Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus
Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus on II Riigikogu poolt 1925. aasta 12. veebruaril vastu võetud seadus, mis käsitles Eestis elanud vähemusrahvuste hariduslikku ja kultuurilist autonoomiat. Seaduse järgi võisid kultuuromavalitsusi moodustada tollased suurimad vähemusrahvused baltisakslased, venelased, eestirootslased, juudid ja lätlased. Mainitud vähemusrahvustest jõudsid kultuuromavalitsuse moodustada sakslased ja juudid (vastavalt 1925. ja 1926. aastal). Üheks oluliseks põhjuseks, miks selleni ei jõudnud rootslased ja venelased, peetakse asjaolu, et nende rahvuste kompaktne asustus võimaldas lahendada rahvuskultuurilisi probleeme kohaliku omavalitsuse tasemel. Loodud kultuuromavalitsused tegutsesid 1940. aastani, mil need nõukogude võimu poolt likvideeriti.[1]
Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus käsitles lisaks vähemusrahvustele ka eestlastest enamusrahvust. Nimelt anti sellega neile eestlastele, kes olid arvulises vähemuses piirkondades, kus teised rahvad olid enamuses, õigus samuti oma kultuuromavalitsus moodustada. Vaatamata sellele ühtegi sellist kultuuromavalitsust ei registreeritud.[2]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Maailmasõdade vahelisel ajal moodustasid vähemusrahvused eesti elanikkonnast ligikaudu 10%. Suurimad rühmad olid hajutatult ja linnades elanud sakslased ning juudid ja kompaktsemal alal koos elanud venelased ning rootslased. Vaatamata rahvusvähemuste väikesele osakaalule tegelesid nende rahvuskultuurilise autonoomia küsimusega noore Eesti Vabariigi esimesed seadused ja aktid.[3] Eesti esimeses välispoliitilises aktis, milleks oli 1918. aasta 24. jaanuaril välisriikidele saadetud memorandum, rõhutati seda, et Eesti riik soovib anda vähemusrahvustele täieliku autonoomia rahvuskultuurilistes küsimustes. Sama seisukoht kajastus ka manifestis kõigile Eestimaa rahvastele, kus on muuhulgas kirjas, et: "vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele ... kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused".[4]
Eesti vabariigi esimese põhiseaduse (1920) teine peatükk "Eesti kodanikkude põhiõigustest" käsitles muuhulgas ka vähemusrahvusi ja vastava peatüki punktidest kokku kuus käsitles rahvusega seotud küsimusi. Asutavas Kogus saatsid vastavat arutelu ägedad debatid.[5][6]
- § 6 märkis ära, et kõik Eesti kodanikud olid seaduse silmis "ühetaolised" ja rahvusel või muul tunnusel põhinevad "ees- ja paheõigused" puudusid.
- § 12 sedastas muuhulgas seda, et vähemusrahvustele kindlustatakse emakeele õpetus.
- § 20 algas lausega, mille järgi oli iga Eesti kodanik vaba oma rahvuse määramises.
- § 21 käsitles konkreetselt vähemusrahvusi. Selle järgi võisid siinsete vähemusrahvuste liikmed luua "oma rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides" vastavaid autonoomseid asutusi "nii palju kui nad vastu ei käi riigihuvidele".
- § 22 käsitles samuti konkreetselt vähemusrahvusi. Sellega lubati piirkondades, kus vähemusrahvus moodustas elanikkonna enamuse, kohalikes omavalitsustes kasutada asjaajamise keelena ka vastava vähemusrahvuse keelt.
- § 23 käsitles täpsemalt kolme vähemusrahvuste rühma. Selle järgi oli saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikel õigus pöörduda riiklikesse keskasutusse "kirjalikult oma keeli". Paragrahv mainis sedagi, et nende keelte kasutamine kohtutes, kohalikes riiklikes asutustes ja omavalitsustest määratakse täpsemalt ära eriseaduses.
