Jalgratas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 13. mai 2017, kell 18:16

Jalgratas (kõnekeeles ratas) on kaherattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend, kuid leidub ka ühe-, kolme- või enamarattalisi ning elektriakudega jalgrattaid.

Ajalugu

Jalgratta sünnilugu seostatakse enamasti saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja lisas raamistikule sadula. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Ka varem oli loodud jalgratast meenutavaid jooniseid, Draisi tuntakse pigem dresiini leiutajana.

Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nn tänapäevase jalgratta, kinnitades tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud, kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud.

1845. aastal lisas prantslane Pierre Michaux jalgrattale pidurid.^[küsitav]^[viide?]

1850.–1860. aastatel paigutasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement jalgratta suurendatud esiratta külge pedaalid. Nende jalgrattaid kutsuti kondiraputajateks ning need koosnesid rauast, raamist ja puust ratastest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.

Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele 1865. aastal.

1867. aastal hakkasid Pierre Michaux ja tema poeg Ernest tootma jalgrattaid, mille esiratta külge olid kinnitatud pedaalid.

Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Varasemate vankrirataste asemel võeti kasutusele peente kodaratega metallrattad. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas omakorda esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.

Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai esimese ja tagumise ketiratta suuruse suhet muuta.

Jalgrattaga liiklemine raputas sõitjat kõvasti (siit ka nimetus kondiraputaja). Seda probleemi püüdis 1888. aastal lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes lisas jalgrattale täispuhutavad kummid.

1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi.

Jalgratta ehitus

Osad

Raam – ajalooliselt on levinuimaks raamimaterjaliks olnud teras, kuid tänapäeval kasutatakse kerguse tõttu järjest enam alumiiniumi. Võistlusrataste raame valmistatakse ka kallihinnalisest süsinikkiust ja titaanist.
Rattad ja rehvid – levinumad rattad ehk jooksud on maanteerattal ISO 622 (nn 28 tolli) ja maastikurattal ISO 559 (nn 26 tolli). Rehvide suurus, sise- ja välisläbimõõdud ning profiilid varieeruvad. Kitsad (18–25 mm) maanteesõidurehvid võivad olla täiesti siledad. Laiad (38–64 mm) maastikurataste rehvid on sügava mustriga või koguni metallist naastudega, et tulla toime porisel pinnasel või jääl. Rataste mõõtude jaoks on kehtestatud standard ISO 5775. Enamikul rehvidel hoiab õhku kinni eraldi sisekumm, kuid kasutatakse ka ilma sisekummita ning õhutäiteta rehve.
Juhtrauad keeravad kahvlit, mille vahel asub esiratas. Juhtraudade kuju varieerub suuresti, kuid levinuimad on kolm varianti:
- Ülespoole kaarduvaid juhtraudu kasutatakse linnasõiduratastel.
- Allapoole kaarduvad juhtrauad võimaldavad kätele mitmeid asendeid. Kaks põhiasendit on althoie aerodünaamilisema kehaasendi jaoks ja hoie pidurikatetest püstisema sõiduasendi jaoks, lisaks erinevad variatsioonid. Need juhtrauad on ergonoomilised (peopesad suunatud sissepoole sarnaselt käe tavalise puhkeasendiga) ja nendega on kergem tõuse ronida.
- Sirget või peaaegu sirget juhtrauda kasutatakse maastikuratastel, kuna need tagavad suurema kontrolli esiratta pööramise üle.
Sadul varieerub samuti. Laiemaid ja pehmemaid sadulaid, millel istutakse püstises asendis, kasutatakse lühemateks sõitudeks mõeldud linnaratastel. Kitsamaid ja kõvemaid sadulaid, mis jätavad jalgadele rohkem liikumisruumi, kasutatakse võistlusratastel, kus suurem osa keharaskusest on tänu intensiivsele sõidustiilile (minimaalne "tirri laskmine") jalgadel.
Pidurid jagunevad kaheks: käsipidur ja jalgpidur. Jalgpidur on kasutusel ühekäigulistel ja rummusisese käiguvahetiga linnaratastel. Tänapäeval on siiski enamlevinud käsipidurid, mis jagunevad omakorda kaheks: pöiapidurid ja ketaspidurid. Levinumateks pöiapiduriteks on A-pidur (tsüklokrossiratastel), V-pidur (linna-, hübriid- ja soodsamad maastikurattad) ja kaliiperpidur (maanteerattad). Populaarsust kogub ketaspidur, mida kasutatakse nii maastiku-, hübriid- kui ka tsüklokrossiratastel. Vastavalt hinnale leidub nii mehaanilisi kui ka hüdraulilisi ketaspidureid.
Ülekanne ja käiguvaheti – jõuülekanne võib olla lahendatud lülidest koosneva rattaketi, rihma või kardaanülekande vahendusel. Käikude arv varieerub ühest kolmekümneni. Ülekandearvu varieerimiseks kasutatakse kas keti asetamist erinevate suurustega ketiratastele või tagumise rummu sees asuvat planetaarmehhanismi.
Vedrustust võib olla lisatud nii esirattale kui ka tagarattale. Esiamort on kas õli, õhu või vedruga.

