An Inquiry concerning Beauty, Order, Harmony, Design

"An Inquiry concerning Beauty, Order, Harmony, Design" on Francis Hutchesoni filosoofiline teos esteetikast. See ilmus esimest korda 1725.

Kokkuvõte

I Mõnedest tajuvõimetest, mis erinevad sellest, mida üldiselt mõistetakse aistingu all

Neid ideid, mida vaimus tekitab väliste esemete juuresolek või nende toime meie kehale, nimetatakse aistinguteks. Vaim on neil puhkudel passiivne ning võimetu taju ehk ideed otseselt ära hoidma ja seda vastuvõtmisel muutma, kui meie keha jääb seisundisse, mis võimaldab välise eseme toimet.

Kui kaks tajumust on täiesti erinevad, nii et neil pole muud ühist kui üldine aistingu idee, siis me nimetame nende vastuvõtmise võimet eri meelteks. Nägemine ja kuulmine on vastavalt värvuste ja helide vastuvõtmise võime.

Vaimul on võime eraldi vastuvõetud ideid kokku panna, esemeid ideede abil võrrelda, vaadelda nende suhteid ja proportsioone, ideid suvaliselt või mingis kindlas proportsioonis või mingil kindlal määral suurendada või vähendada ja vaadelda eraldi lihtideid, mis võib-olla aistingus vajutusid sisse koos. Seda viimast toimingut nimetatakse tavaliselt abstraheerimiseks.

Kehaliste substantside ideed on kokku pandud lihtideedest, mis vajutusid koos sisse, kui need meie meeltele esitusid. Substantse me defineerime ainult neid meelelisi ideid loetledes. Sellised definitsioonid saavad tekitada substantsist küllaltki selge idee sellel, kes pole seda kunagi vahetult tajunud, kui ta on meeltega eraldi vastu võtnud kõik need lihtideed, mis kuuluvad defineeritud substantsi kompleksi.

Järelikult, kui õpetamine, kasvatus või eelarvamus tekitavad mingi eseme vastu iha või vastumeelsuse, siis see peab rajanema arvamusel, et nendel omadustel, mille tajumiseks vajalikud meeled meil on olemas, on mingi täiuslikkus või puudujääk. Nii et kui keegi, kellel puudub nägemine, ihaldab ilu, siis selle iha pidi tekitama mõni tajutud kuju korrapära, hääle mahedus, siledus või pehmus või mõni muu teiste meeltega tajutav omadus.

Paljud meie meeltetajud on vahetult meeldivad või ebameeldivad, ilma et me teaksime selle naudingu või kannatuse põhjust, seda, kuidas esemed seda tekitavad või põhjustavad, ja seda, mis kasu või kahju need esemed veel võivad tuua. Ja kui me ka neid asju väga hästi teaksime, ei muudaks see tajust saadavat naudingut ega kannatust, kuigi see võiks tekitada meelelisest naudingust erinevat mõistuslikku naudingut või rõõmu edasise kasu väljavaatest või vastumeelsust millegi halva tajumise tõttu.

Ei osutu võib-olla nii lihtsaks seletada tujude erinevust, kui tegu on keerukamate ideedega esemete kohta, mille puhul me vaatleme korraga paljusid eri meelte ideid, kusjuures mõned on John Locke'i järgi primaarsete kvaliteetide, mõned sekundaarsete kvaliteetide ideed, näiteks kui on tegu erinevate tujudega arhitektuuri, aiakunsti ja riietuse kohta. Riietuse puhul me võime tujude erinevust üldiselt seletada ideede sarnase ühendusega. Nii et kui kas millegi loodusliku tõttu või meie kodumaa arvamuse tõttu või tutvuse tõttu peetakse seda, et eredad värvused kellelegi meeldivad, tõendiks kerglusest või mõnest muust halvast vaimuomadusest, või kui mõnd värvust või tegumoodi tavaliselt kasutavad maainimesed või mõne ebameeldiva elukutse, ameti või meelelaadiga inimesed, siis need lisaideed võivad selle värvuse või tegumoe ideega püsivalt kaasas käia ning põhjustada püsiva vastumeelsuse nendel, kes need lisaideed juurde panevad, kuigi see värvus või kuju pole iseenesest üldse ebameeldiv, vaid isegi meeldiv neile, kes neid ideid juurde ei pane. Aga tundub, et pole alust uskuda, et inimeste vaim on nii erinev, et sama lihtidee ehk lihttajumus toob ühele naudingut ja teisele kannatust, või samale inimesele eri aegadel, aga mitte et see oleks vastuolu.

Tundub, et paljud filosoofid vaatlevad ainult seda meeltenaudingut, mis kaasneb lihtsate aistinguideedega. Aga palju suuremad naudingud on nendes esemete liitideedes, mida nimetatakse ilusaks, korrapäraseks, harmooniliseks. Sellepärast möönavad kõik, et rohkem naudingut toob kena nägu, tõetruu pilt kui mis tahes värvus, olgu see kui tahes tugev ja elav, ja meeldivam on vaade päikesetõusule pilvedest, kena maastik, korrapärane hoone kui selge sinine taevas, sile meri ja avar tasandik, mida ei mitmekesista metsad, mäed, veed ja hooned. Ent ka need viimased nähtused ei ole päris lihtsad. Samamoodi on muusikas kena kompositsioon võrreldamatult nauditavam kui mis tahes noot, olgu see kui tahes mahe, täidlane või paisuv.

Järgnevas mõistetakse ilu all meis tekkinud ideed ja ilumeele all meie võimet seda ideed vastu võtta. Harmoonia tähendab ka meie nauditavaid ideid, mis tekivad helide kokkupanust, ja hea kõrv võimet seda naudingut tajuda. Järgnevas püüame avastada, mis on nende nauditavate ideede vahetu põhjus ehk milline esemete reaalne omadus neid tavaliselt esile kutsub.

Pole vahet, kas pidada neid ilu- ja harmooniaideid välismeelte – nägemise ja kuulmise tajumusteks. Hutcheson eelistab nimetada võimet neid ideid tajuda sisemeeleks, kas või selleks, et neid oleks mugav eristada teistest nägemise ja kuulmise aistingutest, mis inimestel võivad olla ilma ilu ja harmoonia tajumiseta. Kogemus näitab, et paljudel inimestel on tavatähenduses nägemis- ja kuulmismeel küllaltki täiuslik. Nad tajuvad kõiki lihtideid eraldi ja naudivad neid. Nad eristavad neid, näiteks värvusi, üksteisest, kas täiesti erinevatena või üht värvust tugevamana või lahjemana. Nad oskavad eristada eraldi kõlavaid noote, kujundite puhul iga joone, pinna, nurga pikkust ja laiust, ja näha ja kuulda ülihästi pika vahemaa taha. Ja ometi ei pruugi nad leida mingit naudingut heliteostest, maalidest, arhitektuurist ja loodusmaastikest, või naudivad seda teistega võrreldes väga vähe. Seda suuremat võimet niisuguseid meeldivaid ideid vastu võtta nimetatakse tavaliselt maitseks. Tundub, et muusikas on üldtunnustatud midagi eraldi meele taolist, mis erineb välismeelest kuulmisest, ja seda nimetatakse heaks kõrvaks. Ja tõenäoliselt tunnistataks sarnast eristust teiste esemete puhulgi, kui meil oleks ka eraldi nimed, millega neid tajuvõimeid tähistada.

Me kujutame ette, et loomadel on samalaadsed tajuvõimed nagu meie välismeeled, ja need on neil mõnikord teravamad, kuid omistame vaevalt mõnele neist mõne sisemeeltest, või kui see mõnel loomal ongi, jääb see meie omale kaugelt alla. Ilmneb võib-olla veel üks alus nimetada seda iluideede tajumise võimet sisemeeleks. Nimelt, mõnes teises asjas, kus välismeeled palju ei osale, märkame seda laadi ilu, mis on paljus väga sarnane välistes esemetes nähtava iluga ja millega kaasneb sarnane nauding. See on see ilu, mida tajutakse teoreemides, üldistes tõdedes, üldistes põhjustes ja mõnedes tegude printsiipides.

