Supermarine Spitfire
Supermarine Spitfire[muuda | muuda lähteteksti]
Supermarine Spitfire on Supermarine’i arendatud ja toodetud Briti ühekohaline hävituslennuk. Supermarine Spitfire loodi kiireks hävituslennukiks, mida kasutati peamiselt vastaste lennukite kinnipidamiseks ning nende hävitamiseks. Lennnukist toodeti mitu versiooni (Mk.1 kuni Mk.24 ja Sf.1 kuni Sf.47) ning lennuk oli kasutusel Suurbritannia Kuninglikus Õhuväes, Suurbritannia Kuninglikus Mereväes ning teistes lääne liitlaste riikides. Supemarine Spitfire’i esimest prototüüpi hakati tootma 1934.aastal ning esimene ametlik lend toimus 5. märtsil 1936.[1] Supermarine Spitfire oli masstoodangus aastatel 1936 kuni 1948. Spitfire’i disainis Reginald Joseph Mitchell.[1]
Algus ja Eesti osalus[muuda | muuda lähteteksti]
Supermarine Spitfire oli enne katselendude lõpetamist juba Briti Õhuministeeriumile muljet avaldanud ning seepärast sõlmiti leping 3. juunil 1936, millega telliti 310 Spitfire’i lennukit.[1] Eesti Vabariigi Sõjaministeerium (tänapäeval Kaitseministeerium) tellis Eestile 1938. aastal 12 Spitfire Mk 1 (Type 332) hävituslennukit ning 1939. aasta veebruaris võeti Eesti tellimus vastu. Teise maailmasõja tõttu jäid lennukid kohale toimetamata.[2]
Kaotused sõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja ajal kaotas Suurbritannia Kuninglik Õhuvägi ja teised liitlasväed kokku umbes 1549 Spitfire’i. Kaotused olid peamiselt põhjustatud lahingulistest kokkupõrgetest, õnnetustest ja vaenlase tegevusest.[1]
Erinevad variandid[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt mudelile kasutati erinevaid relvavariante. A-variandis (originaalvariant) kasutati .303 kuulipildujaid. Hiljem tuli kasutusse B-variant, kus kasutati kahte 20 mm kahurit ning kahte .303 kuulipildujat. Lisandus juurde ka variant C, mis oli üldjuhul A- ja B-variandi kombinatsioon või hoopis kaks 20mm kahurit koos, ning E-variant, mis kasutas kahte 20mm kahurit ning .50 kuulipildujat. [3]
Nimekiri Spitfire variantidest[muuda | muuda lähteteksti]
Spitfire I: algne mudel, toodeti kokku 1566 tükki.
Spitfire II: väheste muudatusega teine mudel, toodeti kokku 750 IIA ja 170 IIB mudelit.
Spitfire III: eksperimenteerimiseks toodetud mudel, toodeti 1 tükk.
Spitfire IV: Griffon mootori prototüüp, toodetud ühikuid pole mainitud.
Spitfire V: tugevdatud kere, kasutas 1440-ja 1470 hobujõu suurust Merlini mootorit. Toodeti 94 VA, 3923 VB JA 2447 VC varianti.
Spitfire VI: lennukõrgus suurem kui eelnevatel mudelitel. 1415 hobujõu suurune Merlin mootor. Toodeti 100.
Spitfire VII: sarnane VI-le, toodeti 140.
Spitfire VIII: kasutas Merlin 61, 63, 66 ja 70 mootorit. Toodeti 1658.
Spitfire IX: mootori tüüp sama, mis eelmisel mudelil. Toodeti 5665.
Spitfire X: survestatud kabiiniga, Merlin 77 mootor. Toodeti 16.
Spitfire XI: relvastamata luurelennuk. Merlin 61, 63 või 70 mootor. Toodeti 471.
Spitfire XII: madalal kõrgusel lendav lennuk. Toodeti 100.
Spitfire XIII: madalal kõrgusel lendav lennuk. Kasutas Merlin 32 mootorit. Toodeti 18.
Spitfire XIV: tugevdatud kerega lennuk, lahingtegevuseks. Griffon 65 või 66 mootor. Toodeti 957.
