Eesti vähemusrahvused

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti vähemusrahvusteks nimetatakse Eestis elavad rahvusgruppe (vähemusrahvuseid), kes erinevad riigi põhirahvusest etnilise kuuluvuse, keele, usu või kultuurilise omapära poolest.

Vähemusrahvuste kaitseks on Eesti muuhulgas vastu võtnud Euroopa Nõukogu "Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni", millega liituti 1995. aasta 2. veebruaril.[1] Vähemrahvuste õiguseid määratletakse ka 1993. aastal vastu võetud "Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduses".

Ajalooliselt on Eesti vähemusrahvused olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, sh peipsivenelased)[2], rannarootslased, veidi hilisemast ajast ka juudid (Eesti juudid), mustlased (sh Laiuse mustlased) ja tatarlased (Eesti tatarlased). Suurimateks vähemusrahvusteks on venelased, valgevenelased, ukrainlased ja soomlased.[3]

Vähemusrahvuste kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvuste õigusi kaitseb rahvusvaheline kriminaalseadus. 1. veebruaril 1995 Strasbourgis koostatud "Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon"[4] võeti Eestis vastu 2. veebruaril 1995 ning selle kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes:[4]

  • elavad Eesti territooriumil.
  • omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga.
  • erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest.
  • on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Vähemusrahvuste õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on vähemusrahvaste õiguseid määratleb 1993. aastal vastu võetud "Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus"[5].

Seaduse järgi on vähemusrahvusest kodanikel õigus:[5]

  1. moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi;
  2. luua rahvuslikke organisatsioone;
  3. täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust;
  4. kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires;
  5. kirjastada rahvuskeelseid trükiseid;
  6. sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel;
  7. levitada ja vahetada teavet oma emakeeles.

Populatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmeil 31. detsembri 2011 seisuga 180 vähemusrahvust. Nende seas olid arvukamad kogukonnad venelased (326 235), ukrainlased (22 573), valgevenelased (12 579) ja soomlased (7589).[6] 2017. aasta 1. jaanuaril elas Eestis statistikaameti andmeil 330 206 venelast, 23 183 ukrainlast, 11 828 valgevenelast ja 7591 soomlast.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil oli Eesti rahvastiku rahvusliku koosseisu suurimaks mõjutajaks oli Teine maailmasõda, mille tõttu kadusid Eestist mitmed "ajaloolised" vähemusrahvused, põhjustas eestlaste ulatusliku väljarände (1943-44 poolvabatahtlikult Läände ning Nõukogude repressioonide käigus 1941, 1944 ja 1949 Siberisse ja Kesk-Aasiasse) ning soosis sõjajärgset teiste rahvuste sisserännet tollal Nõukogude Liitu kuulunud aladelt.[7]

Aastal 1934 (sealt pärinevad viimased ennesõjaaegsed rahvaloenduse andmed) oli Eestis vähemusrahvuste esindajaid kokku 134 000 (12% riigi rahvastikust). Selle 12% moodustasid viis suuremat etnilist gruppi: venelased, sakslased, rootslased, juudid ja lätlased. Saksa vähemus kadus aastal 1939, kui sakslased oma kodumaale naasid, enamik Eestis elanud juute põgenes üha laieneva Saksamaa eest aastal 1941 ning rootslased põgenesid (enne)sõjaaastatel oma kodumaale. Lätlased põgenesid samuti, need, kellel ei õnnestunud põgeneda, saadeti vene või saksa sunnitöölaagritesse. Eestis elanud suurim vähemusrahvus (venelased) jäi osaliselt Eestisse püsima. Need, kes lahkusid, suures osas mitte ei rännanud Eestist välja, vaid jäid Eesti riigist välja seoses Eesti piiride muutumisega 1945 aastal. Eestisse jäi alles vene kogukond, mis oli koondunud põhiliselt Peipsi järve kaldale. [7]

Pärast 1945. aastat, kui Eesti oli osa NSV Liidust ja rahvastiku liikumist kontrollisid NSV Liidu ametivõimud, võis näha taas selget immigratsioonivoolu Eestisse. Immigratsiooni põhjusteks oli esmalt hävitatud tootmishoonete ülesehitamine ning Nõukogude võimu kinnitamine, mis tõi Eestisse palju kommunistliku partei liikmeid ning NSV Liidu sõdureid ja militaartöötajaid. Hiljem said peamisteks "tõmbenumbriteks" tööstus ja ehitus, kuna neis sektorites oli vaja rohkelt tööjõudu. Eesti rahvaarv aga oli väike ning eriti jõudsalt ei kasvanud. Sealjuures suundusid paljud eestlased töötama põllumajandusse. Suunatud immigratsioon Eestisse ning sellega seotud vähemusrahvuste arvu kasv kestis kogu sõjajärgse aja, kuid hääbus vaikselt ja asendus tasapisi isikuliste immigratsioonipõhjustega (perekond/lähisuhted).[7]

50 nõukogude võimu all oldud aasta jooksul pidevalt positiivne (kuigi aastatega järjest kahanev) immigratsioon tõstis Eestis elavate mitte-eestlaste (ehk vähemusrahvuste esindajate) arvu ja osakaalu. Mitte-eestlasi elas aastal 1945 Eestis 23 000 (3% Eesti kogurahvastikust) ja aastal 1989 Eestis 602 000 (39% Eesti kogurahvastikust). Kui Eestis taastati aastal 1991 riiklik iseseisvus, küündis mitte-eestlaste osakaal kogu rahvastikus peaaegu 40%-ni.[7]

Pärast Nõukogude režiimi lõppu 1990. aastatel naasid paljud ukrainlased ja valgevenelased kodumaale. Nende arv Eestis kahanes ligikaudu 40%.