Tõenäoliselt võivad olendil olla kõik need välismeelevõimed mis meilgi, nii et ta tajub kõiki neid värvusi, jooni ja pindu mis meiegi, ilma et tal oleks võrdlemise ehk proportsioonide sarnasuse nägemise võimet. Ja on ka võimalik, et ta neid näeb, aga sellega ei kaasne naudingut ega rõõmu. Vormi idee on naudingust lahutatav, nagu näitavad inimeste erinevad maitsed vormide ilu asjus: me ei kujuta ette, et nende ideed oleksid erinevad, ei primaarsete ega sekundaarsete kvaliteetide puhul. Sarnasus, proportsioon, analoogia ehk proportsioonide võrdsus on aru objektid, ja neid tuleb teada, enne kui tunnetada meie naudingu loomulikke põhjusi. Aga nauding ei ole nende tajumisega võib-olla paratamatult seotud, ja seda võidakse tunda seal, kus proportsioon on teadmata või seda ei panda tähele, ja võidakse mitte tunda seal, kus proportsiooni nähakse. Et kõige täpsemgi teadmine sellest, mida avastavad välismeeled, ei pruugi tuua ilu või harmoonia naudingut, mida hea maitsega inimene kogeb kohe ilma suurte teadmisteta, siis on õigustatud nimetada ilu ja harmoonia tajumise võimet sisemeeleks. Seda kõrgemat tajuvõimet nimetatakse õigusega meeleks, sest ta on teiste meeltega suguluses selle poolest, et nauding ei teki mitte printsiipide, proportsioonide ja põhjuste teadmisest ega eseme kasulikkusest, vaid tabab meid alguses ilu ideega. Kõige täpsemgi teadmine ei suurenda seda ilu naudingut, kuid võib lisada eraldi mõistusliku naudingu kasu väljavaadetest või teadmise suurenemiseks.

Ilu ja harmoonia idee, nagu teisedki meeltega tajutavad ideed, on meile meeldivad paratamatult ja vahetult. Ei meie otsus ega kasu ja kahju väljavaade ei saa muuta eseme ilu või inetust. Nagu välismeelte puhulgi, ei saa ükski kasu vaade teha eset meeldivaks, ega kahju vaade, mis on eraldi vahetust kannatusest tajumuses, teha seda meeltele ebameeldivaks. Me võime küll ahvatluste või ähvarduste mõjul inetut eset kiita ja ilusat laita ning teesklemisi taotleda mitte ilusat, vaid inetut, kuid meie tunne vormidest ja tajumused jäävad samaks.

Siit on ilmne, et mõned esemed on vahetult ilunaudingu esemed, meil on selle tajumiseks kohased meeled ja see erineb rõõmust, mida teeb kasu väljavaade. Sageli ju näeme, et mugavusest ja kasulikkusest ei hoolita, kui soovitakse ilu, ootamata ilusalt vormilt muud kasu kui meeldivaid iluideid. See näitab, et kuigi me taotleme ilusaid esemeid enesearmastusest, et saada ilunaudinguid, näiteks arhitektuuris ja aiakunstis, peab olema olemas ilumeel, mis eelneb isegi selle kasu väljavaadetele. Ilma selle meeleta ei oleks need esemed nii kasulikud ega tekitaks neid naudinguid, milles nende kasulikkus seisneb. Meie ilutunne ilusatelt esemetelt on väga erinev ihast ilusate esemete järele. Ilu ihale võidakse vastu seada ahvatlused või ähvardused, kuid mitte ilutundele, nii nagu me surmahirmus võime ihaldada kibedat jooki ning jätta söömata toidud, millel on meeldiv maitse, kuid see jook ei muutu meeltele meeldivaks ega need toidud meeltele ebameeldivaks. Ka ilusad ja harmoonilised esemed jäetakse sageli kasuväljavaadete, laiskuse või mõne muu huvitatuse tõttu kõrvale, aga see ei näita, nagu meil poleks ilumeelt, vaid ainult seda, et ilu ihale on vastukaaluks mõni tugevam iha. See, et kuld kaalub hõbeda üle, ei näita, et hõbedal pole raskust.

Kui meil ilu- ja harmooniameelt ei oleks, siis majad, aiad, rõivad, tõllad oleksid meeldivad mugavatena, viljakatena, soojadena, kergetena, kuid mitte ilusatena. Ja nägudes poleks midagi, mis meile meeldiks, peale värvuse elavuse ja pinna sileduse. Tõsi küll, näo juures meeldivad kõige rohkem moraalsete dispositsioonide märgid, aga ometi, kui me oleme pika tutvuse jooksul täielikult veendunud mõne meie silmis inetu näoga inimese parimates moraalsetes dispositsioonides, oleks tema näo kuju meile ikkagi vahetult ebameeldiv ja teised vormid meeldiksid meile rohkem. Harjumus, haridus ega eeskuju ei muudaks meie tajumusi; nende mõjust ilumeelele tuleb allpool juttu.

Kehaliste vormide ilu on kas algne või võrdluslik ehk absoluutne või suhteline. Absoluutse ehk algse ilu all ei mõisteta siin mitte eseme omadust, mis on iseenesest ilus, sõltumatult vaimust, mis seda tajub. "Ilu", nagu teisedki meeleliste ideede nimed, tähistab mõne vaimu tajumust, nii nagu "külm", "kuum", "magus", "kibe" tähistavad aistinguid meie vaimus, millele pole võib-olla midagi sarnast esemetes, mis neid ideid meis esile kutsuvad, kuigi me üldiselt kujutame teisiti ette. Ilu- ja harmooniaidee, mida kutsub esile see, et me tajume mõnd primaarset kvaliteeti, ning mis on seotud kuju ja ajaga, võib tõesti olla esemetega sarnasem kui need aistingud, mis tunduvad pigem tajuva vaimu teisendustena kui esemete piltidena. Aga ometi, kui poleks vaimu, millel on ilumeel, ei saaks neid ilusaks nimetada. Sellepärast mõistame absoluutse ilu all ainult seda ilu, mida me tajume esemetes ilma võrdluseta millegi välisega, mille jäljendusteks või piltideks neid peetakse, nagu näiteks ilu, mida tajutakse looduse teostelt, tehislikelt vormidelt, kujudelt. Võrdluslik ehk suhteline ilu on see, mida me tajume esemetes, mida üldiselt peetakse millegi muu jäljendusteks või sarnasusteks.

II Algsest ehk absoluutsest ilust

Et on kindel, et meil on ilu- ja harmooniaidee, siis uurigem, milline esemete omadus neid esile kutsub või põhjustab. Jutt on ainult omadustest, mis on inimeste jaoks ilusad, ehk nende ilutunde alusest. Ilu on alati seotud tundega mõnes vaimus, ja kui me näitame, kuidas üldiselt esemed, mis meile ilmnevad, on ilusad, siis peame silmas, et need on inimeste tundele meeldivad, sest on palju esemeid, mis pole inimestele üldse meeldivad, aga tundub, et teisi loomi need rõõmustavad: võib-olla nende meeltel on teistsugune konstitutsioon kui inimestel ning neil on iluideed, mida kutsuvad esile hoopis teistsuguse vormiga esemed. Me näeme igale kohale kohaseid loomi, ja see, mis inimestele tundub toores ja kujutu või jälestusväärne, on võib-olla nende jaoks paradiis.

Et aredamalt avastada inimeste iluideede üldist alust või põhjust, tuleb seda vaadelda kõigepealt lihtsamates liikides, nii nagu meile ilmneb korrapäraste kujude puhul, ja võib-olla leiame, et seesama alus laieneb keerulisematele liikidele.

