen Teär]]". Purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa vangilaagritesse määratud ligi 500 [[Keskvangla]]st toodud vangi, õnnestus siia jääda. Pääses ka purjekas [[Pärnumaa (laev)|Pärnumaa]], pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest, keda taheti saata Tallinnast NDV Liidu tagalasse.
Hävitustööd takistada proovinud tuletõrjujate tegevusest teavitas Eesti NSV SARKi [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]]le allunud tuletõrje[[politruk]] [[Veelman]]. SARK arreteeris ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale [[Jaen Teär (laev)|Jaen Teär]]. Purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa vangilaagritesse määratud ligi 500 [[Keskvangla]]st toodud vangi, õnnestus siia jääda. Pääses ka purjekas [[Pärnumaa (laev)|Pärnumaa]], pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest, keda taheti saata Tallinnast NSV Liidu tagalasse.


== 1941–1944 ==
== 1941–1944 ==
36. rida: 26. rida:


{{vaata|Märtsipommitamine}}
{{vaata|Märtsipommitamine}}
Punaarmee eduka pealetungioperatsiooni tulemusel 1944. aasta sügisel evakueerusid Tallinnast Saksa tsiviilvalitsus ([[Eesti kindralkomissariaat]]) ja [[Eesti Omavalitsus]] Tallinnast 18. septembril 1944 ning võim läks üle rindepiirkonnaks kujunenud Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev [[Jüri Uluots]] Tallinnas ametisse [[Otto Tiefi valitsus]]e.
Punaarmee eduka pealetungioperatsiooni tulemusel evakueerusid 18. septembril 1944 Tallinnast Saksa tsiviilvalitsus ([[Eesti kindralkomissariaat]]) ja [[Eesti Omavalitsus]] ning võim läks üle rindepiirkonnaks kujunenud Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev [[Jüri Uluots]] Tallinnas ametisse [[Otto Tiefi valitsus]]e.
[[Pilt:Pikkhermann.jpg|thumb]]
[[Pilt:Pikkhermann.jpg|thumb|Pika Hermanni torn]]
Kujunenud võimuvaakumis kasutas Tallinnas Toompeal Toompea lossis asunud Kindralinspektuuri koosseisus teeninud allohvitser Lepiksoo olukorda ning 20. septembril langetas ta Toompea lossi [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni lipuvardas olnud Saksa Riigi lipu ning heiskas sinna [[Eesti lipp|Eesti lipu]]. 21. septembri hommikul aga heisati pärast läbirääkimist linnas asunud saksa vägede esindajatega aga Pika Hermanni lipumasti samaaegselt Eesti lipp ja Saksa [[Kriegsmarine]] lipp. 22. septembril 1944, kell 5.00 lahkus Toompea lossist, lossi viimane korrapidaja [[Evald Aruvald]], kellele räägitud andmete kohaselt tulistasid Tallinnasse jõudnud Punaarmee tankistid kella 11 paiku [[Falgi tee]] poolt Toompeale lähendes lipuvarda pooleks ning mõlemad lipud langesid alla<ref name="Mpegs" />. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.
Kujunenud võimuvaakumis kasutas Tallinnas Toompea lossis asunud Kindralinspektuuri koosseisus teeninud allohvitser Lepiksoo olukorra ära: ta langetas 20. septembril Toompea lossi [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni lipuvardas olnud Saksa riigilipu ning heiskas sinna [[Eesti lipp|Eesti lipu]]. 21. septembri hommikul pärast läbirääkimist linnas asunud saksa vägede esindajatega heisati Pika Hermanni lipumasti samal ajal Eesti lipp ja Saksa [[Kriegsmarine]] lipp. 22. septembril 1944 kell 5.00 lahkus Toompea lossist lossi viimane korrapidaja [[Evald Aruvald]], kellele räägitud andmete kohaselt tulistasid Tallinnasse jõudnud Punaarmee tankistid kella 11 paiku [[Falgi tee]] poolt Toompeale lähenedes lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla.<ref name="Mpegs" /> 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna.


== Tallinna taastamine ==
== Tallinna taastamine ==
=== Estonia teatri taastamine ===
=== Estonia teatri taastamine ===
Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemuseks oli märtsipommitamisel purustatud Estonia – rahvusliku monumendi – taastamine. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati [[Juugend Eestis|juugend]]teater viie aastaga [[Alar Kotli]] projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Antud ajajärgu arhitektuuristiil aga rõhutas sambaid, ehisviilukesi, [[hammaslõige]]t, [[karniis]]i, lopsakat [[voluut]]i ja selle vahel nõukogude atribuutikat.
Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemusel taastati märtsipommitamisel purustatud Estonia, rahvuslik monument. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati [[Juugend Eestis|juugend]]teater viie aastaga [[Alar Kotli]] projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Selle ajajärgu arhitektuuristiilis aga rõhutati sambaid, ehisviilukesi, [[hammaslõige]]t, [[karniis]]i, lopsakat [[voluut]]i ja nõukogude atribuutikat.