Spitfire XVI: Merlin 266 mootor. Toodeti 1054.
Spitfire XVIII: lisatud tagakaamera, toodeti 300.
Spitfire XIX: relvastamata, enamus kabiinid survestatud. Toodeti 225.
Spitfire XX: ehitati prototüüpide Mk.IV ja Mk.XII baasil. Toodeti kokku 225.
Spitfire 21: uus keredisain. Toodeti 122.
Spitfire 22: vähesed muudatused. Toodeti 278.
Spitfire 24: vähesed muudatused. Toodeti 54.
Seafire IB: mereväele toodetud lennuk. Toodeti 166.
Seafire IIC: katapuldi konksud, tugevdatud telik. Merlin 32 mootor. Toodeti 372.
Seafire III: kahekordne kokkulapitav tiib. Merlin 55M mootor. Toodeti 1220.
Seafire XV: Griffon VI mootor. Toodeti 390.
Seafire XVII või 17: Pisarakujulise kokpiti katusega. Toodeti 232.
Seafire 45: ilma kokkulapitavate tiibadeta. Toodeti 50.
Seafire 46: samade parameetritega, mis Seafire 45, lisatud tagakaamera. Toodeti 24.
Seafire 47: kokkulapitavate tiibadega. Toodeti 140.
Mootor [muuda | muuda lähteteksti]
Spitifre kasutas Rolls-Royce Merlin mootorit (tähisnimega PV-12), mis oli 27-liitrine vedeliku-jahutusega mootor. Spitfire Mk.1 mootori võimsus oli kuni 1030 hobujõudu. Tegu oli kolbmootoriga, mis tähendas, et Spitfire tegi lennates iseloomulikku ja hirmu tekitavat heli. Tänu hävituslennuki kiirele arengule suutsid Merlin mootorid välja anda üle 1400 hobujõu. [4]
Tegutsemisaja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Hävituslennuk Spitfire jäi kasutusse kuni 1960. aastate lõpupooleni. Tegemist oli ainsa lennukiga, mis oli tootmises enne sõda, selle ajal ning pärast. Spitfire sai tänu Suurbritannia lahingule sümboliks ja Spitfire'it tunnustati rohkem kui teist brittide kasutuses olevat hävituslennukit Hurricane.[5] Kokku toodeti Spitfire lennukeid 20 341.[6]
Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Argentina
Austraalia
Belgia
Birma
Kanada
Tšehhi
Taani
Egiptus
Prantsusmaa
Saksamaa
Kreeka
Hongkong
India
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
Itaalia
Holland
Uus-Meremaa
Norra
Pakistan
Poola
Portugal
LAV
Nõukogude Liit
Rootsi
Süüria
Tai
Türgi
Suurbritannia
USA
Jugoslaavia
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 S. S. h. w. &. forum, „Supermarine Type 300,“ 07.2020. Saadaval: http://www.k5054.com. [Kasutatud 22 03 2024].
- ↑ R. A. Museum, „Vickers Supermarine Spitfire Mk. 1,“ 2024. Saadaval: https://rafm.tours/vickers-supermarine-spitfire-mk1. [Kasutatud 25 .04.2024].
- ↑ 3,0 3,1 M. A. Shows, „Supermarine Spitifre,“ Saadaval: https://www.military-airshows.co.uk/spitfire.htm. [Kasutatud 05.04.2024].
- ↑ F. A. Spitfire, „Fly A Spitfire,“ 24.12.2019. Saadaval: https://flyaspitfire.com/2019/12/24/what-engine-did-the-spitfire-have/. [Kasutatud 22 03 2024].
- ↑ A. Mitchell, „Why is The Supermarine Spitfire so Iconic?,“ 22 03 2024. Saadaval: https://simpleflying.com/why-is-the-supermarine-spitfire-so-iconic/. [Kasutatud 25.04.2024].
- ↑ R. A. A. Force, „Supermarine Spitfire Mk XVI,“ Saadaval: https://www.airforce.gov.au/community/event-participation/air-force-heritage-aircraft-fleet/supermarine-spitfire-mk-xvi. [Kasutatud 04.04.2024].