Kujud, mis kutsuvad meis esile iluideid, tunduvad olevad need, milles on ühetaolisus mitmekesisuses. On palju esemete mõisteid, mis on meeldivad muus suhtes, nagu suursugusus, uudsus, pühadus. Aga see, mida me nimetame ilusaks esemetes, tundub olevat ühetaolisuse ja mitmekesisuse liitproportsioon, nii et seal, kus kehade ühetaolisus on võrdne, on ilu mitmekesisusena, ja seal kus mitmekesisus on võrdne, on ilu ühetaolisusena. See võib tunduda tõenäolisena, ja seda peetakse üsna üldiselt tõeks. Ruut on ilusam kui võrdkülgne kolmnurk, viisnurk ilusam kui ruut, kuusnurk on veel ilusam. Kui külgede arv läheb väga suureks, siis me ilu erinevust enam ei märka. Kujundite ilu võib vähendada ka see, et paaritu külgede arvu puhul ei ole küljed paralleelsed. Korrapärane ikosaeeder on ilusam kui korrapärane dodekaeeder, korrapärane oktaeeder on vähem ilus, kuid ilusam kui kuup, ja kuup on ilusam kui korrapärane tetraeeder. Suurema ühetaolisuse tõttu võrdses mitmekesisuses on võrdkülgne kolmnurk ja isegi võrdhaarne kolmnurk ilusam kui erikülgne kolmnurk ja ruut on ilusam kui romb ning romb on ilusam kui rööpkülik, mis ei ole romb ega ristkülik. Aga selline rööpkülik on siiski ilusam kui trapets või ebakorrapäraste kõverate külgedega kujund. Kõik korrapärased hulktahukad on ilusamad kui teised sama tahkude arvuga hulktahukad]]. Sama lugu on kõigi kehadega, millel on mingi märgatav ühetaolisus: silindrid, prismad, püramiidid, obeliskid on ilusamad kui ebakorrapärased kehad. Liitproportsiooni näeme, kui võrdleme ringe või kerasid mitte väga ekstsentriliste ellipsite või sferoididega ning liitkehasid täiesti korrapäraste kehadega, millest nad on kokku pandud. Leiame, et kõige täiuslikuma ühetaolisuse puudumise korvab suurem mitmekesisus, nii et ilu on peaaegu võrdne.

Need tähelepanekud kehtivad tõenäoliselt enamasti, ja võib-olla kinnitavad neid laste otsustused lihtsamate kujundite puhul, milles mitmekesisus ei ole nii suur, et see oleks neile haaramatu. Kuigi konkreetsed näited tunduvad ebakindlad, võib aina täheldada, et lastele meeldivad kõik korrapärased kujundid väikeste kõrvalekaldumistega, kuigi need pole neile mugavamad ega kasulikumad kui meie tavalised kivikesed. Näeme varakult neid avastamas ilumaitset või -meelt, soovides näha hooneid, korrapäraseid aedu või isegi nende kujutisi piltidel.

Sama alus on ilumeelel ka looduse teoste puhul. Igal maailma osal, mida me nimetame ilusaks, on üllatav ühetaolisus peaaegu lõputus mitmekesisuses. Paistab, et paljud universumi osad ei ole üldse mõeldud inimesele kasutamiseks, me tunneme üldse ainult väga väikesst kohakest. Suurte kehade kuju ja liikumised pole meie meeltele ilmsed, vaid on avastatud mõtlemise teel pärast pikki vaatlusi. Ent niivõrd kui me oleme neist teada saanud, on nende ehitus, kord ja liikumine meie ilumeelele meeldiv. Iga üksik ese looduses küll ei tundu meile ilus, kuid on külluses ilu enamikus esemetes, mis ilmnevad kas meeltele või mõtlemisele pärast vaatlusi. Rääkimata taevakehade näivast asetsemisest suure kera sisepinnal, mis tuleneb täielikult meie nägemise ebatäiuslikkusest kauguste eristamisel, on kõik suured kehad universumis ligikaudu kerakujulised, nende orbiidid üldiselt elliptilised ja nende puhul, mis on pidevalt meie vaateväljas, ilma suure ekstsentrilisuseta. Need on väga ühetaolised kujundid ja seetõttu meeldivad meile. Astronoomid leiavad rohkemgi ilu, mis teeb nende tüütud arvutused meeldivaks.

Suur osa maismaast on kaetud väga meeldiva süütu värvusega, millele valguse ja varju astmed annavad meeldiva mitmekesisuse vastavalt olukorrale mägedes, orgudes ja tasandikel, kus on päikese suhtes erinev kalle.

Kõik taimeliigid kasvavad ja levivad väga ühetaoliselt, ühe liigi kujuteldamatult arvukad isendid on väga sarnased. See sarnasus ei ole palja silma all nii suur kui suurendusklaaside all. Selline ilu võlub botaanikut ka igas üksikus taimes, lehes ja õies. Kõigil puudel ja enamikul väikestel taimedel on tüved ja varred silindri või korrapärase prisma kujulised, sarnased on oksad, mis asetsevad üksteisest ühesugustel kaugustel, kui juhus ei aeglusta nende loomulikku kasvu. Oksad asetsevad ühel või teisel viisil korrapäraselt ning nendest hargnevad oksad järgivad sama korrapära. Õied on ühte värvi.

Kõik loomaliigid on kõige elutähtsamate osade poolest üllatavalt ühetaolised. Hämmastav on mehhanismi ühtsus nii mitmekesiste liikumiste juures: see on lihase kokkutõmme. Kui sama eesmärgi jaoks oleks kasutusel eri mehhanismid, siis oleks loomade süsteemid ja üksikud loomad vähem ühetaolised ja vähem ilusad.

Sama liiki loomadel on väga ilmne ühtsus, mille tõttu need hoolimata suurtest erinevustest arvataksegi ühte liiki. Iga isend on ilus paariselundite täpse sarnasuse tõttu. Selle sarnasuse puudujääk on meie silmis ebatäiuslikkus ja ilu puudujääk, näiteks kui silmad ei ole ühesugused või üks käsi või jalg on lühem. (Nägude, ilmete, žestide ja liikumise kõige mõjuvam ilu tuleb sellest, et me kujutleme, et need on moraalselt heade dispositsioonide märgid.) Ka liikumises on loomulik ilu, kui näiteks žeste ja samme muusika järgi korrapäraselt korratakse.

Loomadel on ka proportsioonide ilu, mis on meeldiv, kuigi vaataja ei saa seda täpselt arvutada nagu skulptor. On ka ilu, mis tuleb sellest kujust, mis on tugevuse loomulik märk. Aga sellist kuju me kiidame heaks kasu arvamuse tõttu, mitte vormi enda pärast. Ilu, mis tuleb sellest, et looma mehhanism tundub olevat kohane tema vajaduste ja kasuga, kuigi meil ei ole sellest mingit kasu, kuulub suhtelise ilu alla.

Lindudel on ilu, mis tuleneb sulgede mitmekesisusest. Sulgede ehitusel on eri liikidel suur sarnasus ning sageli on see sama liiki lindude vastavates osades ja kummalgi küljel täiesti ühetaoline. Rääkimata värvustest ja varjunditest, mille ilu on sageli nähtav ka üksikul sulel.

Kui meie arutlused vedelike loomuse kohta on õiged, siis suure veekogud on näite kujuteldamatust ühetaolisusest looduses, kui mõelda arvututule siledatele kerakestele, mis on igal pool. Samasugune ühetaolisus on tõenäoliselt ka teistes vedelikes. Midagi sarnast peab olema ka soolade, väävlite ja muu puhul.

Algse ilu alla kuulub ka harmoonia ehk heli ilu, sest seda ei peeta tavaliselt millegi muu jäljenduseks. Harmoonia tekitab sageli naudingut neil, kes ei tea, millest see tuleb. Ometi on teada, et see nauding põhineb teatud laadi ühetaolisusel. Kui ühe noodi vibratsioonid langevad meeldivalt kokku teise omadega, moodustub meeldiv kokkupanu. Niisuguseid noote nimetatakse kooskõladeks. Helind ei saa olla harmooniline, kui noodid ei ole vähemalt suuremalt jaolt nendes loomulikes proportsioonides. Arvesse võtta tuleb ka terviku helistikku ning alguse aega ja meeleolu. Kui mõnda neist asjadest tihti ja oskamatult muuta, tuleb välja väga suur ja ebaloomulik ebakõla. Ka basside, tenorite ja sopranite vahel on sarnane kooskõla. Parimates helitöödes on küll täheldatav ebakõlade salapärane efekt. Sageli tekitavad need sama suurt naudingut nagu jätkuv harmoonia, värskendades kõrva mitmekesisusega, äratades tähelepanu ja elavdades järgneva harmoonia nautimist või mingil muul, seni teadmata moel.