Muudes ehitistes säilis asutuste ja kortermajade puhul muule Nõukogude Liidule võõras saksalik [[terrasiitkrohv]], kõrge [[kelpkatus]], hillitsetud [[dekoor]], vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus ka rahvusliku alltooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv majakaupa kavandamine ansamblilise [[linnaplaneering]]uga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid [[Otto Keppe]], [[Voldemar Meigas]] ja [[Harald Armani]] Tallinna uue üldplaani raames [[Viru väljak]]u alale kahehektarilise [[Keskväljak]]u. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub [[Rävala puiestee]]ga (toona [[Lenini puiestee]]) ja hargneb nüüdsete [[Lembitu tänav (Tallinn)|Lembitu]] ja [[Lauteri tänav]]atena lõuna suunas.
Muudes ehitistes, näiteks kortermajades, säilis Nõukogude Liidule võõras saksalik [[terrasiitkrohv]], kõrge [[kelpkatus]], hillitsetud [[dekoor]], vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus rahvusliku alatooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv maja kaupa kavandamine ansamblilise [[linnaplaneering]]uga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid [[Otto Keppe]], [[Voldemar Meigas]] ja [[Harald Armani]] Tallinna uue üldplaani raames [[Viru väljak]]u alale kahehektarilise [[Keskväljak]]u. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub [[Rävala puiestee]]ga (toona [[Lenini puiestee]]) ning hargneb nüüdsete [[Lembitu tänav (Tallinn)|Lembitu]] ja [[Lauteri tänav|Lauteri tänavaga]] lõuna suunas.


Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv [[Põllumajanduslike Keskühistute Keskliit|Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu]] hoone ([[Enn Kaar]], [[1952]]), mõned elamud Lenini pst (nn teadlaste maja, [[Edgar Velbri]], [[1953]]), Lauteri ja Lembitu tänaval. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia pst lõunaservas.
Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv [[Põllumajanduslike Keskühistute Keskliit|Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu]] hoone ([[Enn Kaar]], [[1952]]) ning mõni elamu Lenini puiesteel (nn teadlaste maja, [[Edgar Velbri]], [[1953]]), Lauteri ja Lembitu tänaval. Samuti valmis Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia puiestee lõunaservas.


Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, [[frontoon]], sammastik ([[Sõprus (kino)|Sõprus]]e kino – [[Peeter Tarvas]], [[August Volberg]], [[1952]]–[[1955]]). Nii Tallinna [[Stalini väljak]] (aastani [[1949]] [[Keskväljak]]) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv [[Nõukogude Maja (Tallinn)|Nõukogude Maja]] ([[Oleg Ljalin]], [[1952]]–[[1954]]).
Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alatooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, [[frontoon]], sammastik ([[Sõprus (kino)|Sõprus]]e kino – [[Peeter Tarvas]], [[August Volberg]], [[1952]]–[[1955]]). Nii Tallinna [[Stalini väljak]] (aastani [[1949]] [[Keskväljak]]) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv [[Nõukogude Maja (Tallinn)|Nõukogude Maja]] ([[Oleg Ljalin]], [[1952]]–[[1954]]).


[[1955]]. aasta 4. novembri [[ÜK(b)P Keskkomitee]] otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja [[Estonia puiestee]]l, [[Uno Tölpus]], [[1954]]–[[1956]]). Tulemusena joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt, [[Paul Härmson]], [[1959]]).
[[1955]]. aasta 4. novembri [[ÜK(b)P Keskkomitee]] otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja [[Estonia puiestee]]l, [[Uno Tölpus]], [[1954]]–[[1956]]). Joonduti 1930. aastate arhitektuurist (elamu Narva maanteel, [[Paul Härmson]], [[1959]]).


==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 14. detsember 2020, kell 19:50

Tallinn teise maailmasõja ajal on ülevaade Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunust teise maailmasõja ajal ning selle tagajärgedest.

1940

 Pikemalt artiklis Orzel

1941

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941)
 Pikemalt artiklis Tallinna vabastamine
Tallinn, august 1941

Nõukogude võimu lahkumine Tallinnast

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL-i baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati linna ja baasi objektide purustamiseks detailne plaan, mis kooskõlastati linnavõimudega.

Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku eest vastutav täideviija, kellele anti abiks spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid ning määrati kindlaks, kes ja mis juhtudel võis neid anda. Õhkulaskmiste algusaja otsustas Balti laevastiku sõjanõukogu. 24.–28. augustini registreeriti kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju.

