Jekaterina Furtseva

Allikas: Vikipeedia
Mälestustahvel Moskvas Tverskaja 9

Jekaterina Aleksejevna Furtseva (vene Екатерина Алексеевна Фурцева; 7. detsember (24. november) 1910 Võšni Volotšok24. oktoober 1974 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa Aleksei Gavrilovitš Furtsev oli metallitööline. Ta mobiliseeriti, kui algas Esimene maailmasõda, ja hukkus 1914. aastal. Tütar teda peaaegu ei mäletanud. Ema Matrjona Nikolajevna pidi pärast abikaasa hukkumist kangruna tööle minema, kuigi lapsed (Jekaterina ja tema vend Sergei) olid väikesed. Ta oli kirjaoskamatu ega osanud isegi allkirja anda, kuid ta valiti hiljem linnanõukogusse.

Furtseva kasvas üles telliskivibarakis, mis on tänini säilinud. Aastal 1925 lõpetas ta 7-klassilise kooli. Samal aastal astus ta komsomoli. Seejärel õppis ta vabriku-tehasekoolis kangruks. Aastal 1928 asus ta kangruna tööle Võšni Volotšoki kudumisvabrikus Bolševitška. Aastal 1929 määrati ta rajooni kehakultuurinõukogu vastutavaks sekretäriks. Furtseva astus 1930. aastal ÜK(b)P-sse ning samal aastal saadeti ta komsomoli keskkomitee otsusega koos viiesaja aktivistiga komsomoliorganisatsioonide tugevdamiseks ja põllumajanduse edendamiseks Mustmullaoblastisse. Ta valiti komsomoli Korenevo rajoonikomitee sekretäriks. Esimene sekretär oli Jossif Vareikis. Sinna jäi Furtseva 16 kuuks. Aastal 1931 määrati Furtseva komsomoli Feodossija linnakomitee sekretäriks. Krimmis tegeles ta ujumise ja võrkpalliga. Aastast 1932 oli ta Simferopolis komsomoli Krimmi oblastikomitee osakonnajuhataja ning ta valiti oblastikomitee büroo liikmeks. Koktebelis tegeles ta purilennundusega. Furtseva saavutas selle, et partei oblastikomitee soovitas ta Aerofloti Kõrgematele Akadeemilistele Kursustele Tsarskoje Selos. Ta sai kinnituse ÜK(b)P KK orgbüroolt. Ta õppis tsiviillennunduse poliittöötajaks. Ta määrati tööle Saratovi Lennundustehnikumi poliitosakonna ülema abiks komsomoli alal.

Aastal 1936 viidi Furtseva elukaaslane üle Moskvasse tsiviillennunduse poliitvalitsusse. Furtseva võeti 1937 tööle komsomoli keskkomitee üliõpilasnoorsoo osakonna instruktoriks. Osakonnajuhataja oli Jefim Leštšiner, kes peagi arreteeriti. Pärast tööleasumist võttis teda isiklikult vastu ÜLKNÜ Keskkomitee peasekretär Aleksandr Kossarev. Hiljem, pärast viimase arreteerimist, nimetas Furtseva teda avalikult rahvavaenlaseks. Repressioonide õhkkonna tõttu normaalset tööd ei toimunud.

Aastal 1937 saadeti Furtseva, kellel puudus küpsustunnistus, komsomolituusikuga õppima M. V. Lomonossovi Moskva Peenkeemiatehnoloogia Instituuti. Furtseva õppis keskmiselt, sest ta valiti instituudi parteikomitee sekretäriks. Aastal 1941 sai ta keemiainseneri diplomi.