Lisavarustus

Porilauad
Ketikaitse
Esi- ja tagapakiraamid, ka kottide kinnitusvõimalustega külgedele
Jalgrattakell
Esi- ja tagatuled, helkurid
Tahavaatepeegel
Joogipudelid ja pudelikorvid
Rattalukud
Pardakompuutrid kiiruse, läbitud vahemaa ja muu mõõtmiseks
Jalgrattakiiver – kiivri kandmine on kohustuslik enamikul spordivõistlustel ning mõnes riigis (Austraalia, Uus-Meremaa) kõigile jalgrattaga sõitjatele. Eestis on kiivri kandmine kohustuslik alla 16-aastastele jalgratturitele.
Kindad ja istmikupehmendusega sõidupüksid kaitsevad sõitja keha kohtades, kus see puutub kokku jalgrattaga.
Prillid, mis kaitsevad näiteks tuule, päikesekiirguse, sodi, tolmu, putukate jms eest.
Pedaalirihmad, klõpsudega pedaalid ning viimastesse sobituvad sõidukingad.

Jalgrataste tüübid

Linnajalgratas

Linnaratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud sõitmiseks linnatänavatel. Klassikalised linnarattad on enamasti 26–28 tolliste velgedega. Linnarataste hulka loetakse ka muid rattaliike, enamasti väga väikeste, 20-tolliste velgedega kokkupandavad jalgrattad, ühekäigulise nn fixie-tüüpi jalgrattad, cruiserid jne. Klassikalised linnarattad on tavaliselt täisvarustuses – tuled, pakiraam, ratta seisujalg, ketikaitse, porilauad jmt. Naistele mõeldud mudelitel on tihtipeale komplektis ka esikorvi. Käike on linnarattal tavaliselt 1 kuni 27, viimasel ajal on eriti populaarsed kolmekäigulised, rummusisese käiguvahetiga linnarattad.

Maanteeratas

Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgrattatüüp, mis on sobib asfaldil sõitmiseks. Tänu aerodünaamilisele sõiduasendile, kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust saavutada.

Maastikujalgratas

Maastikuratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud maastikul sõitmiseks. Esialgne suunitlus oli metsas ja mägedes ronimiseks. Selline ratas on maastikul tunduvalt parema läbitavusega ning väiksemate ratastega kui tänavaratas. Nn 26-tollised (ISO 559) rattad teevad tehniliselt raskel rajal sõitmise oluliselt mugavamaks ja kindlamaks. Samas vähem reljeefsel teel on paremate kiirusomadustega suuremate, 27,5 ja 29-tolliste velgedega rattad. Maastikuratas sobib inimesele, kes armastab sõita pinnaskattega metsavaheteedel või väljaspool teid. Kõvakattega teedel on maastikuratas laiade, sügava mustriga ja madala rõhuga rehvide ning amortisaatorite tõttu üsna ebaefektiivne.

Hübriidjalgratas

Hübriidjalgratas on mõeldud sõitmiseks nii linnatänavatel, maanteedel kui ka kergematel maastikutel. Need rattad on enamasti ISO 622 mõõdus. Suurem ülekandevahemik (ees tüüpiliselt 48T-38T-28T ketirattad ja taga 11T-30T kassett) võimaldab maanteel saavutada suuremat kiirust kui maastikuratas. Samuti on hübriidratas lastituna sobilikum tõusude võtmiseks kui maanteeratas. Rehvide laius varieerub ja on enamasti 28–45 mm. Rattale on võimalik paigutada rohkelt lisavarustust (pakiraamid taha ja ette, porilauad, mitu joogipudelit jne). Tänu neile omadustele on hübriidratas hea valik matkarattaks.

