Lodi

See artikkel räägib kaubalaevast, teiste tähenduste kohta vaata Lodi (täpsustus).

Lodi on madala süvisega ühe- või kahemastiline puust kaubapurjelaev, mis on tavalistest kaubalaevadest laiem, aga madalama süvisega.

Lodjad arendati Euroopas välja 14. sajandil kogedest seilamaks sisevetel ja rahulikel rannavetel rannikuliikluses. Peipsil ja Emajõel seilamiseks arendasid eestlased välja kohaliku, enamasti ühe masti ja purjega lodjatüübi – Peipsi lodja. Lodi sarnanes kogega nii lameda põhja kui ka mahuka kere poolest. Peipsi lodi (Peipsi-Emajõe lodi) oli väikese süvisega ühe või kahe mastiga madal kaubapurjelaev, mis oli muudest kaupa vedavatest veesõidukitest laiem. Sisevetel liiguti peamiselt Peipsi-Pihkva kaksikjärvel, nendesse suubuvatel jõgedel ja Peipsist merre voolaval Narva (Naroova) jõel.^[1]

Lodja ehitusest ja ajaloost

Lodi oli ilma teravnurga all oleva vööri- ja ahtritäävita ning sellel puudus laevatekk. Laeva keskosas oli kajut, mida nimetati lodjalaeks. Kuna lodi oli ehitatud kasutamiseks siseveekogudel, polnud sellel kogedele omast mere- ja tormikindlust, samuti puudusid lodjal kõrged pardad ja ahtriehitised.^[1]

Lodjad olid lähtuvalt Emajõe väikesest sügavusest ja looklevatest jõekäärudest lühikesed, laiad ja väikese süvisega. Väiksemad lodjad olid 1000 puudase (16 t) lastikandevõimega, kõige suuremad olid suutelised võtma pardale aga isegi 12 000 puuda (ca 190 t). Tüüpiline keskmise suurusega lodi oli 10–15 m pikkune ja 6–7 m laiune, kandevõimega 20–30 t. Suure kandejõuga lotjade pikkus ulatus 18– 24 meetrini ja laius 10–13 meetrini. Mast ulatus veepinnast 14 m kõrgusele ja purjepinda oli lodjal keskmiselt 100 m². Lodi võis liikuda ka madalas vees sügavusega veidi alla ühe meetri.^[1]

Lodjad liikusid tuule- ja inimjõul. Neil oli enamasti üks mast, millele kinnitus suur raapuri, kuid ehitati ka kahe mastiga lotjasid. Allavoolu liikusid lodjad Emajõel ise, tuule puudumisel ja vastuvoolu tuli neid hobustega kaldalt vedada. Sel põhjusel olid tavaliselt jõgede kallastel hobuste liikumiseks vajalikud puudest puhastatud teerajad. Jõekallaste puhastamine oli töömahukas ja tüütu tegevus, mis nõudis jõe kaldal mitme meetri laiuselt kõikide puude maharaiumist.^[1]

Toitu valmistati lodja ahtriruumis savitellistest puiduküttega pliidil. Kui välistemperatuur lubas, magati lodjal laeva esiosas vööriruumis, külma ilmaga aga ahtriruumis, mida soojendati pliidiga. Laeva keskosas oli lastiruum, mis võis olla nii avatud kui ka pealt kaetud. Lodja meeskonda pidi kuuluma vähemalt kolm inimest. Tavaliselt moodustasid lodja meeskonna ühe perekonna liikmed, kellele ka lodi kuulus ja kes elasid seal aastaringselt.^[1]

Lotjadega veeti soola, kalevit, veini, õlut, vürtse, karusnahku, mett, vaha, küttepuid ja isegi heina. Vene kaupmehed tõid üle Peipsi järve lotjadega Tartusse vilja, tagasi Venemaale vedasid aga soola. Lisaks viljale toodi Tartusse ka sibulaid, küüslauku, pekki, ahvenaid, naelu ja vikateid. Põhjasõja ajal aastatel 1700–1721 kasutasid venelased lotjasid sõdurite ja moona transportimiseks.^[1]

Lotjasid ehitati alates 14. sajandist, kusjuures nende ehitusviis püsis kuni 20. sajandini praktiliselt muutumatuna. Peipsi lotjasid kasutati Peipsil, Võrtsjärvel ja Emajõel kaupade vedamiseks üle 600 aasta – alates 14. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani. Hiilgeajal, 20. sajandi algul seilas Peipsi järvel ja selle vesikonnas rohkem kui 500 lotja. Lotjade ehitamine lõpetati alles 1918. aastal.^[1]

20. sajandi algul hakati kasutama ilma masti ja purjedeta lotjasid. Neid hakati kasutama auru- ja mootorlaevade järel veetavate pargastena, mis omavahel jadamisi ühendati. Kahe maailmasõja vahelisel ajal ehitati enamik lotjadest ümber pukseeritavateks pargasteks, millest viimaseid kasutati ka veel pärast teist maailmasõda. Kui 1930. aastal oli lotjasid kasutuses 74 tk ja 1940. aastal 50, siis teise maailmasõja järel oli neid alles kõigest neli. Suurem osa Emajõe ja Peipsi järve lotjadest hävis maailmasõdade käigus ja tänaseks pole säilinud mitte ühtki algupärast lotja. Viimased mahasaetud mastidega, pargastena kasutatud lodjad kadusid Tartust alles 1950. aastatel. Viimane lodi töötas Tartu Jõesadama laevastikus kuni 1953. aastani.^[1]

2006. aastal valmis Tartus lodjakojas traditsioonilise Emajõe lodja koopia, mis sai nimeks Jõmmu. Lodja Jõmmu pikkus on 12,0 m, laius 7,5 m ja süvis 0,8 m. 95 hj diiselmootori abil suudab Jõmmu saavutada kiiruse 7–8 sõlme. Reisijaid võib alus võtta pardale kuni 36. Jõmmu ehitamiseks kasutati rahvusarhiivist pärit jooniseid ja vanaaegseid töövõtteid. Appi saadi ka üks vana lodjameistri õpipoiss, kes juhendas töövõtteid. Kõik Jõmmu naelad valmistati Alar Tamme sepikojas^[2]. Pole teada, et mujal maailmas oleks lotjasid taastatud. Peipsi järvest leitud lodjavrakiga võib tutvuda Lodjakojas.^[1]

Saaremaa ja Hiiumaa lodjad olid 3–3,5 m pikkused lameda põhjaga paadid, mis liikusid ühe paari aerudega. Neid kasutati siseveekogudel, rannaäärsel kalapüügil ning suuremate paatide ja laevadega ühenduse pidamiseks^[3].