Mine sisu juurde

Egon Rannet

Allikas: Vikipeedia

Egon Rannet (kuni 22. aprillini 1940 Jevgeni Brükke; 29. november 1911 Stockholm[1]1. november 1983 Tallinn) oli eesti kirjanik. Kuni 1940. aastani oli ta perekonnanimi Brükke, vahel kasutas ka nimekuju Brücke. Eesnimi oli sündides Eugen.

Ranneti ema Jelizaweta Kiwet oli pärit Hiiumaalt, ta oli Simon Kiweti tütar Kiivera külast, Ranneti emapoolsed esivanemad on pärit eestlaste–rannarootslaste segaasustusega alalt.

Ranneti isapoolne vanaisa Johan (Juhan) Brükke on pärit Koeru lähedalt, Arukülast, ta oli tuntud mööblivalmistaja, kes sai tellimusi Eestist ning Peterburist. Ranneti raudteelasest isa Nikolai Brükke (Brücke) (1885–1968) mobiliseeriti Esimese maailmasõja algul ning pere juurde enam tagasi ei pöördunud. Venemaal teenis ta 40 aastat Punaarmees ja NKVDs. Nikolai Brükke tuli Eestisse tagasi 1945. aastal ja töötas kuni 1949. aastani Eesti NSV siseministeeriumis. Isa vend oli Aleksander Brükke, Eesti Vabariigi kaitseväeametnik, Tallinna linna ja Harjumaa rahvaväelaste registreerimise büroo ülem, Lääne maakonna rahvaväelaste registreerimise büroo ülem, kes põhjustas Eesti Vabariigi algusaegade grandioossema skandaali, võttes juutidelt altkäemaksu ja vabastades nad sõjaväekohustuse kandmisest.[2]

Ema abiellus uuesti Mihkel Waarmaniga (sündinud 1895) Läänemaalt.[3]

Rannet sündis Stockholmis ja elas Rootsis aastatel 1911–1913, seejärel kolis perekond Tallinna.[viide?]

Rannet õppis Kopli algkoolis, kus jäi teiseks aastaks neljandasse klassi istuma. Lõpetas 1925. aastal algkooli. Viiendat klassi jätkas ta Raua tänava algkoolis, kuid katkestas pärast esimese poolaasta lõppu õpingud. Õppis aastatel 1926–1928 Tallinna Kaarli Gümnaasiumis. Pärast ema surma pidi endale ise elatist hankima, sattus noorukina Tallinna allilma küüsi, teda kutsuti "Brücke-poiss, Viru uulitsa hirm".[4] Proovis asuda isa kutsel, mis tuli Nõukogude saatkonna vahendusel, ümber NSV Liitu. Aastatel 19271937 tegi ta Tallinnas ja mujal juhutöid, oli karjane ja tööpoiss talus, katelsepa käealune, maanteede kiviklompija, laevapoiss rannalaevades, kingsepa õpilane, kelner, dokitööline, ehitus- ja raudteetööline, maaler. Teenis 11 kuud sundaega kaitseväes, Pioneeripataljoni raudteekompaniis 1932–1933 dresiinijuht.[viide?] Tema trükidebüüt ilmus aastal 1929 Tallinna ajalehes "Kas meie või juudid?".[viide?] Nõukogude kirjanikuna oli debüüdiks luuletus Noorte Hääles 20.12. 1947, edasi epigrammid Rahva Hääles 1.01.1948.

Enda sõnul oli tema kirg raamatute lugemine. Ta oli sportlik, ujus ja käis kergejõustikukursustel, oli Tallinna töölisspordi ühingu liige. Osales vapside liikumises löömamehena. Sooritas 1936. aastaks iseõppijana eksamid Tallinna Kolledžis, jõudis 9. klassi. 1936. aastal sisenes ebaseaduslikult Soome Vabariiki, peeti kinni Soome merevalve poolt. Otsis Soomes tööd. Seejärel töötas autofirmades Zimmermann-Möller ja R. Niibo, kindlustusfirmas Eesti Lloyd elukindlustusagendina ning autoäris "Valmet ja Ko" prokuristina, pärast juunipööret sama firma likvidaator.[viide?]