Kõigil neil ilu juhtudel saavad naudingu needki, kes kunagi ei ole selle üldise aluse peale mõelnud. Väidetud on ainult seda, et meeldiv aisting tekib ainult esemetest, milles on ühetaolisus mitmekesisuses. Meil võib olla aisting, ilma et me teaks, mis seda põhjustab, nii nagu maitsmine tekitab magusa, hapu ja mõru ideed sellelgi, kes ei tea nende väikeste kehade vorme või liikumisi, mis neid tajumusi temas tekitab.

III Teoreemide ilust

Teoreemide ehk tõestatud üldiste tõdede ilu on teistsuguse loomuga. Üheski teises iluliigis ei ole nii hämmastavat mitmekesisust koos ühetaolisusega, ja sellest tekib väga suur nauding, mis on eraldi edasise kasu väljavaadetest.

Sest üks teoreem võib kõige täpsema kooskõlaga sisaldada lõputut hulka üksikuid tõdesid, nii et kuigi vajadus moodustada abstraktseid ideid ja üldisi teoreeme tekib võib-olla meie vaimu piiratusest, mis ei saa lubada korraga lõputult üksikideid või -otsustusi, annab see võime tunnistust sellest, et inimvõimed ületavad meie kujutlusvõime. Näiteks Pythagorase teoreem sisaldab lõputult tõdesid täisnurksete kolmnurkade lõputute võimalike mõõtmete ja kujude kohta. Ka algebralises ja fluksusarvutuses on sarnane üksikute tõdede mitmekesisus üldistes teoreemides.

Et paremini näha, et see lõputute esemete kooskõla või ühtsus üldises teoreemis on selle avastamisega kaasneva ilu või naudingu allikas, võrdleme oma rahuldust niisugustest avastustest olukorraga, kus me saame jooni ja pindu ainult mõõta, ilma et tulemused taanduksid üldisele seadusele, nii et me saaksime küll katsete tulemused kokku kuhjata, aga need ei moodustaks sidusat tervikut. Iga katse avastab küll uue tõe, kuid ei too naudingut ega ilu, kui me ei avasta ühtsust ega üldist seadust.

Kui kontempleerida metafüüsilist aksioomi "Iga tervik on oma osast suurem," siis me ilu ei leia, sest kooskõla puudutab ainult ebamäärast terviku ja osa mõistet, mille puhul on määramata, kui palju tervik on osast suurem. Aga oletame, et me kuuleme, et silinder on suurem kui sissejoonestatud kera ning see jälle suurem kui sama kõrguse ning aluse läbimõõduga koonus, siis see ei anna meile naudingut, kui me ei tea täpset vahet või proportsiooni. Aga kui me saame aru, et proportsioon on alati 3:2:1, siis see on ilus teoreem, mis meid vaimustab, kui selle avastame. Lihtsad või ilmsed väited, kus ühtsus on küllaltki are ja määratletud, ei too nii suurt naudingut kui need, mis on üllatavad. Näiteks pakub vähe naudingut avastus, et sirge, mis poolitab võrdhaarse kolmnurga vertikaalse nurga, poolitab ka aluse, ja ümberpöördult, või et võrdkülgsed kolmnurgad on võrdnurksed. Neid tõdesid me peaaegu teame intuitiivselt, ilma tõestuseta. Need on nagu tavalised hüved või kaua omatud hüved, mis ei too nii märgatavat rõõmu kui väiksemad uued lisandused. Kuid ärgu sellepärast arvatagu, et teoreemid tekitavad naudingut ainult üllatuse pärast, sest üheainsa katse samasugune uudsus ei ole meile nii nauditav, ja ei maksa sellest, et uue või ootamatu kasuga kaasneb suurem nauding, järeldada, et üllatus või uudsus on ainus elu nauding või tõe üle rõõmustamise ainus alus. Teatud teoreemide puhul tekitab eriti suurt naudingut see, et me pidasime seda tõde vääraks, näiteks et lähenevad asümptoodid ei jõua kunagi jooneni välja. See on nagu rõõm ootamatust kasust sealt, kust me kartsime halba. Ent mis tahes teoreemi puhul on naudinguks vajalik paljude üksikjuhtude ühtsus.

On veel ilu, mis tuleb sellest, et mingist teoreemist saab hõlpsasti teha hulga järeldusi. On mõned juhtivad või fundamentaalsed omadused, millest saab loomulikul kombel pika rea teoreeme. Niisugune on teoreem: rööpkülikud, millel on sama alus ja mille aluse vastasküljed on samal sirgel on võrdsed. Samal moel ilus on ka Pythagorase teoreem. Looduse uurimises on samasugune ilu mõnede suurte printsipide või üldiste jõudude, näiteks gravitatsiooniseaduse teadmisel. Geomeetrid püüavad teoreeme aina üldistada. Sellise teadmise ilu võlub inimesi lisaks selle kasulikkusele, ja see paneb inimesi tuletama iga kujundi omadusi ühest lähtepunktist ning tõestama mehaanilisi jõude ühe liikumise liitmise teoreemi alusel, isegi kui nad kõiki neid tõdesid sõltumatute tõestuste põhjal kindlalt teavad. Ja see on nauditav, isegi kui pole väljavaadet saada niisugusest tuletamisest muud kasu kui vahetu nauding ilu kontempleerimisest. Ka kuulsusearmastus ei saaks meid ärgitada niisugustele korrapärastele tuletusmeetoditele, kui me ei teaks, et need inimkonnale ilumeele tõttu vahetult meeldivad. See ilumeel on viinud inimesi absurdsete katsetusteni ja teeskluseni, et see selliseid tuletusi on tehtud ka väljaspool matemaatikat. Siit pärineb nähtavasti René Descartesi projekt tuletada kogu inimlik teadmine propositsioonist cogito, ergo sum. Teised jälle väitsid, et inimtunnetuse absoluutselt esimese alge tiitlit väärib paremini "On võimatu, et sama asi korraga oleks ja ei oleks". Gottfried Wilhelm Leibnizi lemmikprintsiip aga oli küllaldase aluse printsiip looduse kohta, ja ta kiitles, et on selle abil teinud intellektuaalses maailmas suuri imesid. Eriteadustes on niisugune ühetaolisuse armastus ebamugav. Samuel von Pufendorf tuletab inimeste kohustused Jumala, iseenda ja ligimeste vastu oma ainsast fundamendaalsest kogu inimsoo seltsivuse printsiibist. See, et inimesed ühetaolisuse teaduses ebaloomulike tuletustega liiga kaugele viivad, on tugev tõestus selle kohta, et nad tajuvad seal seda ühetaolisuse ilu.

Seda rõõmu, mis tuleb teadustest või üldistest teoreemidest, võib tõesti nimetada omamoodi aistinguks, sest see kaasneb mingi teoreemi avastamisega paratamatult ning erineb paljast teadmisest enesest, sest see on alguses väga tugev, aga teadmine jääb ühesuguseks. Ja kuigi teadmine avardab vaimu ja annab suurema võime paljuhaaravaks vaateks ning ettevõtmisteks, mis kasu toovad, on õppijad sageli tundnud naudingut teoreemi avastamisest ilma väljavaateta kasule. Siit saab järeldada ainult seda, et nagu välismeelte, nii ka sisemeelte puhul tekivad nauditavad tunded nendest esemetest, mida rahulik mõistus oleks soovitanud, kui me oleks nende kasulikkusest aru saanud.

Ka kunstiteoste puhul leiame ilu aluse, mis ilmneb teatud laadi ühetaolisuse või osadevahelise ja osa ja terviku vahelise proportsiooni ühtsusena. Et on suur võimalike proportsioonide ja ühetaolisuse liikide mitmekesisus, siis on arhitektuuris, aiakunstis ja sarnastes kunstides eri rahvastel erinevad tujud. Hiina ja Pärsia hooned ei sarnane Kreeka ja Rooma omadele, kuid ka neil on osade ühetaolisus omavahel ja tervikuna. Iga kõrvalekalle proportsioonist on ebameeldiv igale silmale ning lõhub vähemalt terviku ilu või vähendab seda.

