Paul Karrer: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
4. rida: 4. rida:
'''Paul Karrer''' ([[21. aprill]] [[1889]] [[Moskva]] – [[18. juuni]] [[1971]] [[Zürich]]) oli [[Šveits]]i orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos [[Walter Norman Haworth]]iga [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinna]] uurimustöö eest [[karotenoidid]]e, [[flaviin]]ide, [[vitamiin A|A-vitamiini]] ja [[B2-vitamiin|B<sub>2</sub>-vitamiin]]iga seonduvalt.
'''Paul Karrer''' ([[21. aprill]] [[1889]] [[Moskva]] – [[18. juuni]] [[1971]] [[Zürich]]) oli [[Šveits]]i orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos [[Walter Norman Haworth]]iga [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinna]] uurimustöö eest [[karotenoidid]]e, [[flaviin]]ide, [[vitamiin A|A-vitamiini]] ja [[B2-vitamiin|B<sub>2</sub>-vitamiin]]iga seonduvalt.


Ta õppis [[Zürich]]i Ülikoolis keemiat. 1911. aastal omistati talle filosoofiadoktori kutse. 1912. aastal töötas ta, koos [[Paul Ehrlich]]iga
Ta õppis [[Zürichi Ülikool]]is keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori kraadi. 1912. aastal töötas ta koos [[Paul Ehrlich]]iga ''Georg Speyer Haus''is [[Frankfurt|Frankfurdis]] (Maini ääres) keemikuna. 1919. aastal omistati talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.<ref>http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1937/karrer-bio.html</ref>
''Georg Speyer Haus''is [[Frankfurt|Frankfurdis]] (Maini-ääres), keemikuna.
1919. aastal omistati talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.<ref>http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1937/karrer-bio.html</ref>


==Uurimustöö==
==Uurimustöö==
52. rida: 50. rida:
{{NobelKeemia}}
{{NobelKeemia}}
{{JÄRJESTA:Karrer, Paul}}
{{JÄRJESTA:Karrer, Paul}}
[[Kategooria:Šveitsi teadlased]]
[[Kategooria:Šveitsi keemikud]]
[[Kategooria:Šveitsi keemikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1889]]
[[Kategooria:Sündinud 1889]]

Redaktsioon: 9. juuli 2013, kell 13:04

 See artikkel räägib keemikust; helilooja kohta vaata artiklit Paul Karrer (helilooja).

Paul Karrer

Paul Karrer (21. aprill 1889 Moskva18. juuni 1971 Zürich) oli Šveitsi orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos Walter Norman Haworthiga Nobeli keemiaauhinna uurimustöö eest karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B2-vitamiiniga seonduvalt.

Ta õppis Zürichi Ülikoolis keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori kraadi. 1912. aastal töötas ta koos Paul Ehrlichiga Georg Speyer Hausis Frankfurdis (Maini ääres) keemikuna. 1919. aastal omistati talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.[1]

Uurimustöö

Tema uurimustest olulisimaiks peetakse taimsete pigmentide uurimist. Ta selgitas ja pakkus välja karoteenide keemilise struktuuri ning lisas, et osa karotenoide muudetakse organismide sees A-vitamiiniks. 1930. aastatel formuleeris ta esmakordselt A-vitamiini eelvitamiini- beeta-karoteeni valemi.[2] Hiljem kinnitas Karrer Albert Imre Szent-Györgyi poolt avastatud C-vitamiini struktuuri. Veel sünteesis ta B2-vitamiini ning E- vitamiini.[3] Tema flaviinidega seotud uurimine tuvastas, et algselt B2-vitamiiniks peetud laktoflaviin on üksnes osa B2-vitamiini kompleksist.[4]

Lisaks uuris ta mitmete orgaaniliste biomolekulide nagu aminohapete, mitmete alkoloidide, letsitiinide, antotsüaniidide jpt keemilist struktuuri.

Panus orgaanilise keemia arengusse

Paul Karreri poolt sünteesitud vitamiinid (osaline)[5]

Aasta(d) Vitamiin
1931 A-vitamiin
1935 B2-vitamiin
1938 E- vitamiin (tocopherol)
1939 K- vitamiin (phytonadione)

Teosed

  • 1927-ndal aastal avaldas ta Orgaanilise keemia õpiku (saksa keeles Lehrbuch der Organischen Chemie)

Tunnustused

Viited