Vähemusrahvuste päritolu ja rahvus[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Teist maailmasõda olid Eestis peamisteks suuremateks vähemusrahvuste gruppideks peale venelaste sakslased, rootslased ja juudid. Nõukogude Liidu osana said Eestis levinumaks vähemusrahvuseks aga venelased ja vene keelt kõnelevad rahvad. Koguni 97% Nõukogude perioodil Eestisse elama tulnud välismaalastest pärinesid Nõukogude Liidu liiduvabariikidest.

Kui 1940. aastatel olid ülekaalus Loode-Venemaalt sisse rännanud vähemusrahvad, siis hiljem, kui emigratsioon nendest piirkondadest vaibus, kasvas sisserändajate osakaal nii kaugemalt Vene NFSV aladelt kui ka mitte-vene riikidest nagu Ukraina, Valgevene, Moldova, lisaks Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast.[7]

Olenemata sellest, et immigreeruti ka kaugematelt aladelt, olid venelased siiski terve Nõukogude aja vältel (ja ka nüüd) Eesti suurim vähemusrahvus. Selle üheks põhjuseks võib lugeda venelaste suurema mobiilsuse NSV Liidu territooriumil ja valmisoleku töökoha pärast ka elukohta vahetada. Teisalt on oluliseks teguriks ka asjaolu, et kogu rändepoliitika oli Nõukogude võimu poolt kontrollitud ning poliitilistel kaalutlustel eelistati venelaste segunemist muude rahvustega, mistõttu suunati venelasi elama Nõukogude Liidu mitte-vene liiduvabariikidesse (nii ka Eestisse).[7]

Sellest olenemata ei suurenenud Eestis mitte ainult venelaste osakaal, vaid kasvas ka ukrainlaste ja valgevenelaste arv. Ukrainlased ja valgevenelased olid nüüd sellel positsioonil, kus enne Teist maailmasõda asusid sakslased, rootslased ja juudid.[7]

Ühendavaks faktoriks Nõukogude režiimi ajal sisse rännanud etniliste vähemuste vahel oli paljudel juhtudel keel. Kuna ka teised vähemused peale venelaste rääkisid, režiimist tulenevalt või ka muudel põhjustel, hästi vene keelt, siis on see olnud kõige olulisem ühenduspunkt pärast Teist maailmasõda Eestisse tulnud vähemusrahvuste vahel.

Hiljem, pärast Eesti Vabariigi taastamist, on Eestisse elama asunud ka suurel hulgal soomlasi, keda on 2011. aasta seisuga oli Eestis 7423 (neljandana venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste järel).

Vähemusrahvuste paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvused olid Nõukogude ajal ja on tänaseni suurel määral kogunenud kindlatesse piirkondadesse Eestis. Eestis oli vähemusrahvuste sissevool seotud industrialiseerumisega. Sellest lähtuvalt paiknevad vähemusrahvuste kogukonnad enamasti linnades (ligikaudu 90%) moodustades Nõukogude ajal umbes poole linnarahvastikust. Nüüdseks on see suhe muutunud.

2000. aasta seisuga elab 80% vähemusrahvustest kahes Eesti maakonnas: Harjumaal (41% kogurahvastikust) ja Ida-Virumaal (79% kogurahvastikust). See fenomen tuleneb tööstusalade paiknemisest Eestis ja tõigast, et läbi Ida-Virumaa toimus põhiline rahvastiku sisseränne Nõukogude perioodil. Ida-Virumaa on ainuke maakond Eestis, kus vähemusrahvused on protsentuaalses ülekaalus. Suurim vähemusrahvuste kogukond on aga Harjumaal, kus elab (2000. aasta seisuga) 50% kõigist rahvusvähemuste esindajatest. 42% mitte-eestlastest elab sealjuures Tallinnas.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon
  2. В.П. Сергеев, ЧИСЛЕННОСТЬ И ЭКОНОМИЧЕСКОЕ ПОЛОЖЕНИЕ РУССКИХ В ЭСТОНСКОЙ РЕСПУБЛИКЕ в 1920 – начале 30-х гг., Новый исторический вестник
  3. 3,0 3,1 Rahvaarv rahvuse järgi Eestis 2013-2017, Eesti Statistikaameti andmebaas
  4. 4,0 4,1 Vähemusrahvuste kaitse raamkonvektsiooni ratifitseerimise seadus, Riigi Teataja
  5. 5,0 5,1 Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, Riigi Teataja
  6. RL0428: RAHVASTIK RAHVUSE, SOO JA ELUKOHA JÄRGI, 31. DETSEMBER 2011, Statistikaameti andmebaas (vaadatud 25.11.2018)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Tiit Tammaru, Hill Kulu. "The Ethnic Minorities of Estonia: Changing Size, Location, and Composition", Eurasian Geography and Economics, 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]