27. juulil 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse, sattus Tšeljabinski oblastis Zlatoustis 793. tööpataljoni. Vabanes sealt 11. jaanuaril 1942 haiguse tõttu. Rahvusväeosade formeerimisel ilmus kirjelduste järgi "turske" Rannet Taškendi kogunemispunkti, kuid ei siirdunud sealt kohe õppelaagrisse, vaid jäi mõneks ajaks Taškenti. Sõjakaaslane Juhan Peegel kinnitab, et Rannet tahtis kaaslasega põgeneda üle Iraani piiri. Väeossa jõudis ta läbi Kaukaasia. Rannet sõdis Teises maailmasõjas Eesti Laskurkorpuses, 249. Eesti Laskurdiviisis, 779. suurtükiväepolgus, suurtükiväe ratsaluurajana. Ühtlasi oli ta polgu spordiinstruktor. Rannet valiti 1942. aastal 249. laskurdiviisi klubi spordikomisjoni. 1943. aastal jõudis ta olla ka Nikolai Trankmanni käskjalg. Lõpetas sõjatee 1944. aasta detsembris polgu staabiülema käskjalana vanemseersandi auastmes. Osales Velikije Luki ja Novosokolninki lahingus, Eestis Narva ja muudes lahingutes. Ei saanud ühtegi sõjaväelist autasu.[viide?]

Rannet töötas 1944. aasta detsembrist Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi kriminaaljälituse osakonnas vanemoperatiivvolinikuna, vabastati sealt haiguse tõttu 1945. aasta sügisel. 1945. aastast III grupi invaliid. Töötas seejärel prokuratuuris, Kopli rajooni prokuröri abina aastatel 1945–1946.[viide?]

Rannet alustas kirjanduslikku tegevust 1947. aasta sügisel. Alates 1948. aastast oli ta kutseline kirjanik Tallinnas, tegi kaastööd ajakirjale Stalinlik Noorus. Osales Noorte Autorite Koondise loomises 1949. aastal. Eesti NSV Kirjanike Liitu võeti ta vastu 1954. aastal. Juba 1953. aastal, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumil, 24. novembril oli Rannet enim kritiseeritud Nõukogude Eesti kirjanik, parteitule kirjanikule heideti Keskkomitee otsuses "Eesti nõukogude kirjanike võitlusülesandeid" ette, et "kirjanik ei suutnud kujutada tüüpilist".[5] Rannet tekitas tugevaid emotsioone oma kolleegides Eesti Kirjanike Liidus, talle on pühendatud massiivne memuaristika (Enn Vetemaa, Mihkel Mutt, Endel Nirk, Aksel Tamm jt), mõned on pidanud teda deemonlikuks, saatanlikus isiksuseks,[6] Kaarel Ird väitis pärast näidendi "Südamevalu" lavastust Vanemuises 1957. aastal, et järgmisel korral sama autoriga kokkupuutudes "tuleks talle Seewaldist masin järele kutsuda", psühhiaater Vaino Vahing, kes oli ka ise tugev näitekirjanik, on tema näitekirjanikuoskusi hinnanud sõnaga "maestro".[7]

Egon Rannet on enim teatrites mängitud Eesti näitekirjanik. Ranneti draamat "Kadunud poeg" mängiti ainuüksi 1959. aastal enam kui 170 NSV Liidu teatris ning see oli tol aastal 7137 korraga enim etendatud näidend NSV Liidus üldse. Mitmed Nõukogude lavatähed tegi tema draamades silmapaistvaid rolle, näiteks Jevgeni Urbanski Mart Tuisu rollis, "Kadunud poja" lavastuses Moskva Stanislavski-nimelises Teatris 1959. aastal, Boris Babotškin Adami rollis, "Salaküttide" lavastuses Moskva Väikses Teatris 1961. aastal.[viide?]