Sama võib täheldada kõigi teiste kunstiteoste puhul: nende ilu peab põhinema ühetaolisusel mitmekesisuses.

IV Suhtelisest ehk võrdluslikust ilust

Igasugune ilu on suhteline seda tajuva vaimu suhtes, aga meie nimetame suhteliseks seda ilu, mida haaratakse igas esemes, mida tavaliselt peetakse mõne originaali jäljenduseks. See põhineb originaali ja koopia vahelisel kooskõlal, omamoodi ühtsusel. Originaal võib olla mõni ese looduses või mõni juurdunud idee, sest kui standardiks on mõni tuntud idee ning on reeglid selle näitamiseks, siis saab teha ilusa jäljenduse. Nõnda saab kunstnik, maalikunstnik või luuletaja pakkuda naudingut Heraklesega, kui tema teos säilitab selle suursugususe ja need tugevuse ja julguse märgid, millega me seda kangelast kujutame. Selleks et saada puhtvõrdluslikku ilu, ei pea originaalis ilu olema. Hästi kujutatud vanaduse inetus või kõige tooremad kaljud on külluslikult ilusad, kuigi võib-olla mitte nii ilusad kui juhul, kui originaal on absoluutselt ilus. Tõsi küll, võib-olla uudsuse tõttu me eelistame ebakorrapärasuse kujutamist.

Sama kehtib luule kohta, ja luuletajad peaksidki taotlema põhiliselt suhtelist ilu. Eepiline ja dramaatiline luule ei pea õpetama vooruslikke kombeid, vaid kujutama tegelaste iseloome, nagu need on, ja nii, et tunded ja teod vastaksid iseloomule. Meie kirgede loomus annab võib-olla hea aluse öelda, et luuletaja ei tohiks näidata täiuslikult vooruslikke tegelasi. Abstraktselt võttes on need küll nauditavamad ja ilusamad kui elus esinevad pooleldi head, pooleldi halvad tegelased, kuid meil on elavamad ideed täiuslikest kirgedega inimestest kui moraalselt täiuslikest inimestest, keda me kunagi ei näe, nii et me ei saa täpselt otsustada, kas koopia on nendega kooskõlas. Teadlikkuse tõttu omaenda seisundist puudutavad ebatäiuslikud tegelased meid rohkem, sest nad kujutavad ka kalduvuste kontraste ning võitlust enesearmastuse kirgede ning au ja vooruse kirgede vahel, mis on sageli ka meis. See on see täiuslik ilu, mille pärast Homerost, nagu ka tema tegelaste mitmekesisuse pärast, sageli imetletakse.

Paljud teised luule ilud võib taandada suhteliseks iluks. Et me kujutleksime sarnasust, on tõepärasus absoluutselt vajalik. Sarnasus teebki ilusaks mõistujutud, metafoorid ja allegooriad, kuigi ilu on suurem, kui asjal ja sellel, millega teda võrreldakse, on ka algne ilu. Meetrum ja rütm on harmoonia näited ja kuuluvad absoluutse ilu alla.

Meie vaimul on kummaline kalduvus aina võrrelda asju, mida me näeme, isegi väga erinevaid. Kõik loomad liiguvad sarnaste kirgede puhul mõneti sarnaselt, ja see võrdlus on lihtne. Elututel esemetel on sageli asendid, mis meenutavad inimese keha asendeid eri olukordades. Need keha ilmed või žestid on vaimu dispositsioonide tundemärgid, nii et meie kired ja emotsioonid ise omandavad sarnasuse looduse elutute esemetega. Tormine meri on sageli raevu sümbol, vihma käes longus taim kurbuse sümbol, murduva varrega moon või närbuv niidetud lill meenutab õitsva kangelase hukku, vana tamm mägedes kujutab vana impeeriumi, leekides halud sõda. Kõike looduses pannakse kujutama teisi asju, kõige kaugemaidki, eriti inimloomuse kirgi ja olukordi, mis puudutavad meid kõige lähemalt.

Mõned kunstiteosed omandavad erilise ilu vastavuse tõttu mõnele kavatsusele, mida kunstnikult või teose tellijalt üldiselt oodatakse. Selleks kujundatakse teos nii, et ta jääb alla eraldi võetud algse ilu täiuslikkusele. See suhteline ilu koos vähendatud algse iluga võib tuua rohkem naudingut kui täiuslikum algne ilu eraldi. Aedu kujundatakse vähem korrapäraselt, et jäljendada ka looduse metsikust. See toob rohkem naudingut, eriti avaral maastikul. Kangelaste auks püstitatakse teravaid püramiide või obeliske, kuigi silindril, prismal või korrapärasel hulktahukal oleks rohkem algset ilu, kuid püramiid või obelisk vastab paremini püsivuse ja silmatorkavuse kavatsusele. Samal põhjusel valitakse skulptuuride postamendiks kuup või risttahukas, sest ilusamad kehad ei jäta kindla aluse muljet. Sellepärast on ka sambad ja piilarid ilusamad, kui nad hakkavad poole pealt või kolmandiku kaugusel alusest kitsenema, et ei jääks muljet, et nad võivad ümber kukkuda.

Sarnastel põhjustel kalduvad kunstnikud teistelgi juhtudel algse ilu reeglitest kõrvale. Aga see ei tähenda, nagu meie ilumeel ei põhineks ühetaolisusel mitmekesisuses, vait näitab et algset laadi ilumeelt võib muuta ja üle kaaluda teist laadi ilu.

See ilu vastavusest kavatsusele avab ka uue vaate looduse teoste ilule, kui vaadata, kuidas meile tuntud osade mehhanism tundub olevat kohane selle osa täiuslikkusega ja ometi on allutatud mingi süsteemi või terviku hüvele. Me eeldame üldiselt, et suurima terviku või kõigi olendite hüve on olnud looduse Autori kavatsus, ning saame tahes-tahtmata naudingut, kui näeme, et meile tuttavates süsteemides on osa sellest plaanist teoks tehtud. Igaüks saab naudingut plaanist, mida kummaline mehhanism hästi täidab, isegi kui ta sellest mingit kasu ei saa, ja avastades plaani, millele keeruline masin on kohandatud, kui ta masinat enne üldiselt juba teadis, aga ei saanud aru, et see vastaks mingile plaanile.

V Meie arutlustest plaani ja tarkuse kohta põhjuses tagajärgede ilu või korrapära põhjal

Tundub, et meie nauditavatel iluideedel ei ole paratamatut seost esemete ühetaolisuse või korrapäraga asjade loomuse alusel, enne mõnd meie loomuse Autori konstitueerimist, mis tegi niisugused vormid meile nauditavaks. Võib-olla mingid teised vaimud on niiviisi kujundatud, et nad ei saa ühetaolisusest mingit naudingut, ja me leiamegi, et samad korrapärased vormid ei tundu olevat ühevõrra meeldivad kõigile meile tuntud loomadele. Sellepärast teeme oma käesolevale argumendile kõige ebasoodsama oletuse, nimelt et meie meele konstitutsioon, mis paneb ta ühetaolisust heaks kiitma, on meie loomuse Autoril lihtsalt suvaline ning on lõputult võimalikke ilumaitseid või -naudinguid, nii et oleks võimatu visata kokku viiskümmend või sada kivikest, nii et see poleks mõnele loomale meeldiv elupaik ega paistaks talle ilusana. Ja siis on selge, et ilu tajumisest mingis tagajärjes pole alust järeldada plaani põhjuses, sest meel võib olla nii konstitueeritud, et talle meeldib niisugune ebakorrapära, mis võiks olla suunamata jõu tagajärg. Aga siis, kuna on lõputult võimalikke vorme, millele mingi süsteemi võib taandada, lõputult kohti, kus loomad võivad asetseda, ja on eeldatud, et neil loomadel on lõputult võimalikke naudinguid või meeli, siis see, et lõpututes ruumides mingi loom juhuslikult satuks tema maitsele meeldivasse süsteemi, peab olema vähemalt nii ebatõenäoline kui üks lõpmatuse vastu. Ja veel palju mõistusevastasem on oodata juhuselt, et hulk loomi, kellel on ühesugune ilumeel, saaks meeldivad kohad.

