Võidu sild

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sillast Tartus; silla kohta Pärnus vaata artiklit Võidu sild (Pärnu).

Võidu sild on aastatel 19521957 ehitatud raudbetoonsild Tartu kesklinnas.[1] See viib üle Emajõe, ühendades Narva maantee Turu ristmikuga, kus kohtuvad Riia tänav (Narva maantee jätkuna), Turu tänav ja Vabaduse puiestee.

Kuna Teise maailmasõja käigus hävitati kõik Tartu sillad, polnud linnas kuni 1956. aastani ühtki alalist silda, kasutati ajutisi pontoonsildu. Otsuse rajada Tartusse uus raudbetoonsild kinnitas ENSV Ministrite Nõukogu oma määrusega 1952. aastal. Juba samal aastal valmis silla staatiline tugevusarvestus, 1953. aastal tehniline projekt. Silla pikkus on projekti kohaselt 76,8 m (koos pealesõitudega 181,2 m), laius 18,0 m (sõidutee 12 m, kaks kõnniteed kumbki 3 m), sillaalune ava 20*4 m.

Kohavaliku Riia tänava jätkuna määras linnaplaneerijate otsus teha Riia tänavast Emajõe paremkaldal ja seda jätkavast Narva maanteest (tollal Leningradi maantee) vasakkaldal Tartut läbiv magistraal - varem ei olnud sel kohal asunud sildadel nii suurt tähtsust liiklusskeemis ega ka koormust.[2]

Võidu silla ehitas vesirajatistele spetsialiseerunud riigiasutus Lengiprokommunstroi (Leningradi hüdrokommunaalehitustrust, Leningradi Ülikooli allasutus). Ehitusel osales Sillaehitustrusti nr 5 sillaehitusrong nr 607; ehituse algus venis, kuna rong tuli tuua Pärnust. Silla teetööd tegi Tartu Remondikontor insener Eugen Haameri juhendamisel. Projekti peainsener oli R. Rosen, kes on projekteerinud sildu ja viadukte ka mujale Sankt-Peterburgist Irkutskini, silla projekteerija oli Zaitsev. Võidu silla täpne valmimisaeg on vaieldav - põhilises oli sild valmis juba 1956. aasta lõpus, kuid linnaarhitekt Arnold Matteuse juhitud komisjoni ülevaatusakt 24. detsembrist 1956 fikseeris 21 punkti tegemata töid ja 11 punkti defekte. Komisjon lubas silla siiski ekspluatatsiooni, tunnistades silla konstruktsiooni eeskujulikuks ja teostuse rahuldavaks.

Õiendi kohaselt kujunes silla kogumaksumuseks 5221,2 tuhat rubla, mis oli ligikaudu kahekordne planeeritud maksumus. Seda heideti ette ka parteikoosolekuil ja ajakirjanduses: 18. detsembril 1956 kirjutas Edasi ülevaates "EKP Tartu linna organisatsiooni XII konverents", et "tarbetult ehitati sillale neli obeliski", milleks kulus pool miljonit rubla. Samas nimetas kunstiloolane Õie Utter silda 1963. aastal ilmunud teatmikus "grandioosseks"[3].

Sild läbis kapitaalremondi 2015. aastal, 2016. aastal paigaldati sellele infotahvel silla ajalooga.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Võidu sillale pandi praegune nimi 1965. aastal, tähistamaks Suure Isamaasõja võidu 20. aastapäeva. Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee langetas otsuse 7. mail 1965, viidates Suure Isamaasõja veteranide ettepanekule. Sillale paigaldati ka nimetahvel.

2008. aastal tegi Tartu linnavolinik Enn Tarto ettepaneku otsida sillale uus nimi. Ehkki volikogu kultuurikomisjon oli ettepanekuga nõus, ei toetanud seda lõpuks linnavolikogu.[4][5]

Ümbernimetatud Vabadussild[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1940–1941 nimetati Võidu sillaks varasemat Vabadussilda, mille kohal asub praegu uus Vabadussild.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.tartu.ee/?lang_id=1&lotus_url=/muinsus.nsf/40b2195a6b1d2f4bc225686b00494c19/19932195de20884ec22568b90025b30b?OpenDocument
  2. Ene Puusemp Tartu ajaloost. Võidu silla eelkäija oli võimas Ujuksild PM 30. september 2014
  3. "Tartu: juht ja teatmik 1963" (Tartu Linna TSN Täitevkomitee Kultuuriosakond 1963), ptk "Sillad"
  4. Jüri Saar Volinikud toetasid silla ümberristimist Postimees 10. märts 2008
  5. Jüri Saar Linnavolikogus: ärme vaidleme ehk kuidas loeti Leninit Postimees 17. märts 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]