Emajõgi: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 22. rida: | 22. rida: | ||
Emajõe laius on 20-145 m{{lisa viide}} ja pikkus 100 km, sellest Võrtsjärvest Tartuni jääb 57 km ja Tartust Peipsini 43 km. Veel 1927. aastal oli Emajõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud. Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna [[jõe langus]] on kõigest 3,6 meetrit. See teeb [[jõe lang]]uks 3 cm/km.<ref name="kalastusinfo" /> Keskmine vooluhulk suudmes on 72 m<sup>3</sup>/s, selle poolest on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast [[Narva jõgi|Narva jõge]].<ref name="Alam Vesikonn" /> |
Emajõe laius on 20-145 m{{lisa viide}} ja pikkus 100 km, sellest Võrtsjärvest Tartuni jääb 57 km ja Tartust Peipsini 43 km. Veel 1927. aastal oli Emajõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud. Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna [[jõe langus]] on kõigest 3,6 meetrit. See teeb [[jõe lang]]uks 3 cm/km.<ref name="kalastusinfo" /> Keskmine vooluhulk suudmes on 72 m<sup>3</sup>/s, selle poolest on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast [[Narva jõgi|Narva jõge]].<ref name="Alam Vesikonn" /> |
||
Suurele Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on |
Suurele Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on Tartus [[Lai tänav (Tartu)|Laia tänava]] otsas asuva [[Vabadussild|Vabadussilla]] koht. Seal asus ka ajalooliselt vanim jõeületuskoht, mille juurde Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi tekkis. |
||
Jõe [[ülemjooks|ülem]]- ja [[alamjooks]]ul laiub [[soo|soid]] ja [[heinamaa|heinamaid]] ([[luht]]i), mis [[suurvesi|suurvee]] ajal on vee all. Suurvee ajal esineb Tartu linnas ka [[Emajõe üleujutused|üleujutusi]]. Veetase Emajões võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.<ref name="Alam Vesikonn" /> |
Jõe [[ülemjooks|ülem]]- ja [[alamjooks]]ul laiub [[soo|soid]] ja [[heinamaa|heinamaid]] ([[luht]]i), mis [[suurvesi|suurvee]] ajal on vee all. Suurvee ajal esineb Tartu linnas ka [[Emajõe üleujutused|üleujutusi]]. Veetase Emajões võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.<ref name="Alam Vesikonn" /> |
||
| 49. rida: | 49. rida: | ||
==Nimi== |
==Nimi== |
||
Emajõe ajalooline nimi [[ |
Emajõe ajalooline nimi [[ladina keel]]es on '''Mater Aquarum''', [[saksa keel]]es '''Embach''', vene keeles '''Омовжа''' (Omovža) ja [[läti keel]]es '''Mētra'''. Esmakordselt on Emajõge kirjalikes allikates nimetatud 1224. aastal. |
||
Vahel on Suurt ja [[Väike Emajõgi|Väikest Emajõge]] peetud üheks jõeks. |
Vahel on Suurt ja [[Väike Emajõgi|Väikest Emajõge]] peetud üheks jõeks. |
||
| 103. rida: | 103. rida: | ||
* M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307 |
* M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307 |
||
* J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976 |
* J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976 |
||
* Surnukehad Emajõe voogudes. Rahvaleht, 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4. |
* Surnukehad Emajõe voogudes. [[Rahvaleht]], 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4. |
||
== Välislingid == |
== Välislingid == |
||
Redaktsioon: 23. november 2013, kell 18:39
|
See artikkel on Suurest Emajõest; vaata ka artikleid Väike Emajõgi ja Pihkva Emajõgi, laulu kohta vaata artiklit Emajõgi (laul). |
| Emajõgi | |
|---|---|
 Emajõe keskjooks pärast jääminekut | |
| Lähe | Võrtsjärv |
| Suubub | Praagal Peipsi järve |
| Valgla maad |
 Eesti Läti |
| Valgla pindala | 9740 km² |
| Pikkus | 100 km |
| Langus | 3,6 m |
| Lang | 0,03 m/km |
| Vooluhulk | 70,1 m³/s |
| Parempoolsed lisajõed | Kavilda jõgi, Elva jõgi, Ilmatsalu jõgi, Porijõgi, Mudajõgi, Luutsna jõgi, Ahja jõgi ja Agali jõgi, Mõra jõgi |
| Vasakpoolsed lisajõed | Pedja jõgi, Laeva jõgi, Amme jõgi ja Koosa jõgi |
Emajõgi (ka Suur Emajõgi) on Eesti suurimaid jõgesid, pikkuselt Eesti üheksas (100 km). Jõgi voolab üldjoontes läänest itta,Võrtsjärvest Peipsi järve.[1]
Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas Rannu-Jõesuus. Jõgi läbib keskjooksul Tartu ja suubub Praagal Peipsi järve. Suurimad lisajõed on Pedja, Ahja (suurim lisajõgi), Elva, Amme ja Laeva jõgi. Kokku on lisajõgesid 12: vasakpoolsed on Põltsamaa ja Pedja jõe ühinemisel tekkiv Pede jõgi, Laeva, Amme ja Lagina jõgi, parempoolsed Kavilda, Elva, Ilmatsalu, Porijõgi, Mõra, Luutsna, Ahja ning Kalli jõgi. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus.[1]
Emajõe laius on 20-145 m[viide?] ja pikkus 100 km, sellest Võrtsjärvest Tartuni jääb 57 km ja Tartust Peipsini 43 km. Veel 1927. aastal oli Emajõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud. Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna jõe langus on kõigest 3,6 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.[2] Keskmine vooluhulk suudmes on 72 m3/s, selle poolest on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast Narva jõge.[1]
Suurele Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on Tartus Laia tänava otsas asuva Vabadussilla koht. Seal asus ka ajalooliselt vanim jõeületuskoht, mille juurde Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi tekkis.
Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Suurvee ajal esineb Tartu linnas ka üleujutusi. Veetase Emajões võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.[1]
Üks Emajõe eripärasid on rohked luhaveekogud, kokku 102. Jõesilmustest on voolutee loodusliku või kunstliku õgvenduse teel tekkinud arvukalt vanajõgesid üldpindalaga umbes 140 ha, neist 72 sisaldavad vett igal aastaajal. Enamik vanajõgedest jääb 35 km pikkusse lõiku Pede jõe suudmest ja Kärevere külani.[1]
Voolusuund
Tänapäeval voolab Emajõgi läänest itta. Suurvee aegu – tavaliselt mais, kuid vahel ka talvel -, kui Pedja jõe vooluhulk on nii suur, et Peipsi suunas see kõik ära ei voola, muudab Emajõgi kuuekilomeetrises lõigus Pedja suudme ja Võrtsjärve vahel suunda ning voolab Võrtsjärve. Kuna sel ajal on Emajõe tagurpidi voolav osa tavalisest mitu korda laiem, kutsutakse seda osa ka Järvejõeks. Äraspidine vool on aeglane, 7 cm/s. Hüdroloog Liidia Saali kinnitust mööda ükski teine Eesti jõgi nii ei käitu.[3]
Laevatavus
Suur Emajõgi on Eesti ainus kogu ulatuses laevatatav jõgi[2]. Keskajal oli see tähtis kaubatee, mida mööda kulges kaubandus läänepoolsete hansalinnade ning idas asuvate Pihkva ja Novgorodi vahel. Jõe madalamaks muutudes kaotas jõetee tähtsust. Sõjaline tähtsus oli Emajõel siiski veel Põhjasõjaski, mil 14. mail 1704 toimus Kastre mõisa lähedal Kastre jõelahing, kus Rootsi 13-laevalise eskaadri piiras ümber Vene laevastik; rootslaste komandör Carl Gustav Löschern von Hertzfeldt lasi end õhku koos lipulaevaga[4].
Sõjaeelses Eesti Vabariigis parvetati Tartu linna küttepuid Mustvee lähistelt alla piki Peipsi randa ning Emajõe suudmest linnani ülesvoolu, samuti toodi Võrtsjärve ja Pedja jõe ümbrusest palke Tartu saekaatritesse. Emajõel olid levinud kohalikud madalapõhjalised, Emajõe-Peipsi tüüpi lodjad. Kauba- ja reisilaevade liiklus Venemaa vahet käis Emajõel vähemal määral kuni Nõukogude aja lõpuni. Tänapäeval sõidavad Emajõel peamiselt harrastuskalurid, Tartu ümbruses liiguvad suviti ka väikesed lõbusõidulaevad.[5]
Emajõe ülemjooks jääb Alam-Pedja looduskaitsealale. Selle piires on keelatud sõita jettide, skuutrite, veerollerite ja hõljukitega, muude veesõidukite maksimaalne kiirus on 30 km/h. Sama piirkiirus kehtib ka Emajõe alamjooksul paikneval Peipsiveere looduskaitsealal Emajõe-Suursoos.[2]
Tartu linna piires ja lähemas ümbruses tegeldakse vähemal määral veemotospordiga.