Ranneti tähelend Nõukogude tippnäitekirjanikuna jätkus näidendiga "Kriminaaltango" (1968), Moskva Väikese Teatri näitleja Valeri Babjatinski kinnitab, et rohkem ta Nõukogude ajal nii tugeva kaasaegse näitekirjandusega kokku enam ei puutunudki, meenutades et peaproovile ilmus NSV Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva, kes pärast esimest akti tegi verdikti – lavastus keelata viivitamatult. Kuid peaproovi oli tulnud vaatama ka Leonid Brežnevi sõber, siseminister Nikolai Štšolokov. Ta kiitis näidendit, sellised teosed olevat vajalikud, aitavat miilitsat. Furtseva oli sunnitud alla andma.[8] 1974. aastaks oli prestiižne Moskva Väike Teater seda lavastust mänginud rohkem kui 300 korral. Ka Tallinna Draamateatri "Kriminaaltango" lavastus, samal 1968. aastal, põhjustas ažiotaaži,[9] ainuüksi hooaegadel 1968–1969 mängiti seda lavatükki 171 korda 87 639 inimesele.[viide?]

Romaaniga "Kivid ja leib" (1972) sai Rannet eesti menukirjanikuks ka prosaistina. Romaani võib pidada kolhoosirahva ajaviitekirjanduseks. Kirjanduskriitik Mall Jõgi on viidanud küsitlustulemustele, mis näitavad, et "Kivid ja leib" on eesti lugejaskonna hulgas selgelt populaarsem kui Piibel või Oskar Lutsu "Kevade".[10]

Egon Ranneti haud

Kuigi Rannet oli Eesti Laskurkorpuse veteran ja Nõukogude Eesti juhtiv kirjanik, ei kuulunud ta kommunistlikku parteisse. Rannet oli ainuke teadaolev legaalsetest sissetulekutest miljonäriks saanud isik Nõukogude Eestis.[11] Tema villa Pirital Kloostrimetsa tee 26 (1961, arhitekt Uno Tölpus), mis valmis ühe aastaga, maksis 150 000 rubla.[12]

Rannet käis 1950. aastatel sageli välisreisidel Põhjamaades. Ta oli KGB variorganisatsiooni VEKSA asutaja ning valiti 1960. aastal Väliseestlastega Sidemete Arendamise Komitee liikmeks. Luuletaja Kalju Lepik: "6. juulil 1956 saabus Stockholmi aurik Pobeda, pardal grupp turiste...Skansenis kohtasin ka Egon Rannetit...Igale küsimusele vastas ühe ja sama lausega: "Küsige Juhanilt. Juhan Smuul tuleb järgmise turismigrupiga."" Rannet on intervjuudes tunnistanud, et tegeles nendel välisreisidel juhtivate pagulaseestlaste töötlemisega.[13] Tema reisid kapitalistlikesse riikidesse katkesid 1959. aastal ning taastusid alles 1972. aastal. 1960. aastatel pääses Rannet reisima ainult sotsialistlikesse riikidesse. Alates 1970. aastatest sai ta korduvalt loa viibida lääneriikides – USA-s, Prantsusmaal, Rootsis – vähemalt kuu aega. Rannet esines Eesti Televisiooni telesaadetes pajatustega oma välisreisidest.[viide?]

Alustas loometeed lühinäidendite, satiiride ja olukirjelduste. Menu saavutas ta näidenditega, mida iseloomustavad jõulised karakterid, pingeline intriig ja NLKP ideoloogilise tellimuse täpne täitmine ("Kadunud poeg", 1958).

Lühiproosa

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Sügisesel sügavkünnil"
  • "Päriskarud hundimängul"
  • "Ameerika elulaad" (1951)
  • "Seltsimehed Torist" (1953)
  • "Tugevate tee" (1954)
  • "Kilde Taani-reisilt" (1960)
  • "Mikk uskus, et on julge mees..." : [luuletus]

Filmistsenaariumid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Eesti põlevkivi (1948)
  • "Uue ajastu lävel", dokumentaalfilm (1951)
  • "Vihmas ja päikeses", mängufilm (1960)
  • "Laulu sõber", mängufilm (1961)

Kirjanduskriitika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Raamat, mille ilmumine kohustab suurendama valvsust", artikkel (1951)

Egon Ranneti esimene abikaasa Leida-Marianne Pull (1920–1990) sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Julgeolekupolitseilt süüdistuse ning esitas 1943. aastal Tallinna tsiviilkohtule taotluse abielu lahutamiseks.[14] Leida-Marianne Rannet põgenes 1944. aastal Saksamaale ja sealt Austraaliasse. Abiellus uuesti ning kandis perekonnanime Nõu.