See, et mingis mateeria jõusüsteemis tekitab korrapärase kuju, on sama tõenäoline kui see, et ta tekitab mingi kindla ebakorrapärase kuju. Ometi on võimalikke ebakorrapäraseid vorme lõpmata palju rohkem. Sellepärast võtab plaanimata jõu tekitatud süsteem lõpmata palju tõenäolisemalt ebakorrapärase kui korrapärase vormi. Igapäevakogemus kinnitab, et meie plaanimata jõud ei tekita kunagi korrapära. Inimesi, kellel on korrapära ilu meel, ajendab keha uurima mingit korrapära, ja nad isegi plaanivad korrapära harva. Sellepärast me arvame ka teiste olendite kohta, et nad uurivad korrapära, ja eeldame korrapära puhul kavatsust põhjuses, ning eeldame ebakorrapära puhul alati plaani puudumist. Kui teistel tegutsejatel on teistsugused ilumeeled või kui neil seda üldse pole, siis võib ebakorrapära sama hästi olla plaanitud nagu korrapäragi. Sel juhul on täpselt samasugune alus järeldada plaani põhjuses ebakorrapärasest tagajärjest kui korrapärasest tagajärjest. Sest kuna on võimalik tekitada lõpmata palju sellest ebakorrapärasest vormist erinevaid vorme ning see olend on ilumeeleta, siis tema naudingu poolest pole neil vormidel vahet ja liikumapandud mateeria peab võtma ühe või teise vormi ning kõik vormid näitavad võrdsel määral plaani, siis ükski vorm ei näita seda rohkem kui teine ega saa seda tõestada, kui ei tugineta üldisele metafüüsilisele kaalutlusele, et igal tõelisel tegutsejal on plaan ja kavatsus ning iga tagajärg tuleneb mingi põhjuse kavatsusest.

Aga nendest kaalutlustest järeldub, et kui oletada mateeriamassi, mis ületab kuuptolli samavõrd, kui esimese astme lõpmatus ületab ühe, ning et kogu see mass on määratud iseenda loomusest ilma mingi plaanita põhjuses (mis on võib-olla vaevalt võimalik) lagunema ühe kuuptolli suurusteks prismakujulisteks osadeks, mille aluse pindala on alati pool ruuttolli, ning kõik muu jääb suunamata jõu hooleks, siis me ei saa sellelt suunamata jõult oodata rohkem kui ühte või ehk kahte võrdkülgset prismat, sest on lõpmata palju sama alusepindala ja sama ruumalaga ebakorrapäraseid prismasid. Ja kui me kohtame selliseid prismasid, siis me tõenäoliselt järeldame, et need on plaani järgi tekitatud, sest neid on rohkem, kui juhuse seaduse järgi oodata oli.

Aga kui see lõpmatu mass ei olnud määratud prismale, siis saab oodata iga liiki prismadest ainult ühte, ja kui me leiaksime palju prismasid, siis oleks alust eeldada plaani. Ei oleks alust oodata mingi kindla kujuga keha, sest iga suuruse juures on lõpmata palju võimalikke vorme ja iga vorm võiks olla lõpmata paljudes suurustes. Kui me leiaks mitu sama suuruse ja kujuga keha, siis oleks alust eeldada plaani.

Võidakse vastu väita, et teatud kehad kristalliseeruvad, kui vedelik, milles need ujuvad, aurustub, nii et sageli tekivad korrapärased kujud, kuigi siin ei eeldata midagi muud peale suunamata külgetõmbejõu. Aga on alust uskuda, et kristallide väikseimatel osadel on kindel korrapärane kuju, mille looduse konstitutsioon on neile antud, ja siis on kerge mõista, kuidas külgetõmme võib tekitada korrapärase kuju. Kui aga eelnevat korrapära mitte eeldada, ei saa osakesed moodustada korrapärast kuju. Siit näeme, kui ebatõenäoline on sarnaste, olgu siis ebakorrapäraste või korrapäraste kujude moodustumine.

On palju kehade kokkupandusi, mida vähimagi plaani puhul oleks lihtne teostada, mida aga juhuselt või plaanimata jõult oleks asjatu oodata.

Kas pole siis täiesti absurdne või peaaegu võimatu, et suunamata jõud looks kas või hetkekski kõige ebatäiuslikumagi taime või looma?

Eelnev arutlus on täiesti sõltumatu ilutajumustest ning tõestaks plaani põhjuses samahästi ka siis, kui keegi ilu ei tajuks. See ütleb lihtsalt, et kui mõni tagajärg on sagedasem, kui juhuse seadused määravad, siis see annab plaani eelduse ning kombinatsioonid, mida ükski plaanimata jõud ei anna alust oodata, tõestavad paratamatult sedasama, samuti see, kui millegi mittejuhtumise tõenäosus on lõpmata palju suurem kui selle juhtumise tõenäosus. Ja sarnaste ebakorrapäraste vormide või nende täpsete kombinatsioonide sageli esimene on sama tugev argument plaani kasuks põhjuses, sest need on suunamata jõult sama vähe oodatud.

Kui kogu eelneval arutlusel vormide ja kombinatsioonide sarnasuse põhjal ei oleks alust ning juhus annaks aluse neid vorme täpses kombinatsioonis oodata, saaksime oodata ikkagi ainult ühte neist vormidest lõpmata paljude teiste seas. Kui aga me näeme paljusid ühe liigi isendeid, kes on väga sarnased, kas siis saab veel kahelda selles, et universumis on plaan?

Võidakse vastu väita, et liigi isendite sarnasus on ligikaudne, jäme, ja erinevused on alati nähtavad. Vastus on, et isegi selline sarnasus on täiesti ebatõenäoline.

See peaks piisavalt tõestama, et René Descartesi või Epikurose suunamata jõu hüpotees on absurdne, isegi kui eeldada, et see mõjub lõpmatule mateeriale, ja see tundub peaaegu tõestusena, et looduses on plaan.

On veel üks vastuväide. Meil on rohkem alust uskuda, et teadmata toimiv põhjus ei saavuta eesmärki, kui pärast eesmärgi saavutamist uskuda, et ta toimis teadmisega. Kui keegi tõmbab pileti loteriil, kus tuhande tühja pileti kohta on üks auhind, siis on väga tõenäoline, et ta tõmbab tühja pileti. Kui ta aga tõmbas auhinnapileti, siis pole põhjust teha järeldust, et ta oskas seda teha. Vastus on see. Loterii puhul on tugevad argumendid, et niisugust oskust ei saa olla. Kui ta aga tõmbaks kümme või rohkem korda järjest auhinnapileti, siis vähesed kahtleksid, et ta teeb sohki. Looduse puhul on hoopis teiiti. Meil ei ole vähimatki argumenti oskuse või plaani vastu. Arukas põhjus on mingi tagajärje seletamiseks vähemalt sama tõenäoline mõiste kui juhus, üldine jõud, liikumispüüe ja algete kõrvalekaldumine. Korrapära, kombinatsioonid, liikide sarnasused tõestavad plaani ja arukust universumi põhjuses, aga õiglaste loteriide puhul on auhinnapileti tõmbamise oskus väga ebatõenäoline, kui mitte võimatu.

Mõistusega tegutseja suudab võib-olla jõudu rakendada ka kavatsemata tekitada mingit kindlat vormi, ja tekitada meelega ka ebakorrapäraseid või mittesarnaseid vorme. Seega ei saa ebakorrapärasusest järeldada, et plaani pole, kui me ei eelda, et ilumeel paneb tegutseja alati tegutsema korrapäraselt ja tundma rõõmu sarnasuse üle ning tal ei saa olla muud ühitamatut tegutsemise motiivi. See viimane on selgelt absurdne. Universumis on palju meile soovimatuid tagajärgi, mis paistavad olevat mingi suure impulsiga jäetud üldiste liikumisseaduste hooleks, ning on palju näiteid, kus sarnasus on mõnes suhtes selgelt plaanitud ja teises suhtes hooletusse jäetud või mittesarnasus on koguni plaanitud. Me näeme, et enamikul inimestel on silmad täpselt sarnased, aga kolmandat niisugust silma pole tõenäoliselt olemas. Kõigil inimestel on üsna sarnane kuju, aga ometi pole üheski liigis kaht isendit, kes oleks eristamatud, ja see on võib-olla kavandatud kogu liigile väärtuslikul otstarbel.