Eelkirjeldatud direktiivi järgi hävitati Tallinna Elektrijaama masinamaja Põhja puiesteel, osaliselt purustati Tallinna Veepuhastusjaam Ülemiste järve ääres. Rotermanni tehastes õhiti osaliselt katlamaja, Raudteede Peatehase hoonetest hävitati vaid üks hoone, kuid sisseseaded viidi NSV Liitu. Riigi Sadamatehaste ja Ilmarise tehase hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu. NSV Liitu viidi ka Krulli masinatehase, Volta elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.[1][2] Sadama tänaval asunud OÜ Mootori garaažides hävis tules 23 bussi ja teisi veokeid, Koplis ETK metallitehases hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, Koplis ja Stroomi metsas, kus nende koguarv võis olla 400. Endistes Kalevi pataljoni kasarmuis Koplis põles sisse 70 karilooma. 27. augusti pärastlõunal süüdati Tallinnas Balti jaam, Kopli kaubajaam ning Tallinn-Sadama raudteejaame hoone. Lõhkelaenguga õhiti ka Raudtee pumbatorn Telliskivi tänaval.

Eesti tööstus kaotas hävituspataljonide ja Punaarmee hävitustöö tõttu 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152, osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi- ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik (27./28. augusti ööl), masinaehitustehas Ilmarine, J. Puhk & Poegade veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud (Punane Tekstiil), Ratniku põllutöömasinate tehas ning Estonia villavabrik.

Tuletõrjest ei olnud abi, sest kustutamistööd olid keelatud. Algul vaid ähvardati tuletõrjujaid mahalaskmisega, hiljem aga tapeti Kilgase tehase õuel kaks tuld kustutama asunud töölist. Peale õhkimise ja põletamise aeti Sadama raudteeharudelt vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Venelased kavatsesid kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia NSV Liitu või hävitada, kui transportimine oli võimatu.

Hävitustööd takistada proovinud tuletõrjujate tegevusest teavitas Eesti NSV SARKi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile allunud tuletõrjepolitruk Veelman. SARK arreteeris ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale Jaen Teär. Purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa vangilaagritesse määratud ligi 500 Keskvanglast toodud vangi, õnnestus siia jääda. Pääses ka purjekas Pärnumaa, pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest, keda taheti saata Tallinnast NSV Liidu tagalasse.

1941–1944

1944

 Pikemalt artiklis Märtsipommitamine

Punaarmee eduka pealetungioperatsiooni tulemusel evakueerusid 18. septembril 1944 Tallinnast Saksa tsiviilvalitsus (Eesti kindralkomissariaat) ja Eesti Omavalitsus ning võim läks üle rindepiirkonnaks kujunenud Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse.

Pika Hermanni torn

Kujunenud võimuvaakumis kasutas Tallinnas Toompea lossis asunud Kindralinspektuuri koosseisus teeninud allohvitser Lepiksoo olukorra ära: ta langetas 20. septembril Toompea lossi Pika Hermanni torni lipuvardas olnud Saksa riigilipu ning heiskas sinna Eesti lipu. 21. septembri hommikul pärast läbirääkimist linnas asunud saksa vägede esindajatega heisati Pika Hermanni lipumasti samal ajal Eesti lipp ja Saksa Kriegsmarine lipp. 22. septembril 1944 kell 5.00 lahkus Toompea lossist lossi viimane korrapidaja Evald Aruvald, kellele räägitud andmete kohaselt tulistasid Tallinnasse jõudnud Punaarmee tankistid kella 11 paiku Falgi tee poolt Toompeale lähenedes lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla.[3] 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna.

Tallinna taastamine

Estonia teatri taastamine

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemusel taastati märtsipommitamisel purustatud Estonia, rahvuslik monument. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati juugendteater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Selle ajajärgu arhitektuuristiilis aga rõhutati sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja nõukogude atribuutikat.

Muudes ehitistes, näiteks kortermajades, säilis Nõukogude Liidule võõras saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, hillitsetud dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus rahvusliku alatooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv maja kaupa kavandamine ansamblilise linnaplaneeringuga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini puiestee) ning hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavaga lõuna suunas.

Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952) ning mõni elamu Lenini puiesteel (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval. Samuti valmis Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia puiestee lõunaservas.

Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alatooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino – Peeter Tarvas, August Volberg, 1952–1955). Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952–1954).

1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Estonia puiesteel, Uno Tölpus, 1954–1956). Joonduti 1930. aastate arhitektuurist (elamu Narva maanteel, Paul Härmson, 1959).

Viited

  1. ↑ NÕUKOGUDE VÕIMU POOLT TEKITATUD AINELINE KAHJU
  2. ↑ Postimees, nr 65, 1. oktoober 1941 lk 65
  3. ↑ Evald Aruvald. Sini-must-valge lipu heiskamisest Pika Hermanni tippu. Võitleja 2004, juuli/august/september
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinn_teise_maailmasõja_ajal&oldid=5773649"