Ranneti teine abikaasa oli 1945. aastast kuni tema surmani kirjanik Vaike Rannet. Lapsi neil ei olnud.

Rannetil oli Basedow' tõbi, mistõttu teda opereeriti 1937. aastal. Ta oli nooruses tuntud sportlase ja füüsiliselt väga tugeva inimesena, kuid sai 1952. aastal (40-aastaselt) esimese infarkti. Kirjanike Liidu juhtkond pöördus 1957. aastal korduvalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Greeni poole palvega võimaldada Rannetil nomenklatuurses 4. vabariiklikus haiglas pidevalt ravi seoses krooniliseks muutunud närvihaigusega. Rannet põdes raskekujulist suhkurtõbe ning kaotas elu lõpus gangreeni tõttu jala. Rannet suri, kuna keeldus teise jala amputeerimisest, šokeerides sellega arstlikku konsiiliumi.

Rannet oli tuntud Tallinna autohuviliste seas: ajal, mil isiklikke autosid oli vähe, olid Rannetil autod Pobeda, GAZ 21 ja GAZ 24.

Teised tema kohta

[muuda | muuda lähteteksti]

"Egon Rannet soovis alati kogu hingest, et inimesed elaksid hästi, et nad oleksid õnnelikud. Ta lootis, et aitab oma romaaniga "Kivid ja leib" paremini mõista möödunut ja kas või natukenegi kiirendada ees ootava kauni ja hea saabumist". – Vaike Rannet. "Kivid ja leib" III. Tallinn 1992.

Ilona Martson. "Kadunud poja tagasitulek". Eesti Päevaleht, 10. märts 2001.

"Ta oli patoloogiline sadist, puhtalt väärastunud. Ma olen täiesti kindel, et see küüditamiste periood, 1940-ndate lõpp ja 1950-ndate algus, ja kõik Pagari tänaval toimunu – ta võis selles kõiges osaleda või seda mõnuga jälgida. Ta oli lihtsalt inimene, kellele niisugune asi pakkus naudingut, seksuaalset naudingut". – Enn Vetemaa. "Mees nagu saksofon". Tänapäev. Tallinn 2012, lk 68.

"Kui oleksin tahtnud, võinuksin Rannetist kirjutada ikka päris tigedaid asju – ta oli väga ebameeldiv tegelane. Mäletan selgelt, kui Rannet mulle Harju tänaval vastu tuli ning läbi hammaste sisistas: "Valk, ma katkuksin teilt iga habemekarva näost välja". Ta oli ikka tõeline jõhkard. Kes loeb tema romaane, ei aima sellest muidugi tuhkagi". – Raul Ranne. "Heinz Valk: kui oleksin tahtnud, võinuksin ühest punakirjanikust kirjutada päris ebameeldivaid asju...". Eesti Päevaleht, 1. juuni 2019.

  1. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 4. aprillil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=wabamaa19201208.1.6
  3. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=7&iid=200704389400&lst=2&idx=44&hlx=626&hly=1372&hlw=304&hlh=299&img=eaa1214_001_0000177_00044_m.jpg&hash=1b0b1ee660f35df9a63ba38b987e0472 Abielu. EAA.1214.1.177:44
  4. Endel Nirk. "Põgusused". Looming 1/ 1991
  5. mwx.nlib.ee/et/download/588756
  6. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-kirjutan-kunagi-veel-uhe-malestusteraamatu?id=64517188
  7. Vaino Vahing. "Vaimuhaiguse müüt". Jändrik. 2005
  8. http://ria.ru/culture/20130224/924353786.html
  9. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2015. Vaadatud 6. aprillil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  10. https://arhiiv.err.ee/vaata/ex-libris-raamatuaasta-lehekulgi-53-mall-jogi
  11. http://www.sirp.ee/archive/1999/11.06.99/Varamu/varamu1-5.html
  12. http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1996/46/intervjuu.html
  13. https://arhiiv.err.ee/vaata/41365
  14. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestisona19430519.2.19.7#

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]