Natalie Johanson-Pärna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Natalie Auguste Johanson-Pärna (aastani 1866 Natalie Jakobson, 1866–1882 Natalie Peerna; 15. aprill 1843 Tartu20. juuli 1915 Volossovo, Petrogradi kubermang) oli Eesti naisõiguslane, käsitööõpetaja ja haridustegelane.

Ta õppis Tartus taani käsitööõpetaja Adolf von Clauson-Kaasi kursustel ning täiendas end Soomes.

6. oktoobril (vkj 24. septembril) 1880 rajas ta Tallinnas esimese eesti naiskäsitöökooli ning oli 1885. aastani ka selle juhataja. Samuti korraldas ta naistele käsitöökursusi. Pedagoogina kasvatas ta õpilastes rahvustunnet, õhutas neid valmistama ja kandma rahvarõivaid ning pidas oluliseks tütarlastele emakeelse ja kodunduskallakuga hariduse andmist.

1882. aastal pidas ta Eesti Kirjameeste Seltsis esimese teadaoleva eesti naisena avaliku kõne, mille teema oli "Eesti tütarde haridus".

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1882 "Eesti tütarde haridus". Natalie Pärna Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõne. Tallinn, A. E. Brandti trükikoda
  • 1891 "Naesterahva käsitööde raamat. Kunstkudumine varrastega". Tartu, K. A. Hermanni kirjastusel

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vennad olid Carl Robert ja Eduard Magnus Jakobson.

Ta oli esimest korda abielus aastatel 1829–1878 köster-kooliõpetaja Jaak Peernaga (1829–1878). Nende tütar oli pedagoog, tõlkija ja kirjanik Marta Pärna. Nende pojad olid Herbert (1877–1878, suri peaajupõletikku) ning pool aastat pärast isa surma sündinud kaksikud, arstiteadlane Nikolai Pärna ja paleontoloog Elmar Pärna.[1]

Ta oli teist korda abielus aastatel 1882–1915 koolijuhataja ja kirjamehe Jakob Johanson-Pärnaga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kodulugu: Jakob Peerna lugu" Rannu Valla Leht/Delfi, 19. mai 2012

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ene Lind. "Natalie Johanson-Pärna osa tütarlaste hariduse edendamisel Eestis". Kooliuuenduslane nr 4/1998
  • Väino Sirk. "Natalie Johanson-Pärna kutseharidusalasest tegevusest". // Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 24(3), 1975, lk 223–236

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]