Rase Furtseva evakueeriti Kuibõševi ja määrati Molotovi rajoonikomitee sekretäriks. Augustis 1942 läks ta tagasi Moskvasse ning asus elama oma endisesse korterisse. Ta määrati jälle instituudi parteikomitee sekretäriks ning ta astus aspirantuuri, kuigi teadustööle aega ei jätkunud. Partei Frunze rajoonikomitee I sekretär Pjotr Boguslavski võttis ta tööle oma aparaati. Furtseva oli alates novembrist 1942 ÜK(b)P Moskva linna Frunze rajoonikomitee sekretär kaadrite alal. Nii kõrgele ametikohale oli võimalik jõuda sellepärast, et vabastatud olid paljud kõrged parteitöötajad, kes 1941. aasta oktoobris Moskvast põgenesid. Boguslavskiga kujunesid Furtseval armusuhted. Peale Boguslavski allus Furtseva partei linnakomitee sekretärile kaadrite alal Ivan Sokolovile. Pärast elukaaslasest lahkuminemist ei saanud ta enam endises korteris elada, aga nüüd ta sai korteri oma töökoha kõrval asuvasse majja, kus praegu on uudisteagentuur Novosti. Hiljem sai Furtseva rajoonikomitee II sekretäriks. Juunis 1946 otsustas Frunze rajoonikomitee pleenum, et teadusasutuste parteiorganisatsioonide sekretärid peavad olema teadlased. Hiljem oli Furtseval keskne osa Nina Kljujeva ja Grigori Roskini kontaktist USA-ga alguse saanud ideoloogilises kampaanias teaduasutustes. Kui Boguslavski vabastati juudi päritolu pärast, sai 1948 I sekretäriks Furtseva. Selleks pidi ta omandama parteifunktsionääride maneerid, sealhulgas ebasündsad naljad, joomise ja ropendamise, kuid säilitas naiseliku käitumise. Ülemused hindasid tema võimet lubadused täita. Puhastuskampaaniad viis ta lõpule esimesena. Ta lõpetas 1948. aastal kaugõppes ilma eksamiteta ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli.

Pärast Georgi Popovi vabastamist Moskva linnakomitee I sekretäri ametikohalt, millega seoses vabastati II sekretäri ametikohalt Ivan Parfjonov, sai Furtsevast uue oblastikomitee I sekretäri Nikita Hruštšovi valikul 1950. aastast NLKP Moskva Linnakomitee II sekretär. 1952. aastal osales ta NLKP 19. kongressil ja võttis sõna. Ta mainis, et eelmisest kongressist saadik on Moskva parteiorganisatsioon kasvanud poole suuremaks ja seal on 475 000 partei liiget, kellest kolmandik töötab ministeeriumides ja ametkondades, mistõttu parteiorganisatsioon peab võitlema distsipliinirikkumistega ning bürokratismi ja venitamisega. Ta kritiseeris naftatööstuse ministeeriumi tarbetu kirjavahetuse pärast ja konkreetset näidet tuues saali naeru saatel jõelaevastiku ministri esimest asetäitjat venitamise ja liigse kirjavahetuse pärast. Samuti kritiseeris ta NSV liidu Ministrite Nõukogu juures asuvat Kunstide Komiteed Moskva teatrite nõrga juhtimise pärast Moskva Kunstiteatri näitel. Furtseva valiti NLKP Keskkomitee liikmekandidaadiks, mistõttu ta osales ka järgnenud NLKP Keskkomitee 1952. aastase oktoobripleenumil. Töökohustuste tõttu kohtus ta Jiang Qingiga, kelle riietumisest ja käitumisest ta eeskuju võttis. Furtseva osales ka 5. märtsil 1953 istungil, millel otsustati võimu jagamine pärast Jossif Stalini surma. Ta osales ka leinatseremooniate korraldamises.

26. märtsil 1954. aastal sai ta Hruštšovi toetusel NLKP Moskva Linnakomitee I sekretäriks. Linnakomitee viidi oblastikomitee alluvusest välja. Furtseva eelkäija Ivan Kapitonov määrati oblastikomitee I sekretäriks. Ükski naine enne teda ei olnud Nõukogude Liidus juhtinud nii suurt parteiorganisatsiooni. Furtseva edutamisel ei mänginud rolli mingid isiklikud suhted Hruštšoviga.

