Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus (lühend VRKAS) on Eesti Vabariigi seadus, mis reguleerib vähemusrahvustest Eesti Vabariigi kodanike õigusi moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks. VRKAS võeti vastu 26. oktoobril 1993. aastal ning jõustus sama aasta 28. novembril.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemsurahvaste kultuuriantonoomiat mainiti esmakordselt 1918. aasta iseseisvusmanifestis "Manifest Eestimaa rahvastele"

Esimene vähemusrahvusi puudutav seadus Eestis oli vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus, mis võeti vastu 12. veebruaril 1925. Selle seaduse alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsusi tollaste suurimate rahvusvähemuste - saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud. Kultuuriomavalitsuse moodustamiseni jõudsid 1925. aastal saksa ja 1926. aastal juudi kogukond. Vene ja rootsi vähemused oma kultuuriomavalitsusi ei moodustanud. Selle põhjuseks oli tõenäoliselt asjaolu, et rootsi ja vene kogukondade asustus Eestis oli koondunud teatud piirkondadesse piisavalt kompaktselt, et rahvuskultuurilisi probleeme oli võimalik lahendada kohalike omavalitsuste kaudu. Kultuuriomavalitsused likvideeriti 1940. aastal nõukogude võimu perioodil.[2]

Next.svg Pikemalt artiklis Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus.

Vähemusrahvuse määratlus[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvusena mõistetakse Eesti kodanikke, kes

  1. elavad Eesti territooriumil;
  2. omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga;
  3. erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest;
  4. on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Vähemusrahvusest isikute õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvusse kuuluval isikul on Eestis õigus säilitada oma etniline kuuluvus, kultuuritavad, emakeel ja usutunnistus. Mis tahes rahvuskultuuri tavade ja usukommete halvustamine ning nende täitmise takistamine on keelatud. Vähemusrahvust ei tohi sunniviisiliselt ümberrahvustada. VRKAS kohaselt võib vähemusrahvusest isik:

  1. moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi;
  2. luua rahvuslikke organisatsioone;
  3. täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust;
  4. kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires;
  5. kirjastada rahvuskeelseid trükiseid;
  6. sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel;
  7. levitada ja vahetada teavet oma emakeeles.

Kultuuriomavalitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemusrahvusel on õigus luua oma kultuuriomavalitsusasutusi. Kultuuriomavalitsuse põhieesmärgid on emakeelse õppe korraldamine, vähemusrahvuse kultuuriasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine, rahvuslike kultuuriürituste korraldamine, vähemusrahvuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning määramine.

Kultuuriomavalitsusasutused on:

  • rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused (koolieelsed lasteasutused ja koolid);
  • rahvuskultuuriasutused;
  • rahvuskultuuri ettevõtted ja kirjastused;
  • rahvuslikud hoolekandeasutused.

Kultuuriomavalitsuse taotlemise aluseks on rahvusnimekiri, mille koostab rahvuslik kultuuriühing või ühingute liit. Kultuuriomavalitsusi võivad moodustada Eesti kodanikest saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000. Enne teist maailmasõda oli kultuuriomavalitsus baltisakslastel ja juutidel. Tänapäeval on Eestis kultuuriautonoomia vaid kahel rahvusrühmal – ingerisoomlastel ja eestirootslastel. Teiste rahvusvähemuste õigused on tagatud põhiseaduse ja teiste seadustega.[2]

Ingerisoomlaste kultuuromavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Ingerimaa vapp on ka Eesti Ingerisoomlaste Liidu sümbol

Eesti ingerisoomlaste kultuuromavalitsus loodi 2004. aastal Eesti Ingerisoomlaste Liidu nime all, kuhu kuuluvad 10 ingerisoomlaste seltsi Tartus, Tallinnas, Jõhvis, Rakveres, Haapsalus, Pärnus, Viljandis, Narvas, Võrus ning Paides. Seltsid korraldavad ja toetavad Ingerimaad tutvustavaid üritusi, toetavad soome keele õpet ja keelekursusi. Eesti Ingerisoomlaste Liit korraldab ingerisoomlaste laulu- ja tantsupidusid, annab alates 1993. aastast välja soomekeelset ajalehte Inkeri ning kogub Ingeri rahvapärimust ning ingerisoomlaste elulugusid.[3][4]

Eestirootslaste kultuuromavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestirootslaste kultuuriomavalitsus loodi 2007. aastal. Eestirootslaste rahvusnimekirja kuuluvad Eesti kodanikud, kes identifitseerivad end eestirootslastena, kellel on eestirootsi taust ning soovivad säilitada oma keelt ja kultuuri või isikud, kes soovivad toetada rootsi vähemusrahvuse püüdlusi oma keele, kultuuri ja rahvusliku eneseteadvuse säilitamisel. Kultuuriomavalitsus toetab ja koordineerib kohalike infotahvlite ja rootsikeelsete/ajalooliste külasiltide projekti, jagab baas- ja projektitoetusi kultuuriühingutele ning toetab eestirootsi ajaloo-, traditsioonide-ja rahvakultuuri-teemalisi kursuseid. Kultuuriomavalitsus toetab ka rootsi keele õpet ning kakskeelsete (eesti-rootsi) lasteraamatute välja andmist.[5] 2016. aastal korraldas eestirootslaste kultuuriomavalitsus Haapsalus eestirootslaste laulu- ja tantsupeo.[6]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus jõustunud 28.11.1993
  2. 2,0 2,1 Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia Kultuuriministeerium, vaadatud 28.12.2018
  3. Eesti Ingerisoomlaste Liidu ajalugu EIL koduleht, vaadatud 31.01.2019
  4. EIL tegevustest EIL koduleht, vaadatud 31.01.2019
  5. Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse koduleht, vaadatud 31.01.2019
  6. Haapsalus peeti eestirootslaste laulu- ja tantsupidu, vaadatud 31.01.2019