Kalandus
Kalu on Emajõest püütud juba aastatuhandeid. Harrastuskalameeste seas on see tänini populaarne püügikoht. 2009.-2010. aastal hindas Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kalastajate arvu Emajõel märtsist oktoobrini. Uuringu andmete põhjal hinnati aastast kalastuskoormust ligikaudu 100 000 püüdjapäevale aastas.[2]
Teise maailmasõjani püüti Emajõel kalu peamiselt noodaga, pärast sõda hakati kasutama ka mõrra- ja võrgupüüki. 1958–1976 tegutses Emajõel Lenini-nimeline kalurikolhoos, 1976. aastal loodi kalurikolhoos Peipsi Kalur.[1]
Huvi eri kalaliikide vastu on ajaloo kestel muutunud: sõjaeelses Eestis püüti Emajõel peamiselt haugi, Saksa okupatsiooni ajal viidikat, Nõukogude ajal ka särge (kuna seda hakati kuivatama) ja ahvenat, viimasel ajal on põhiline püügikala latikas. Püütud on ka angerjat, karpkala, kokre, koha, linaskit, lutsu, säinast ja turba.[1] Kokku on Emajõest püütud 36 kalaliiki, kellest 10 on eksikülalised.[6]
Nimi
Emajõe ajalooline nimi ladina keeles on Mater Aquarum, saksa keeles Embach, vene keeles Омовжа (Omovža) ja läti keeles Mētra. Esmakordselt on Emajõge kirjalikes allikates nimetatud 1224. aastal.
Vahel on Suurt ja Väikest Emajõge peetud üheks jõeks.
Emajõeks nimetati ka Pärnust üle Viljandi ja Tartu Pihkvasse kulgenud veeteed ja selle üksikuid osi – Pärnu Emajõge (tänapäeval: Pärnu jõgi), (Suurt) Emajõge ja Pihkva Emajõge (tänapäeval: Velikaja jõgi).
Sillad Emajõel
- Rannu-Jõesuu sild – Tartu–Viljandi–Kilingi-Nõmme maantee 37. kilomeetril
- Kärevere sild – Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maantee 171. kilomeetril
- Jänese raudteesild
- Kroonuaia sild – Tartus
- Vabaduse sild – Tartus
- Kaarsild – Tartus
- Võidu sild – Tartus
- Turusild – Tartus
- Sõpruse sild – Tartus
- Ringtee sild – Ülenurme valla ja Tartu linna piiril (ehitamisel)
- Luunja sild – Tartu–Räpina–Värska maantee 11. kilomeetril
Ülesõidu parved Emajõel
Looduskaitsealad Emajõel
Pildid
-
Suur-Emajõgi kogu pikkuses satelliidipildil -
Emajõgi, vaade Sõpruse sillalt Tartus
-
Emajõgi, vaade Kaarsilla lähedalt Tartus -
Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, üle jõe paistab Lodjakoda -
Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, vaade Ihaste teelt -
Udu Emajõel
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit "Suur-Emajõe kalanduse arendamise tegevuskava 2007–2013" Kalastusinfo.ee (vaadatud 19. veebruaril 2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Mootorpaatidega liiklemisest Emajõe vesikonnas" Kalastusinfo.ee, 11.02.2011 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
- ↑ Katrin Pauts "Emajõgi keeras otsa ringi" Õhtuleht, 5. jaanuar 2004 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
- ↑ "Kastre jõelahing" Histrodamus (vaadatud 19. veebruaril 2013)
- ↑ Liisa-Lota Kaivo "Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi" Eesti Loodus, 9/2012 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
- ↑ Aimar Rakko "Tuntud ja vähemtuntud Emajõe kaladest" (vaadatud 19. veebruaril 2013)
Kirjandus
- M. Metsur "Võrtsjärv, Emajõgi ja meie" Eesti Loodus 9/2006, lk 6–11
- J. Ristkok "Emajõgi" Eesti Loodus 7/1971, 413–417.
- A. Järvet "Kui Emajõgi voolab tagurpidi" Eesti Loodus 5/1995, lk 144–146
- M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307
- J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976
- Surnukehad Emajõe voogudes. Rahvaleht, 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Emajõgi |
- "Aerofotod Tartu üleujutusest" Novaator, 13. aprill 2010
- Risto Mets "Tuuker võrdleb Kaarsillalt hüpet enesetapuga" Tartu Postimees, 28. mai 2010
- Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit "Suur-Emajõe kalanduse arendamise tegevuskava 2007–2013" Kalastusinfo.ee
- Liisa-Lota Kaivo "Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi" Eesti Loodus, 9/2012
- Aimar Rakko "Tuntud ja vähemtuntud Emajõe kaladest"