Kultuuromavalitsuse seadus[muuda | muuda lähteteksti]
Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduse 31 paragrahvi jagunesid viide peatükki, mis käsitlesid teemasid alates üldistest määrustest kuni rahvusnimekirjade loomise, nõukogu valimiste ja kultuuromavalitsuse õigusteni. Tegemist oli raamseadusega, mille toimimiseks vajalikud määrused võttis valitsus vastu mõnevõrra hiljem, 1925. aasta 8. juunil.[7]
Vältimaks selliste hirmude realiseerimist, et kultuuromavalitsustest saab "riik riigis", keelati neil kasutada oma mõju poliitilistel eesmärkidel. Poliitiline tegevus pidi jääma teiste ühenduste kanda – näiteks Saksa-Balti Erakonna, mis tegi ka tihedat koostööd eestirootslastega. Kultuuromavalitsuse poolt seadusega ettenähtud piirides langetatud otsused ja määrused ei vajanud küll kinnitamist valitsuse poolt, kuid Eesti riik jättis määrustega endale siiski laialdased järelevalveõigused. Sealhulgas oli riigil õigus ka kultuurnõukogu laiali saata, mispuhul tuli korralda uued valimised.[8]
Seaduse järgi kuulusid kultuuromavalitsuste kompetentsi peamiselt õppeasutuste ja kultuuriga seotud valdkonnad (sh sport, noorsooküsimused jne), kuid seadus ei käsitlenud näiteks kirikuelu. Kultuuromavalitsustele anti õigus oma liikmete suhtes sundmäärusi kehtestada ja neid ka enda vajaduste järgi maksustada (lisaks saadi tulu nt riigilt koolidele antavatest toetustest, annetustest, korjandustest jne).[9]
Kuigi esialgsed plaanid nägid ette määratleda seaduse järgi vähemusrahvusena rahvust, kelle esindajaid elas Eestis vähemalt 4000, langetati see määr hiljem 3000 peale. Seeläbi lisandusid vähemusrahvuste hulka venelastele, sakslastele ja rootslastele lisaks veel siinsed juudid ja lätlased.[10]
Kultuuromavalitsuse liikmeks olemise tagas see, kui inimene oli kantud oma vähemusrahvuse rahvusnimekirja. Selle eelduseks oli Eesti Vabariigi kodakondsuse omamine. Enda ise registrisse kandmiseks pidi inimene olema 18 aastat vana ja lapsed lisati registrisse koos vanematega (pärast 18-aastaseks saamiseks tuli neil aasta jooksul kinnitada oma soovi liikmeks jääda).[11]
Kultuuromavalitsuse moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Omavalitsuse loomiseks pidid vähemusrahvuse esindajad taotlema seda, et valitsus vastava kultuuromavalitsuse ellu kutsuks. Valitsus kuulutas seejärel välja kultuuromavalitsuse nõukogu valimised, mille jaoks oli vaja moodustada valijate nimekirjad. Seadus sätestas, et vähemalt 50% vastava rahvusgrupi Eestis elanud valimisõiguslikest esindajatest (1922. aasta rahvaloenduse andmetel) laseksid end registrisse kanda. Lisatingimusena pidi vähemalt 50% neist nimekirjadesse kantud isikutest ka kultuurnõukogu valimistel osalema. Kultuuromavalitsuse väljakuulutamisel eeldas valitsus ka valitud kultuurnõukogu positiivset otsust autonoomia väljakuulutamise osas.[2]
Kultuuromavalitsuse juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]
Seaduse järgi oli kultuuromavalitsuse tähtsaim asutus kolmeks aastaks valitud kultuurnõukogu, kuhu võis kuuluda 20–60 liiget. Nõukogu võis otsustada omavalitsuse tegevuse alustamise ja lõpetamise üle, anda välja määrusi, kehtestada makse jne. Kultuuromavalitsuse olulisim täidesaatev organ oli vähemalt kolmeliikmeline kultuurvalitsus, mis suhtles ametiasutuste ja eraisikutega. Kuigi seadus käsitles mitmel pool üle Eesti elavaid vähemusrahvusi, pidid nii kultuurvalitsus kui ka -nõukogu asuma Tallinnas. Kui seaduse esialgse variandi järgi ei olnud ette nähtud kohalikke kultuurhoolekogusid, lisati need kavale 1924. aasta märtsis. Hoolekogude tegevuse juhtnöörid kehtestati 18. detsembril 1925 ja hoolekogud võisid tegutsema hakata 1. jaanuarist 1926.[12]
Seaduse muudatused[muuda | muuda lähteteksti]
Aastate jooksul muudeti seadust pigem minimaalselt, lisades vaid üksikuid täiendusi. 1931. aastal vastu võetud muudatused käsitlesid kultuurhoolekogude maakondlikku kuuluvust, kultuurnõukogu volituste pikendamist neljale aastale, kultuurvalitsuse liikmetele töötasu määramist ja rahvusnimekirjadesse kandmise ea tõstmist 20 eluaastani. Aasta hiljem aga muutus kohustuslikuks isikute elukohaandmete kandmine rahvusnimekirjadesse.[13]
Rahvusvaheline kajastus[muuda | muuda lähteteksti]
Seadus leidis rahvusvaheliselt hulgaliselt positiivset vastukaja.[3] Eestis kasutusel olnud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadust tunnustatakse laialdaselt kui ühte harvaesinevat Renneri ja Baueri mitteterritoriaalse autonoomia mudeli edukat rakendamist. Eesti läks selles osas teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest oluliselt kaugemale ja antud seadust on peetud selleaegses Euroopas ainulaadseks.[14]
Seadust on kutsutud „eesti rahva visiitkaardiks, astumaks maailma vabade rahvaste sekka”. Seda on tõstetud esile ka pärast teist maailmasõda, nimetades seadust rahvusküsimuse optimaalseks lahenduseks.[15]
