Lembit Annus
 |
See artikkel räägib poliitikust; teiste isikute kohta vaata lehekülge Lembit Annus (täpsustus). |
Lembit Annus (vene keeles Лембит Эльмарович Аннус) (17. september 1941 Kohtla-Järve – 4. juuli 2018) oli eesti kommunist ja Eestimaa Kommunistlik Partei tegelane, NSV Liidu kommunistide platvormi toetava Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP) 1. sekretär 1990. aasta detsembrist 1991. aasta oktoobrini.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Lembit Annus õppis Tallinna Ehitustehnikumis, mille lõpetas 1960, pärast seda teenis Nõukogude armees. 1973 lõpetas ta NLKP KK juures asuva Kõrgema Parteikooli, 1979 kaitses ta ajalookandidaadi väitekirja.[1]
1961. aastast töötas Tallinna Remondi- ja Ehitusvalitsuses algul meistri ja brigadirina, hiljem tsehhiülemana.
Lembit Annus oli NLKP liige 1963. aastast, aastatel 1964–1971 oli ta komsomolitööl.
Annus oli 1971–1979 EKP Tallinna Linna Mererajooni Komitee osakonnajuhataja, instruktor ja ELKNÜ Keskkomitee osakonnajuhataja, 1979–1983 EKP Keskkomitee osakonna ülema asetäitja ja EKP Keskkomitee 1. sekretäri (Karl Vaino) abi. Aastatel 1983–1989 oli ta ajakirja Eesti Kommunist peatoimetaja ja 1989–1990 EKP Keskkomitee inspektor. 1990. aastast oli ta EKP Tallinna Linna Kalinini Rajooni Komitee I sekretär, NLKP Keskkomitee liige aastail 1990–1991.
Lembit Annus oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik 1990–1992; kuni 1991. aasta augustis toimunud augustiputšini kuulus ta saadikurühma "Kommunistlik fraktsioon", pärast augustiputši otsustasid saadikurühmad "Virumaa", "Võrdsete õiguste eest", "Koostöö" ja "Kommunistlik fraktsioon" minna laiali.
Ta oli Ööpartei 1. sekretär 1990. aasta detsembrist kuni erakonna keelustamiseni pärast Augustiputši.
Ta oli NLKP KK Poliitbüroo liige 1991. aasta 31. jaanuarist kuni 23. augustini [2]. NLKP KK jaanuaripleenumilsurusid keskkomitee sekretärid Oleg Šenin ja Girenko istungi päevakorda EKP (NLKP) esimese sekretäri Lembit Annuse toomine poliitbüroosse senise Eesti esindaja Enn-Arno Sillari asemel[3]. Häältega 281:128 tunnistati Annus Sillarist sobilikumaks Eestit esindama, kuid Sillarit, keda toetas Gorbatšov, ei suudetud ikkagi Poliitbüroost välja arvata (hääletus 116:142). Seetõttu jäi poliitbüroosse kaks Eesti esindajat[3]. Veel 3. juulil 1991 tõstatas Annus Sillari poliitbüroost väljaarvamise teema, kuid seda ei suutnud ta istungi päevakorda panna ja rohkem seda ei hääletatud[4].
1991–1994 oli ta ajalehe Pravda korrespondent Eestis. Kuid juba 1988 kirjutas ta "Pravdas" näiteks, et ajakirjad "Looming" ja "Vikerkaar" viljelevad nõukogudevastast bakhanaali ning et nende ja mõne teise Eesti väljaande veergudel märatsevad ebaterved emotsioonid ja kired[5]. Samas vaimus oli tema ülejäänudki kaastöö Pravdale.
1993. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta KVL Vene nimekirjas Revel Tallinna 8. ringkonnas 4116 häält, oli 1993–1996 Tallinna Linnavolikogu liige[6]. 1996. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta nimekirjas Vene Erakond Eestis Tallinna 8. ringkonnas 995 häält, oli 1996–1999 Tallinna Linnavolikogu liige[7]. 1999. aasta kohalikel valimistel kandideeris ta KVL Vene Ühises Nimekirjas Tallinna 8. ringkonnas ja sai 341 häält ning 2002. aasta kohalikel valimistel Eestimaa Ühendatud Rahvapartei nimekirjas Tallinna 8. ringkonnas, sai 94 häält ega osutunud linnavolikokku valituks.
Hinnangud
[muuda | muuda lähteteksti]Enn-Arno Sillari hinnangul ei erinenud Annus enne 1990. aastat millegi poolest paljudest teistest eestlastest keskastme parteijuhtidest. Temaga toimunud muutused aastail 1990–91 olid raskesti seletatavad, mõistetamatud. Ta otsustas järsult ja demonstratiivselt poolt vahetada Moskva- ehk venemeelse leeri kasuks kõiki sildu põletades. Kuid kõik märgid viitasid sellele, et Eesti NSV nii-öelda päästekomitee tõeline kodu oli Dvigateli direktori Vladimir Jarovoi kabinetis ja Lembit Annus oli tema väike tubli abimees.[5]
Ajaloolane Mati Graf nimetas Annust venestunud eestlaseks[8], ent Annus oli siiski kogu oma karjääri veetnud Eestis ja rääkis puhast eesti keelt aktsendita. Graf nimetas Annust ka Ööpartei juhiks valimise ajal laiadele rahvahulkadele tundmatuks[8], ehkki ta oli olnud aastaid ajakirja "Eesti Kommunist" peatoimetaja ja 1986 valitud EKP Keskkomitee liikmeks.
20. Augusti Klubi liikme Lehte Hainsalu jaoks oli unustamatu Annuse tähetund 15. jaanuarile 1991 kavandatud riigipöördekatse eel, kui ta läbi Eesti NSV Ülemnõukogu istungitesaali kõndis: tõsine, väärikas, suursugune, hästi riietatud, äramärgitu nimbusega. Igaüks võis näha: president![5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.vvk.ee/varasemad/k99/kandidaadid/2273.html
- ↑ Аннус Лембит Эльмарович e-reading.club
- 1 2 Mati Graf. "Rahvuskommunistid". Tallinn, kirjastus "Argo" 2020, lk. 209
- ↑ "Rahvuskommunistid", lk. 210–211
- 1 2 3 "Rahvuskommunistid", lk. 200
- ↑ http://www.vvk.ee/varasemad/k93/tulemus/124000000.html
- ↑ http://www.vvk.ee/varasemad/k96/tulemus/124000000.html
- 1 2 "Rahvuskommunistid", lk. 199