Siiani on olnud jutt ainult plaanist või kavatsusest vastandina pimedale jõule või juhusele, ja me näeme, et selle tõestus on sõltumatu meie sisemise ilumeele suvalisest konstitutsioonist. Sageli eeldatakse, et ilu tõestab põhjuses rohkem kui plaani, nimelt tarkust ja elutarkust. Tarkus on parimate eesmärkide taotlemine parimate vahenditega, nii et enne kui saab mingi tagajärje põhjal tõestada, et põhjus on tark, tuleb teada, mis on põhjuse või tegutseja jaoks parim. Inimeste jaoks, kes saavad ühetaolisuse kontempleerimisest naudingut, on tagajärgede ilu argument tarkuse kasuks, sest see on neile hea. Aga nende jaoks, kellel seda ilumeelt ei ole, pole see argument kehtiv. Sellepärast ilu, mis meile looduses ilmneb, iseenesest ei tõesta tarkust põhjuses, kui me ei eelda, et see põhjus, looduse Autor, on heatahtlik. Ja siis on inimkonna õnn Ülimale Põhjusele tõesti soovitav või hea, ja see vorm, mida meie naudime, on argument tema tarkuse kasuks. Ja selle argumendi tugevus on alati proportsionaalne sellega, kui palju looduses on ilu, mis on mõistusega subjektile vaadeldav. Aga vahetumalt tõestab tarkust see: kui me näeme, et keeruline masin tegelikult saavutab mingi eesmärgi, siis teeme õigusega järelduse, et kuna see ei saanud olla juhus, peab see masin olema kavandatud selleks eesmärgiks, mille ta täidab. Ja siis annavad eesmärgid või kavatsused, mis on osalt teada, organite keerukus ja nende dispositsioon, mis on sellele eesmärgile kohandatud, tunnistust suurest arust põhjuses, isegi kui me ei tea terviku kavatsust.

On veel üht liiki ilu, millest me järeldame põhjuses peale plaani ka tarkust: ühest üldisest põhjusest tuleneb palju kasulikke või ilusaid tagajärgi. Inimeste puhul on alust seda järeldada. Piiratud võimetega olendid, kes ei ole võimelised väga mitmekesisteks toiminguteks ning keda need häirivad, peavad enda huvides jõudu kokku hoidma, mistõttu nad peavad niisugust majandamist endasarnaste olendite puhul tarkuse tunnuseks. Peale selle kaalutluse mõjutab neid ilumeel.

Miks looduse autor peaks toimima üldiste seaduste ja universaalsete põhjuste kaudu, kuigi kõikvõimsal olendil pole tarvis jõudu kokku hoida? See on kindel, et looduse toimimises on mõned väga nauditavad universaalsete põhjuste näited ning neil aladel kõige õpetatumatele meestele teeb nende vaatlemine nii palju rõõmunaudingut, et nad peavad seda ilumeele põhjal alati tunnistuseks tarkusest looduse haldamisel.

Juba mainisime lihaste kokkutõmmet. Päike annab sooja, rõõmustab nägemist ja kompimist, võimaldab esemeid näha ning on paljude maapealsete asjade põhjus. Ka gravitatsioonil on palju tagajärgi. See on palju ilusam kui see, et iga tagajärje jaoks oleks eraldi põhjus ning oleks ära hoitud mõned pahed, mis üldisest seadusest juhuslikult tulenevad, kuigi niisugune korraldus oleks meile võib-olla kasulikum. Me eelistame riski pahede tõttu, mida üldine seadus juhuslikult põhjustab, ilmajäämisele ilust.

Kuigi imed tõestavad tahtliku tegutseja juhtimist ning seda, et universumit ei juhi paratamatus ega saatus, on see vaim, mis neid vajab kinnituseks usule targasse ja heasse Jumalusse, nõrk ja tähelepanematu, sest kõrvalekaldumine üldistest seadustest, kui just pole tegu erakorralise juhtumiga, näitab muutlikkust ja nõrkust, mitte püsivat tarkust ja väge, ning nõrgestab parimaid argumente, mis meil on universaalse vaimu tarkuse ja väe kasuks.

VI Ilumeele universaalsusest inimeste seas

Ilu on alati seotud mingi tajuvõimega. Et me ei tea, kui suur on meelte mitmekesisus loomade seas, siis ei ole looduses ühtki vormi, mille kohta me saaksime väita, et see ei ole ilus. Aga me piirdume inimestega, ja enne kui uurida selle ilumeele universaalsust ning ühetaolisuse üksmeelset heakskiitu, uurime, kas ta toob teiste meelte kombel, mis meile naudingut toovad, ka kannatust, tehes mõned esemed meile ebameeldivaks. On küll esemeid, mis ei ole ilusad. Aga pole niisugust vormi, mis tunduks paratamatult iseenesest ebameeldivana, kui me ei karda neilt mingit muud pahet ega võrdle millegi paremaga samas liigis. Paljud lõhnad ja maitsed ning mõned helid on loomu poolest ebameeldivad välismeeltele, aga ilumeelele ei tundu ükski objektide kokkupanu, mis ei anna ebameeldivaid lihtideid, iseenesest ebameeldiv või kannatust tekitav, kui me pole kunagi vaadelnud midagi paremat samas liigis. Inetus on ainult ilu puudumine või mingis liigis oodatava ilu puudujääk. Maainimestele, kes pole paremat kuulnud, meeldib halb muusika, ja peenimatki kõrva ei lõika pillide häälestamine seal, kus harmooniat ei oodata, kui see pole liiga üksluine, aga palju väiksem ebakõla lõikab kõrva esinemisel, kus harmoonia on oodatud. Toores kivide kuhi pole ebameeldiv sellele, kellele on ebameeldiv ebakorrapärasus arhitektuuris, kus ilu on oodatud. Kui me poleks kunagi näinud ega oodanud suuremat ilu, ei tunduks ese meile inetu, kuigi me ei saaks sellest nii suurt naudingut nagu praegu sellest ilusamast asjast, mida me imetleme. Tundub, et meie ilumeel on plaanitud tooma positiivset naudingut, mitte positiivset kannatust ega vastikust peale selle, mis tuleb pettumusest.

On küll palju nägusid, mis esimesel nägemisel kipuvad tekitama ebameeldivust, aga üldiselt see ei tule mingist inetusest, mis on iseenesest ebameeldiv, vaid kas oodatava ilu puudujäägist või palju enam sellest, et neil on moraalselt halbade dispositsioonide loomulikke tundemärke, mida me kõik õpime ilmetes ja miimikas nägema. See, et seda ei põhjusta positiivne vastikus, nähtub sellest, et pika tutvuse jooksul leiame kindlasti mahedat meelt, inimlikkust ja heatujulisust. Kuigi kehaline vorm jääb samaks, ei tekita see enam vastikust ega ebameeldivust. Kui miski oleks loomupäraselt ebameeldiv või kannatust tekitav, siis see jääkski niisuguseks, isegi kui teised kaalutlused seda vastumeelust tasakaalustavad. Mõned esemed tekitavad õudust, mis on ainult meie enda hirmu või kaastunde tagajärg, kui kas mõistus või rumal assotsiatsioon paneb meid nägema ohtu, kuigi tegu on vormi enda tagajärjega. Enamik asju, mis alguses tekitavad õudust, võivad siis, kui kogemus või mõistus on hirmu kõrvaldanud, hakkama tekitama naudingut, nagu näiteks näljased metsloomad, tormine meri, järsk kuristik, pime org.

