Lauka

Lauka
Pindala	1,5 km² (2020)
Elanikke	111 (31.12.2021)
EHAK-i kood	4141
Koordinaadid	58° 58′ N, 22° 32′ E

Lauka, vaade loodest

Lauka on küla Hiiumaa vallas.

Küla nime tekkelugu pole teada. Vanemates kirjalikes dokumentides esineb saksapärane Lauck, mida seostatakse eelkõige külas asunud Lauka mõisa nimega. Võimalik, et nimi on tekkinud sõnast "laht" või "laugas" või "lauter", kuna keskajal olevat mere rannajoon ja randumiskoht ulatunud praeguse palvemaja lähedusse. Mere pool metsas asub Käälu kivi. "Põhja pool olnud sadamale võis see kivi olla sissesõidu märgiks. Siin oli küla karjalaste kohtumispaik, söödi lõunat". (H. Põllo, 53)

Lauka küla kuulub ajalooliselt Reigi kihelkonda. 19. sajandi teisel poolel kuulus Lauka Reigi kihelkonna Kõrgessaare valda. Aastal 1950 moodustati Kõrgessaare valla aladele Lauka külanõukogu. Eesti taasiseseisvumise järel sai Lauka külanõukogu valla staatuse 10. septembril 1992 (esialgu Lauka vald) ja 28. juunil 1993 taastati endine nimi, Kõrgessaare vald. Kuni 2013. aastani kuuluski küla Kõrgessaare valda, seejärel kuni 2017. aasta Eesti omavalitsuste haldusreformini Hiiu valda ja järgmise haldusmuutusega Hiiumaa valda.

Esimese koolihoone ehitas 1900. aastal Lauka mõisahärra Ewald von Ungern-Sternberg. Selles alustas 19. oktoobril 1900 tegevust 2-klassiline Lauka vallakool. Selles hoones asuvad praegu kooli muuseum, käsitöö- ja kunstiklass ning töökoda. Varem (alates 1862. aastast) olid Lauka lapsed saanud haridust Metsiku (samas majas asus ka esimene vallamaja) ja Pandja vallakoolis. Järgmine koolihoone valmis 1939. aastal, sellele liideti 1971 valminud juurdeehitis, mida hiljem, Eesti Vabariigi ajal on oluliselt renoveeritud ja laiendatud. Kooli juures on park koos tiigi, peo- ja jaanituleplatsi ning staadioniga.

Koolihoone ees on nimeline tänupink legendaarsele koorijuhile ja muusikaõpetajale Aili-Nelside Soobile, kes on vedanud Lauka segakoori tegevust aastatel 1956- 2013 ja olnud kooli muusikaõpetaja.

Koolimaja hoonete kõrval aadressil Käina mnt 25 on õpetajatele ehitatud kortermaja. See on endine NSV Liidu sõjaväe palkehitis mis demonteeriti, toodi Laukale ja monteeriti kohapeal kokku ning lisati silikaatkividest fassaad.

Käina tee 38 hoones asub kooli söökla, mis algselt oli ehitatud kolhoosi poolt söökla ja ETKVL-i kauplusena.

Laukal asuv 1932. aastal valminud baptistide koguduse palvemaja on pärandkultuuri objekt. Palvemaja läheduses olevat asunud keskaegne sadamaala, mis Hiiumaa maapinna tõusuga on taimestiku ja metsaga kaetud ega ole mittespetsialistile leitav.

Palvemaja vastas, üle maantee (küll Otste küla koosseisu kuuluval alajaama kinnistul) asub Lauka 35 kV/10 kV keskpinge alajaam, mis on üks Hiiumaa elektrivarustuse sõlmkohtadest, kuhu jõuavad Saaremaa ja Soela väina kaudu saare elektrivarustuse põhiliinid Kärdla ja Käina analoogsetest alajaamadest. Lauka alajaamast hargnevad 10 kV keskpingeliinid Loode-Hiiumaa väiksematele, 10/0,4 kV alajaamadele.

Elektrivarustuse sõlmpunktile lisaks asub Laukal (Käina tee 38a) ka 1980. aastatel telefonside (pealtkuulamis?)keskusena ehitatud hoone, mis ühendab Kõrgessaare suunast tulevaid välismaailma ühendusi väljuvate sidetrassidega lähikonnas, kaugemalt põhiliselt Isabella ja Lilbi suunas.

Ettevõtlikud talumehed (Põhja-Hiiumaa Põllumeeste Selts) ehitasid 1924. aastal pärandkultuuriobjektide hulka arvatud Lauka meierei hoone (Käina tee 31) koos jääkeldri ja aidaga. Esimese Eesti Vabariigi ajal eksporditi meiereist Oskar Vähejaus toodetud võid Euroopasse Ühendkuningriiki. Selle hinnatud kvaliteedi kohta on tõendid-diplomid Imaveres, Eesti Piimandusmuuseumi püsinäitusel. Meierei töö lõppes, kui 1970. aastate alguses hakati lähikonna majapidamistest meierei suurele trepiplatvormile kokku toodud toorpiima viima edasi ümbertöötlemiseks Emmaste meiereisse. Maja võeti kasutusele kolhoosi varuosade laona, hiljem on hoonest lammutatud algselt meierei aurumasina katla küttematerjali ja veel hiljem nitraatväetisete kuuri ja aurumasina-katlaruumi osa, säilinud osas on olnud baar-ööklubi.

