Letsitiin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Letsitiin ehk fosfatidüülkoliin[1] (lecithinum, lüh PC) on koondnimetus fosfatiidide rühma kuuluvate koliini sisaldavate lipiidühendite kohta, mida esineb rakumembraanide välispinnal. Seda saadakse mitmetest taimsetest ja loomsetest toiduainetest, letsitiinipreparaatidest ja seda toodab ka organism ise.

Fosfatidüülkoliin reguleerib lipiidide liikumist organismis.

Sõna „letsitiin“ on pärit kreeka keelest lekithos, tähendades munakollast[2]. Letsitiini avastas 1850. aastal Prantsuse teadlane Maurice Gobley, kes eraldas selle munakollasest[2]. Aastaid kasutatigi letsitiini allikana munakollast. 1930ndate keskel leiti letsitiini sojaubadest.[3]

Letsitiin sarnaneb ehituselt rasvadega ning kujutab endast olulist rakumembraanide koostisosa[3]. Ta aitab moodustada terviklikku rakumembraani ja kergendab vedelike liikumist rakusiseselt ja -väliselt. Letsitiin on tähtis närvirakkude toitaine, mistõttu ta soodustab mälu- ja kontsentreerumisprotsesse[3]. Lisaks aitab letsitiin hoida vere normaalset kolesteroolitaset, parandab naha üldseisundit ja pidurdab isegi juuste väljalangemist[3]. Letsitiin on samuti peakomponent ajukelmes, varustab lihaseid ja närvikudesid hapnikuga. Letsitiin aitab hoida maksa tervena, ennetades rasvade ladestumist maksas ja ta osaleb ka detoksikatsiooniprotsessis, taastades ühtlasi maksa funktsioone[2]. Letsitiin on suureks abiks ateroskeloosi ennetamisel. Ta aitab ka ennetada sapikivide moodustumist.

Toiduainetööstuses kasutatakse letsitiini antioksüdandi ja emulgaatorina lastetoitudes, saiakestes, salatikastmetes, majoneesides, margariinis, jäätises, šokolaadis ja maiustustes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]