Lodi
See artikkel räägib kaubalaevast, teiste tähenduste kohta vaata Lodi (täpsustus). |
Lodi on madala süvisega ühe- või kahemastiline puust kaubapurjelaev, mis on tavalistest kaubalaevadest laiem, aga madalama süvisega.
Lodjad sündisid Euroopas 14. sajandil kogede eeskujul, neid kasutati eelkõige sisevetel või rahulikumates ja madalamates rannikuvetes. 20. sajandi esimesel poolel kasutati ka mastita lotjasid, mida pukseeris aurulaev.
Ehitamine ja kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti aladel oli lodi kinnise teki ja külgede klinkerplangutusega veesõiduk, mille kandejõud oli 12 000 puuda ehk ligi 200 tonni. Tal oli üks või kaks masti ja suur nelinurkne raapuri, mida sai kasutada ainult sobiva külg- või taganttuulega. Ebasoodsa tuule korral veeti lotjasid maad mööda või oodati ankrus sobiva tuule saabumist. Kõrge teki külgedel paiknesid laadimisluugid ning vööris (ninas) ja/või ahtris (päras) asusid meeskonnaruumid (vähemalt kolmele mehele). Lodjaga veeti peamiselt küttepuid, ehitusmaterjali, nahku jmt kaupa. Jõgedel veeti lotjasid vastuvoolu kaldalt inimjõul. 20. sajandil vedas lotju juba puksiir[1].
Saaremaa ja Hiiumaa lodjad olid 3-3,5 m pikkused lameda põhjaga paadid, mis liikusid ühe paari aerudega. Neid kasutati siseveekogudel, rannaäärsel kalapüügil ning suuremate paatide ja laevadega ühenduse pidamiseks[2].
Peipsi lodi
[muuda | muuda lähteteksti]Peipsil ja Emajõel arenes välja kohalik lodjatüüp: Peipsi lodi ehk Emajõe-Peipsi lodi. Kahe maailmasõja vahel ehitati enamik neist ümber pukseeritavateks pargasteks, millest viimased olid kasutusel veel pärast teist maailmasõda.
Puust laevade eluiga oli toona u 20 aastat, seega algupäraseid Peipsi lotjasid säilinud pole. Peipsi järvest leitud lodjavrakiga võib tutvuda Lodjakojas. Poole sajandi pikkuse pausi järel lasti Emajõel 29. aprillil 2006 MTÜ Emajõe Lodjaselts vette uue lodja, millele pandi nimeks Jõmmu. Jõmmu ehitamiseks kasutati rahvusarhiivist pärit jooniseid ja vanaaegseid töövõtteid. Appi saadi ka üks vana lodjameistri õpipoiss, kes juhendas töövõtteid. Kõik Jõmmu naelad valmistati Alar Tamme sepikojas[3]. Pole teada, et mujal maailmas oleks lotjasid taastatud.
-
Lodi Jõmmu esimene vettelaskmine
-
Lodja igakevadine vettelaskmine (2016. aasta aprill)
-
Lodja sisevaade pliidi ja trepiga (2016. aasta juuni)
-
Lodi ja viikingipaat Tartus Emajõel, Sisevete Saatkonna juures (2014. aasta)
-
Lodi Jõmmu Kroonuaia sillast ülesvoolu sõitmas (2018. aasta juuni)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 147
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 104
- ↑ Alar Tamme sepikoda
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Oskar Loorits, "Endis-Eesti elu-olu I". Kirjastus: Kultuurkoondis. Tallinn. 1939
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Vikisõnastiku artikkel: lodi |