Seadust kasutanud ja mittekasutanud Eesti vähemusrahvused[muuda | muuda lähteteksti]
Baltisakslased[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklites Baltisakslased ja Saksa kultuuromavalitsus
Baltisakslaste seisukohalt oli tegemist tähtsa võimalusega Eesti demokraatlikku ühiskonnakorraldusse integreerumiseks. Senine ülemkiht oli Eesti iseseisvumise järel pidanud loobuma oma senistest privileegidest, kuid nende arvestatav roll riigi majanduselus oli siiski alles jäänud.[3] Sakslased kuulutasid oma kultuuromavalitsuse välja esimesena, tehes seda 1925. aasta 4. novembril.[16]
Juudid[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklites Eesti juudid ja Juudi kultuuromavalitsus
Juudid elasid Eesti suuremates linnades ja juudi vähemusrahvuse tegevust iseloomustas rivaalitsemine kahe usuvoolu vahel. Lõpuks saavutas keeleküsimuses domineeriva rolli sionistlik vool, mille esindajad said ülekaalu nii kultuuromavalitsuses kui ka teistes suuremates juudi organisatsioonides. Kuigi juute elas Eestis suhteliselt vähe, osalesid nad aktiivselt majanduses, kultuuris ja poliitikas.[3] Juudid kuulutasid oma kultuuromavalitsuse välja 1926. aasta 6. juunil.[16]
Rootslased[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Rannarootslased
Üheks oluliseks põhjuseks, miks peamiselt talurahvast ja käsitöölistest koosnenud rootslased kultuuromavalitsuse loomiseni ei jõudnud, peetakse asjaolu, et nende kompaktne asustus võimaldas rahvuskultuurilisi probleeme lahendada kohaliku omavalitsuse tasandil.[1] Eestirootslased rahuldusid kaitsega, mida pakkusid neile traditsioonid, põhiseadus ja omavalitsused. Kultuurautonoomia osas jäädi äraootavale seisukohale, oodates aega, mil rahvusrühm saab majanduslikult ja intellektuaalselt tugevamaks.[3][17]
Venelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Eesti venelased
Sarnaselt rannarootslastega ei jõudnud kultuuromavalitsuseni samuti peamiselt talurahvast ja käsitöölistest koosnenud venelaste rahvusrühm. Selle põhjuseid oli mitu:[1][3][18]
- kompaktne asustus, mis võimaldas rahvuskultuurilisi probleeme kohalikul tasandil lahendada;
- autonoomiat asendas teatud määral 1923. aastal rajatud Vene Haridus- ja Heategevate Seltside Liit;
- probleeme valmistasid kultuuromavalitsuse korraldamisega kaasnevad kulutused;
- suur osa linnades elanud venelastest ei olnud 1920. aastatel Eesti Vabariigi kodanikud;
- erinevate rühmade (vanausulised, Petserimaa elanikud, linnades elanud venelased jne) vahelise koostöö rajamine võttis aega;
- vene vähemusrahvuse pigem madala kultuuri- ja haridustaseme tõttu ei peetud otstarbekaks ka nende kooliautonoomiat (sarnased meeleolud valitsesid osaliselt ka venelaste endi seas).[19]
Eesti venelased jõudsid aga kultuuromavalitsuse kehtestamisele suhteliselt lähedale. 1937. aastal esitasid haridusseltside esindajad valitsusele vastavasisulise taotluse, kuid sel hetkel valitsus seda teostatavaks ei pidanud. On arvatud, et senise arengu jätkumisel oleks mõne aasta jooksul see plaan ka teoks saanud.[17]
Lätlased[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Eesti lätlased
Teistest vähemusrahvustest vähem käsitlevad allikad Eesti lätlaste ja nende võimaliku kultuuromavalitsuse küsimust. Eesti Vabariik ja Läti Vabariik sõlmisid juba 1922. aastal omavahelise koolikonventsiooni, millega said vähemusrahvusest õpilased mõlemas riigis ise valida seda, kas nad soovivad käia koolis Eestis või Lätis. Kuna lätlaste seas esines ka suurem tendents assimileerumisele, selgitavadki need asjaolud seda, miks lätlased ei kasutanud võimalust kultuuromavalitsuse loomiseks.[20]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia | Kultuuriministeerium. Vaadatud 12.12.2018.
- ↑ 2,0 2,1 Laurits, lk 39.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Estonica.org - Vähemusrahvused Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda. Vaadatud 12.12.2018.
- ↑ Laurits, lk 29–30.
- ↑ Laurits, lk 30.
- ↑ Elektrooniline Riigi Teataja (Eesti Vabariigi Põhiseadus). Vaadatud 12.12.2018.
- ↑ Laurits, lk 32.
- ↑ Laurits, 35–36.
- ↑ Laurits, lk 36.
- ↑ Laurits, lk 36–37.
- ↑ Laurits, lk 37.
- ↑ Laurits, lk 38.
- ↑ Laurits, lk 39–40.
- ↑ "Non-territorial Autonomy in Divided Societies: Comparative Perspectives". Toimetaja John Coakley. Artikkel "Estonia: A Model for Inter-War Europe?".
- ↑ Laurits, lk 52.
- ↑ 16,0 16,1 Laurits, lk 40.
- ↑ 17,0 17,1 Laurits, lk 41.
- ↑ Bella Tchassovskaia. Eesti temaatika vene ajalehtedes 1930ndatel aastatel. Tartu, 2001.
- ↑ Laurits, lk 40–41.
- ↑ Laurits, lk 42.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kaido Laurits. "Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940". Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006. Tartu, 2008, lk 23–53.