Meierei kõrval (Käina tee 29) asub ~1973–1992 Kõrgessaare kolhoosi kontorina ja elamuna kasutatud hoone, Eesti Vabariigi ajal asus samas majas Lauka Piimaühingu kontor ja Kõrgessaare Majandusühingu kauplus.

Aastal 1949 moodustati sundkollektiviseerimise tulemusel 1. Mai nimeline põllumajandusartell ehk kolhoos, mis piirdus Lauka lähikonna küladega (Isabella, Kurisu, Heigi). Sellest kasvas külanõukogus asuvate kolhooside (nt. Nurme kolhoos keskusega Heiste külas, Külvaja kolhoos Reigi külas ja ümbruses ning 1970. aastate alguses viimane liituja – kolhoos Uus Elu, keskuse praegused kivitööstuse ja laevaehitamise tootmishooned, asus Villamaal) liitmise tulemusel välja Kõrgessaare kolhoos, mis hõlmas valdavalt kogu Lauka külanõukogu ulatuses sotsialistliku põllumajandustegevuse.

Hiiumaa kolhoosides töötanud ehitajatest-meistritest ja vahendistest 1960. aastate lõpus loodud kolhooside ehituskoondis Hiiu KEK on ehitanud kolhoosi vajaduste järgi endise spordiplatisi kõrvale lasteaiahoone, mis on praegu kasutusel päevakeskusena ja raamatukoguna ning saare loodepiirkonna külaelu keskusena.

Lauka teiseks lüpsifarmiks ehitatud hoones (esimene kolhoosilaut asus kolhoosi töökoja naabruses ja oli kolhoosajastu lõpus lammutatud) on praegu Lauka saeveskina.

Karpaatia hutsuulidest ehitajate poolt valmis saadud kuni 30-tonniste sõidukite kaalumajana ehitatud hoone kujundati Sapardi toetuse abil ümber Kõrgesaare jahtkonna jahimajaks.

Laukal on Eesti NSV perioodil regulaarselt (esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtuti) näidatud kino, algul kolhoosi vana töökoja garaažis, kus kinoseansi ajaks autod/traktorid välja aeti ning üritus lõppes tavaliselt pillimängu ja tantsuga. Hiljem võeti kasutusele püsiva kinoprojektoritega varustatud hoonena kasustusele omaaegse saeraami ajami jaoks ehitatud lokomotiivi aurumasina hoone. Samas kohas on 19. sajandi kaartidelt ära tuntav tingmärk, mida peetakse Lauka mõisa juurde kuuluvaks rehehoone ristikujuliseks põhiplaaniks.

Vabariigi taasiseseisvumise ajal on Laukal toiminud mõnda aega Hiiumaa kapitalil põhinev tankla-kauplus. See oli Laukal ajalises järjekorras kolmas tankla.

Tankla naabruses asub keskkatlamaja, mille keskkütte maapealsed magistraalid tõid tsentraalse keskküttesooja lisaks töökoja hoonetele, Lauka koolile ja kortermajadele Käina tee 14, 26,25, 28, 30, 34, kuid süsteemi suurte trassikadude ja ebaefektiivsuse tõttu kasutatakse tänapäeval lokaalseid küttelahendusi.

Ka Käina mnt 44 (kolhoosi ehitamisjärjekorras 2. tanklana) kasutatud hoones on hiljem arendatud äri- ja müügitegevust. Kolhoosi esimese tankla asukoha müürid on leitavad telefonsidekeskuse naabruses.

Loodusväärtusena on esiletõstmist väärt tee äärde istutatud puud. Lehiseallee (mille paljud puud on vanuse tõttu välja langenud) idee autor oli Ungern-Sternbergide poolt Eestisse kutsutud Isabella metsamõisas elanud metsaülem Karl Friedrich Wilhelm Ahrens. Tema idee oli ka lepiku istutamine Luidja liivaluidete taltsutamiseks, samuti sanglepaallee Lauka mõisani viinud teel ja lehiseallee. Sanglepaallee kõrval asub tarekuivati – seemnevilja algupärane kuivati, kus kuivatatavad viljad laotati metallplaatidest põrandale õhukese kihina, mida alt köeti suuremast puuküttega ahjust. Söödaviljakuivati - jõusöödaveski asus Lauka mõisa naabruses. Hoone ehitas kolhoosi ehitusmeeste brigaad, mis kuulus vastloodud Hiiumaa KEKi koosseisu.

1. juuli 2014. aasta seisuga elas külas 144 inimest.