Eduard Pütsep

Allikas: Vikipeedia
Kuld 1924 kärbeskaal
4.-5. koht 1920 sulgkaal
6. koht 1928 kärbeskaal
Hõbe 1922 sulgkaal
4. koht 1921 sulgkaal
Hõbe 1927 kärbeskaal

Eduard Pütsep (21. oktoober 1898 Vastseliina vald – 22. august 1960 Kuusamo, Soome) oli Eesti esimene olümpiavõitja maadluses. Klubi: tsaariajal Peterburi Kalev[1], pärast Tallinna Kalev[2].

Pütsep treenis ja võistles sageli Soomes, kuna Eestis polnud häid tingimusi ega treeningupartnereid. 1920-ndatel ei suhtutud Eestis sporti veel tõsiselt.[3]

Pütsep oli kehakaalult kergekaalu ja sulgkaalu piiril, kuid võistles kõige meelsamini kärbeskaalus ja sellepärast tegi ta alailma saleduskuuri. Pütsep oli karsklane.[1]

1920[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudele Antwerpenisse saadeti 14 sportlast, nende seas neli Kreeka-Rooma maadlejat: Eduard Pütsep sulgkaalus (60 kg), Mihkel Müller keskkaalus (75 kg), Herman Kruusenberg poolraskekaalus (82,5 kg) ja Artur Kukk (üle 82,5 kg).[4]

Pütsep võitis esimestes ringides järjekorras belglase Henri Dierickxi, norralase Wilhelm Olsoni ja tšehhi Josef Beráneki, kuid kaotas siis soomlasele Heikki Kähkösele, kes pälvis hõbemedali. Seejärel jäi ta 4 korda järjest vabaks, kaotas 9. ringis taanlasele Aage Torgensenile ja langes välja. Lõpuks sai ta 6. koha.

Pütsep oli Eesti maadlejatest ainus, kes mõne vastase võita suutis.[5]

1921[muuda | muuda lähteteksti]

Pütsep tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse kergekaalus.[6]

Novembris Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel Helsingis läksid kõik medalid Soomele ja Rootsile. Eesti osales 11 sportlasega, Pütsep võistles sulgkaalus. Kaks 4. kohta (Albert Vollrat kärbeskaalus ja Pütsep sulgkaalus) ning 5. koht (Artur Kukk raskekaalus) andsid Eestile ometi riikide arvestuses 3. koha.[7]

1922[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel 4.–6. märtsil Stockholmis osalesid ainult eurooplased. Seetõttu loobuti maailmameistrivõistluste korraldamisest kuni 1950. aastani.[7]

Eestlasi osales kaks. Pütsep seljatas H. Pederseni (Norra) 9.38-ga, võitis punktidega maailmameistri Väinö Ikose (Soome), seljatas Ruben Scheftelowitzi (Taani) 11 minutiga, võitis punktidega Aage Torgenseni ja Kaarlo Mäkise (Soome). Finaalis kaotas ta Fritiof Svenssonile (Rootsi) punktidega ja tuli hõbedale. Artur Kukk oli poolraskekaalus 4.[7]

1923[muuda | muuda lähteteksti]

Pütsep tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse sulgkaalus[8] ja tunnistati meistrivõistluste parimaks maadlejaks[9].

Pütsep võitis Balti mängud Göteborgis, tõustes seega olümpiamängude peafavoriidiks.[1]

1924[muuda | muuda lähteteksti]

Pariisi olümpiamängudele saadeti juba 8 maadlejat. Kärbeskaalus osalesid Pütsep ja Anton Koolmann. Viimane seljatas avaringis prantslase G. Apperges'i, kuid siis sai itaallaselt Giovanni Gozzilt ja Väinö Ikoselt punktikaotuse ning langes välja.[9]

Pütsep alustas seljavõiduga belglase P. Slocki üle, seejärel võitis punktidega Väinö Ikose ja tšehhi J. Skopový, seljatas soomlase Anselm Ahlforsi, võitis punktidega Armand Magyari (Ungari) ja Sigfrid Hanssoni (Rootsi) ning tuligi olümpiavõitjaks. Hõbe ja pronks jäid soomlastele.[9]

Roman Steinberg võitis keskkaalus pronksmedali[9]. Mitteametlikus punktiarvestuses võitis Soome (20) Rootsi (6) ja Eesti (4) ees[10].

1925[muuda | muuda lähteteksti]

Pütsep tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse sulgkaalus[8].