Aastal 1956 määrati ta NLKP Keskkomitee sekretäriks ning valiti NLKP Keskkomitee liikmeks (ta oli olnud liikmekandidaat alates 1952. aastast).

Aastal 1956 valiti ta ühtlasi NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaadiks ning 1957 esimese naisena selle juhtorgani liikmeks.

Ta aitas Hruštšovil läbi viia destaliniseerimist ning hoidis ära Vjatšeslav Molotovi, Georgi Malenkovi ja Lazar Kaganovitši katse kõrvaldada Hruštšov võimult, võttes ühendust Hruštšovi pooldajatega, tuues ettekäändeks väljakäiku minemise.

Sel ajal armus ta Nõukogude Liidu diplomaati Tšehhoslovakkias ja hiljem Jugoslaavias Nikolai Firjubinisse, kes oli abielus. Nädalalõppudel käis ta välismaal oma armastatu juures. Seda peeti võimuringkondades skandaalseks käitumiseks. Lõpuks nad abiellusid ja Firjubin sai NSV Liidu välisministri asetäitjaks.

Aastal 1960 lindistas KGB Furtseva telefonikõne, milles ta halvustas Hruštšovi poliitikat. Selle eest kaotas ta 1960. aastal oma ametikoha ning arvati 1961 NLKP KK Presiidiumist välja. Pärast ametikoha kaotamist lõikas Furtseva endal veenid läbi. Ta määrati NSV Liidu kultuuriministri ametikohale.

Kultuuriministriks jäi ta 14 aastaks. Temast sai kultuuri vallas mõjukas figuur, kes huvitus eriti teatrist ja filmikunstist. Mitmedki näitlejad ja lavastajad püüdsid saada tema sõbraks, et oma karjäärile kaasa aidata. Samal ajal levisid Nõukogude Liidus anekdoodid, mis kujutasid Furtsevat täielikult kultuurivõõra võhikuna. Üks tema lähematest sõpradest oli laulja Ljudmila Zõkina, kelle sõnul Furtsevast sai alkohoolik.

Aastal 1974 sooritas Furtseva enesetapu. Ta maeti Moskvas Novodevitšje kalmistule.

Furtsevat hüüti rahva seas Katariina III-ks või Katariina Suureks.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. veebruaril 2007 avati Korenevo kultuurimaja hoonel mälestustahvel seal töötanud Furtseva auks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. augustil 1931 abiellus Furtseva Korenevos kohaliku puusepaga. Abielu lahutati kolme kuu pärast.

Saratovis armus ta lendur Pjotr Ivanovitš Bitkovisse, kes oli lennusalga instruktor. Bitkovil oli Leningradis naine ja laps. Ta jättis oma perekonna maha ning Furtseva ja Bitkov astusid vabaabiellu. Sõja puhkedes läks mees kohe rindele. 10. mail 1942 sündis Kuibõševis tütar Svetlana. Mees jõudis lapse juurde Moskvasse Novoselskaja tänavasse, kui see oli neljakuune. Ta oli rindel armunud teisesse naisesse ning jättis naise ja tütre maha, kuigi säilitas tütre vastu isatunded kogu eluks. Teise versiooni järgi lahkus mees sellepärast, et selgus, et tegu ei ole tema lapsega. Ema julgustas teda rasedust mitte katkestama ja tuli Võšni Volotšokist tütre juurde elama. Vanaema oli lapselapse vastu range ning kasutas mõnel korral karistamiseks pesunööri. Pärast elukaaslasest lahkuminekut elas Furtseva koos tütre, ema ja vend Sergeiga, kes kuritarvitas alkoholi. Pärast sõda töötas vend üleliidulise vesivarustuse, kanalisatsiooni, hüdrotehniliste rajatiste ja insenerihüdrogeoloogia teadusliku uurimise instituudi direktori asetäitjana.

Isa käis Svetlanat vaatamas, kuigi harva. Perekonnas arvati, et ta eelistab tütart esimesest abielust.