Natalie Johanson-Pärna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Natalie Auguste Johanson-Pärna (aastani 1866 Natalie Jakobson, 1866–1882 Natalie Peerna; 15. aprill 1843 Tartu20. juuli 1915 Volossovo, Petrogradi kubermang) oli Eesti naisõiguslane, käsitööõpetaja ja haridustegelane.

Ta õppis Torma kihelkonnakoolis, samas sai ta ka kihelkonnakooli õpetaja kutse. 1878. aastal osales ta taani käsitööõpetaja Adolf von Clauson-Kaasi kursustel Tartus, hiljem täiendas end veel Soomes, muu hulgas õppis käsitöö õpetamist Viiburi rahvakoolis.

1880. aastal kolis ta Tallinna ja avas 6. oktoobril (vkj 24. septembril) Tallinnas esimese eesti naiskäsitöökooli, olles selle juhataja kuni kooli sulgemiseni 1885. aastal. Ta ise nimetas kooli Tallinna Tütarlaste Käsitööde Kooliks või Naisterahva näpu- ja käsitöö kooliks. Kooli eesmärk laiemalt oli rahva kodukäsitöö oskuse elustamine ja edasiarendamine, kitsamalt elukutse andmine. Õppekavas olid rätsepatöö, kudumise jms kõrval ka toiduvalmistamine, köitmistööd, tarbe- ja iluasjade ning kunstlillede valmistamine. Kõigi õppekavas pakutud oskuste omandamiseks oli plaanitud 2-aastane õppeaeg, kuid enamik õpilasi õppis koolis lühemalt. Oli võimalus võtta tunde ka ühe või paari osaoskuse omandamiseks. Koolis õppimise vanuse alampiir oli 15 aastat. Õpilased tegelesid lisaks käsitööle regulaarselt võimlemisega ning laulsid kooli kooris, kandes tõenäoliselt endi valmistatud rahvarõivaid. Johanson-Pärna püüdis kasvatada õpilastes lugupidamist oma rahva vastu, julgust kõnelda oma tulevastes kodudes eesti keelt ja viljeleda eesti kultuuri; arendada ilumeelt ja oskust kodu kaunistada. Kooli peamiseks sissetulekuallikaks oli õppemaks, lisa tuli õpilastööde müügist ja annetustena rahvalt. Rahapuudus ja Tallinna saksa avalikkuse põlu alla sattununa eesti rahvuskultuuriliste taotluste tõttu tuli Natalie Johanson-Pärnal kool sulgeda.

Pedagoogina kasvatas ta õpilastes rahvustunnet, õhutas neid valmistama ja kandma rahvarõivaid ning pidas oluliseks tütarlastele emakeelse ja kodunduskallakuga hariduse andmist.

1882. aastal pidas ta Eesti Kirjameeste Seltsis esimese teadaoleva eesti naisena avaliku kõne, mille teema oli "Eesti tütarde haridus".

Pärast käsitöökooli sulgemist 1885. aasta kevadel kolis Natalie Johanson-Pärna perega Peterburi, kus oli mõnda aega Peterburi Eesti Haridusseltsi naiskomitee esinaine. Peterburis alustas ta käsitööõpiku koostamist. Kavas oli anda välja vihikutena ilmuma hakkav õpikusari, millest 1. osa oleks olnud pühendatud kudumisele, 2. osa heegeldamisele, 3. osa õmblemisele, 4. osa käsitelgedel kudumisele, 5. osa laastu- ja õletöödele ning 6. osa kunstlillede valmistamisele. 1891. aastal ilmus Peterburis tema kirjutatud esimene tütarlaste käsitööõpik "Naesterahva käsitööde raamat. Kunstkudumine varrastega", mis jäi ainsaks ilmunud trükiseks käsitööõpikute sarjas.

Venemaal elades käis ta mõnikord ka Eestis lühikursusi läbi viimas.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1882 "Eesti tütarde haridus". Natalie Pärna Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõne. Tallinn, A. E. Brandti trükikoda
  • 1891 "Naesterahva käsitööde raamat. Kunstkudumine varrastega". Tartu, K. A. Hermanni kirjastusel

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vennad olid Carl Robert ja Eduard Magnus Jakobson.

Ta oli esimest korda abielus aastatel 1866–1878 kösterkoolmeister Jaak Peernaga (1829–1878). Neil oli kaks tütart: pedagoog, tõlkija ja kirjanik Marta Pärna ning Alma Elisabeth. Nende pojad olid Herbert (1877–1878, suri peaajupõletikku) ning pool aastat pärast isa surma sündinud kaksikud, arstiteadlane Nikolai Pärna ja paleontoloog Elmar Pärna.[1]

Ta oli teist korda abielus aastatel 1882–1915 koolijuhataja ja kirjamehe Jakob Johanson-Pärnaga. 1884 sündis neil tütar Hilda (Elena).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ene Lind. "Natalie Johanson-Pärna osa tütarlaste hariduse edendamisel Eestis". Kooliuuenduslane nr 4/1998
  • Väino Sirk. "Natalie Johanson-Pärna kutseharidusalasest tegevusest". // Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 24(3), 1975, lk 223–236

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]