Fixie

Ühekäigulised, trekiratta raamiga, 700c mõõdus velgede ja kitsaste rehvidega Fixied koguvad viimastel aastatel üha enam populaarsust. Fixied on ühelt poolt minimalistlikud, teiselt poolt välimuselt tihtipeale silmapaistvad ja atraktiivsed. Fixiede tagratas on ümber keeratav (nn flip-flop), jalgrattur saab ise valida kas soovib vabakäiku kasutada või mitte. Fixed gear, tänu millele Fixied oma nime on saanud, tähendabki, et rattal pole vabajooksu ning pedaalid-vändad käivad kogu aeg ringi. Ka ajaloo esimestel jalgratastel polnud vabajooksu ning tänaseni on see süsteem kasutusel trekisõidus. Tänavatele jõudsid fixie’d USA rattakullerite abil, kes hindasid selliste rataste töökindlust, väikest kaalu ja funktsionaalsust.

Elektrijalgratas

Pikemalt artiklis Elektrijalgratas

Esimesed patendid elektriratastele registreeriti USA-s 1890. aastail. Elektrijalgrataste kasutamine sai hoo sisse sajand hiljem, 20. sajandi lõpuaastatel. Hiinas oli 2010. aasta alguseks hinnanguliselt 120 miljonit elektriratast. Elektrirataste müük edeneb Hiinas, Indias, USA-s, Hollandis ^[1] ja Šveitsis.^[2] Euroopas on elektrirataste müük samuti kasvuteel – 2007. aastal müüdi 200 000, 2009. aastal 500 000 ja 2010. aastal 700 000 elektriratast.

Elektrijalgratast eristab tavalisest jalgrattast aku, mootori ja mootori tööd reguleeriva kontrolleri olemasolu. Akuna kasutatakse tavaliselt nikkel-metallhüdriidakusid, liitiumkaadmiumakusid, liitiumioonakusid või liitiumpolümeerakusid, kuna pliiakud on varemmainitutest pea poole raskemad. Siiski on need akud pliiakudest tunduvalt kallimad. Mitmed tootjad pakuvad ka jalgratta raami sisse paigutatud akusid. Kasutatavad mootorid on väga kõrge kasuteguriga (umbes 95%), peaaegu hääletud ja võrdlemisi lihtsa ehitusega. Mootori juurde on aga kindlasti vaja juhtelektroonikat.

BMX

BMX (Bicycle MotoX (Cross)) on jalgrattatüüp, mis on sobilik trikkide sooritamiseks. BMX-jalgrattaid võidakse teha titaanist, et muuta neid kergemaks. Tavaliselt on neil ratastel 20-tollised veljed.

BMX jalgrattad pärinevad Ameerika Ühendriikidest California osariigist, kus 1960ndail jäljendasid teismelised jalgratastel motokrossi eeskujusid.

Jalgrattasport

Pikemalt artiklis Jalgrattasport

Jalgrattasport on spordiala, mis seisneb võistlemises või muus sportlikus tegevuses jalgratastel.

Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänaval (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on mitmesugune. Võisteldakse individuaalselt ja ka meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta mitu päeva.

Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatrialit.

Vaata ka

Välislingid

Viited

↑ J. David Goodman (31. jaanuar 2010). "An Electric Boost for Bicyclists". New York Times. Vaadatud 31. mail 2010.
↑ M. Platter (17. märts 2011). "Die Schweizer fahren immer mehr E-Bike". NZZ. Vaadatud 8. juunil 2011.

[NYT0110-1] J. David Goodman (31. jaanuar 2010). "An Electric Boost for Bicyclists". New York Times. Vaadatud 31. mail 2010.

[NZZ0110-2] M. Platter (17. märts 2011). "Die Schweizer fahren immer mehr E-Bike". NZZ. Vaadatud 8. juunil 2011.

[1]

[2]

@@ 64. rida: / 64. rida: @@
 [[Pilt:Mountain-bike-jump.jpg|pisi|Mägijalgratas]]
 [[Pilt:Cargo tricycle in Stockholm.jpg|pisi|Kaubaveojalgratas]]
+[[Pilt:Cycle rickshaws in Tallinn.jpg|pisi|Velotaksod]]
 Maastikuratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud maastikul sõitmiseks. Esialgne suunitlus oli metsas ja mägedes ronimiseks. Selline ratas on maastikul tunduvalt parema läbitavusega ning väiksemate ratastega kui tänavaratas. Nn 26-tollised (ISO 559) rattad teevad tehniliselt raskel rajal sõitmise oluliselt mugavamaks ja kindlamaks. Samas vähem reljeefsel teel on paremate kiirusomadustega suuremate, 27,5 ja 29-tolliste velgedega rattad. Maastikuratas sobib inimesele, kes armastab sõita pinnaskattega metsavaheteedel või väljaspool teid. Kõvakattega teedel on maastikuratas laiade, sügava mustriga ja madala rõhuga rehvide ning amortisaatorite tõttu üsna ebaefektiivne.