1927[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa meistrivõistlusi 3.–6. novembril Budapestis boikoteeris Soome, sest nüüdsest võis igas kaalus iga riiki ainult üks sportlane esindada.[11]

Pütsep seljatas kärbeskaalus avaringides F. Maieri (Saksamaa) ja J. Mayerhuberi (Austria), kuid kaotas siis 0:3 Giovanni Gozzile. Viimastes ringides võitis Pütsep siiski J. Bozděchi (Tšehhoslovakkia) ja Armand Magyari ning tuli teiseks.[11]

Voldemar Väli (sulgkaal) tuli Euroopa meistriks. Lisaks Pütsepale sai hõbeda Albert Kusnets (keskkaal), pronksi said Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal). Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid kaks kulda asetasid Ungari ettepoole.[11]

1928[muuda | muuda lähteteksti]

Amsterdami olümpiamängudel osales Pütsep mõlemas maadlusviisis. Vabamaadluses sai ta 30. juulil inglaselt H. Anguselt seljakaotuse ja langes kohe välja, sest Angus ei jõudnud finaali.[12]

Kreeka-rooma maadluses seljatas Pütsep avakohtumises luksemburglase Georges Milleri ja teises ringis võitis Johannes van Maareni Hollandist 3:0.[12]

Kolmandas ringis anti talle vastu tükk maad nõrgem taanlane Herman Andersen, kuid matikohtunikuks oli määratud Råberg, kes oli oma vaenu Pütsepa vastu näidanud nii Helsingis 1921 kui ka Stockholmis 1922 (seal tegi ta Pütsepa vastu ka ebaõiglase otsuse). Pütsep heitis taanlase korduvalt parterisse ja hoidis teda sillaski, kuid Råberg kamandas mehed ikka kohe püsti. Lõpuks tegi Pütsep ülerinnaheite ja mõlemad mehed prantsatasid matile. Selle peale Råberg vilistas ja määras Pütsepale seljakaotuse. See oli skandaal. Rootsi koondise treener Robert Oksa tormas Råbergi juurde ja sõimas ta läbi. Eesti protestis, kuid Råberg jäi endale kindlaks. Protesti arutamise tulemusena Råberg diskvalifitseeriti, kuid tema otsus jäeti jõusse. See sündmus mõjutas teiste suhtumist Rootsisse ja tõi kaasa nii mõnegi kahtlase kaotuse määramise rootslasele.[12]

Neljandas voorus oli Pütsep sakslase Kurt Leuchti vastu suures ülekaalus, kuid ei suutnud teda seljatada, sai otsustava kaotuspunkti ja langes välja. Et Leucht tuli olümpiavõitjaks, siis võib eeldada, et tegelikult oleks see au pidanud Pütsepale kuuluma. Pütsep jäi kuuendaks.[12]

1933[muuda | muuda lähteteksti]

I Turaani turniiri 22.–24. aprillil võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.[13]

Pütsep tõi oma viimase võidu Eestile maavõistluses Lätiga[1] (Eesti võitis Riias 6:1)[14]. Enne Euroopa meistrivõistlusi Helsingis sai ta vigastada[15].

Edaspidi[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast spordist loobumist palgati Eduard Pütsep kui hiilgav tehnikamaadleja ja kõrgete tiitlitega pärjatu Läti maadluskoondise treeneriks. Tema ülesanne oli valmistada lätlased ette Berliini olümpiamängudeks. Ühest küljest on Läti kogu 1930-ndate maadluse hiilgus Pütsepa kätetöö (Edvīns Bietags, Georgs Ozoliņš, Alberts Zvejnieks, Jānis Kavals), kuid teisalt ei suutnud Läti maadluskoondis kordagi Eestit võita (maavõistlused kuni 1940. aastani 0:14).[1]

1939 kolis Pütsep Soome Kuusamosse, kus elas surmani 1960. Ta töötas sealgi treenerina.[1]

Mälestusvõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1977. aastast peetakse Võrus Eduard Pütsepa mälestusvõistlusi noortele Kreeka-Rooma maadluses.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 171
  2. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 317–318
  3. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 116–117
  4. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 115
  5. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 115–116
  6. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 318
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 118
  8. ↑ 8,0 8,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 317
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 120
  10. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 121
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 124–126
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 127–128
  13. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 135
  14. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 327
  15. ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 133

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eduard_Pütsep&oldid=6468803"