Assotsiatsioonid võivad teha nauditavaks esemed, mis loomu poolest ei kaldu niisugust naudingut tekitama, ja vastikuks esemed, mille vormis endas pole midagi ebameeldivat. See põhjustab fantastilist vastumeelsust mõnede loomade kuju ja mõnede muude vormide vastu. Sead, maod ja mõned putukad on küllaltki ilusad, aga juhuslike assotsiatsioonide tõttu on nad mõnele inimesele vastikud. Seda ebameeldivust ei saa teisiti seletada.

Seda, kas inimkond on oma meeles, millele ilus on ühetaolisus mitmekesisuses, tuleb küsida kogemuselt. Nii nagu me mööname, et kõigil inimestel on mõistus, sest kõik inimesed on saavad aru lihtsatest arutlustest, kuigi vähesed saavad aru keerulistest tõestustest, on ka siin ilumeele universaalsuse tõestamiseks piisav, kui kõigile inimestele meeldib ühetaolisus lihtsamatel juhtudel rohkem kui selle puudumine, kuigi sellest pole nähtavat kasu, ja samuti kõigil inimestel, kui nende võime suureneb, nii et nad võtavad vastu ja võrdlevad keerulisemaid ideid, naudiva nad rohkem ühetaolisust ja naudivad nii algse kui ka suhtelise ilu keerulisemaid liike. Uurime, kas mõnel inimesel puudub see meel keerulisematel juhtudel. Harmoonia lihtsamaid juhte on vähe uuritud, sest need, kes meloodiaid ei naudi, jäetakse rahule. Aga kujundite puhul, kas keegi on kunagi valinud oma maja plaaniks ilma vajaduseta või suure mugavuse motiivita trapetsi või ebakorrapärase kõvera? Või teinud vastasseinad mitte paralleelseteks või mitte ühekõrguseks? Kas uksed või aknad on kunagi tahetud teha trapetsi, ebakorrapärase hulknurga või kõvera kujuliseks, kuigi need kujud oleksid sama praktilised ning oleks sageli säästnud palju aega, tööd ja raha, mis nüüd kulutatakse selleks, et kividel ja puidul oleks korrapärane kuju? Fantastiliste rõivamoodide seas ei ole ükski olnud päris ilma ühetaolisuseta, olgu see kas või kahe poole sarnasus ja mingi üldine sobivus inimese kujuga. Maalidel on alati suhteline ilu sarnasuse tõttu teiste esemetega, ja sageli on neil esemetel algne ilu. Aga keegi pole olnud nii ekstravagantne, et oleks teinud niisugused kujundid, mis tekivad värvide juhuslikul ümberajamisel. Kas kellelegi on kunagi meeldinud, ühes reas on eri kõrgusega või eri kujuga aknad? Või kui kallimal on eri pikkusega käed või jalad või eri suurusega silmad või põsed? Peab siiski tunnistama, et huvitatus võib nii selles asjas kui ka teistes asjades ilumeelele vastukaaluks olla ning kõrgemad head omadused võivad panna meid niisugustest ebatäiuslikkustest mööda vaatama.

Võib-olla paistab, et korrapära ja ühetaolisus on universumis nii levinud ja me oleme nii kindlalt valmis seda kui ilu alust kunstiteostes taotlema, et vaevalt midagi peetakse ilusaks, kui selles mingit ühetaolisust ega korrapära ei oleks. Mõnikord me eksimegi, kujutledes, et tegu on kõige suurema võimaliku iluga, kuigi see tegelikult on väga ebatäiuslik. Aga ometi on seal ilu, kuigi on olemas suurem ilu. Ja meie meel talitleb täiesti õigesti, kui see naudingut pakub, kuigi eelarvamus ei lase meil taotleda esemeid, mis oleks veel nauditavamad. Näiteks goot eksib, kui ta oma hariduse tõttu kujutab ette, et tema maa arhitektuur on kõige täiuslikum. Ja ühendus mõnede vaenulike ideedega võis temas tekitada vastumeelsuse romaani ehitiste vastu ning soovi neid lõhkuda, nii nagu meie reformaatorid tegid paavstlike ehitistega, suutmata lahutada ebauskliku kultuse ideid nende ehitiste vormist, kus seda praktiseeriti. Ja ometi valmistab goodile naudingut reaalne ilu. Isegi India ehitistel on mingisugune ühetaolisus.

On ka veel ajaloo ilu, mida kõik rahvad naudivad. Igaüks teab, kui igav on lugeda üle ametlike ajalehtede kogu, kuigi nad räägib samadest sündmustest, millest ajaloolane. Me näeme hästi kujutatud iseloomu, millest me leiame näiliselt ühitamatute tegude suure mitmekesisuse salajased põhjused, või riigi huve lahtiseletatuna või vaadet, mille teokstegemine mõjutab väga erinevaid ja vastandlikke tegusid, kui asjaolud muutuvad. See taandab terviku vähemalt plaani ühtsusele.

Mõnikord me teeme sarnastel juhtudel väga erinevad otsustused sise- ja välismeelte kohta. Need, kes John Locke'i jälgedes on kõrvale heitnud kaasasündinud ideed, väidavad, et kõik meie naudingud ilust ja korrast tulevad kas kasu väljavaatest, kasust või haridusest, nii et ainuke alus on tujud maailmast, ja sellest nad järeldavad, et meie tujud ei tule mingist loomulikust tajuvõimest või meelest. Aga ometi möönavad kõik, et meie välismeeled on looduslikud ning et nende aistingutest tulenevad naudingud ja kannatused eelnevad harjumusele, haridusele ja kasuväljavaadetele, kuigi harjumus ja haridus suurendavad või vähendavad neid ning kasu on neile vastukaaluks. Kindlasti on nende objektide kohta vähemalt sama mitmekesiseid tujusid kui ilu objektide kohta. Tõsi küll, on palju raskem ja võib-olla võimatu tuua välismeelte tujusid või naudinguid ühise aluse alla või leida mingit meeldiva või ebameeldiva reeglit. Ja ometi me mööname, et need on loomulikud tajuvõimed.

Sellel erineval otsustusel ei saa olla muud alust kui see, et meil on eraldi nimed välismeeltele, aga sisemeeltele ei ole või on väga vähe, ja see on pannud pidama esimesi kuidagi kindlamateks ja reaalsemateks ja loomulikemaks. Harmooniameelel on nimi, nimelt hea kõrv, ja seetõttu seda loomulikku tajuvõimet või kuulmisest kuidagi erinevat meelt üldiselt tunnistatakse. Aga kindlasti on olemas sama paratamatu ilutaju korrapäraste esemete juuresolekul nagu harmooniataju teatud helide kuulmisel.

Sisemeel, nagu ka välismeel, ei eelda kaasasündinud ideed, teadmise printsiipi. Mõlemad on loomulikud tajuvõimed ehk vaimu määratused saada esemete juuresolekust paratamatult teatud ideid. Ilumeel on loomulik võime saada iluideid kõigilt esemetelt, milles on ühtsus mitmekesisuses. Tundub, et selles ei ole midagi keerulisemat kui selles, et vaim on määratud magusa ideed vastu võtma iga kord, kui sellise vormiga osakesed sisenevad keele pooridesse, või omama heli ideed iga kord, kui õhk kiiresti lainetab. Tundub, et kummalgi pole oma ideega seost.

Assotsiatsioon on üks suur põhjus, miks ilumeeles paistab olevat suur tujude mitmekesisus nagu välismeelteski, mis teeb ilu esemed sageli inimestele vastumeelseks ning iluta esemed meeldivaks, kuid mitte ilu või inetuse pärast. Puude ilu, nende jahedad varjud ja võime peita on teinud salud ja metsad pelgupaigaks üksindusearmastajatele, eriti usklikele, mõtlikele, melanhoolsetele ja armunutele. Kas me mitte ei leia, et oleme metsade ja saludega assotsieerinud need vaimudispositsioonid? Paganlike preestrite kavalus võis teha need hämarad kohad oma jumalate väljamõeldud ilmumiste näitelavaks, ja sellepärast me assotsieerime nendega millegi jumaliku ideed. Samamoodi me assotsieerime kirikuid religioosse kultuse ideedega. Nõrk valgus gooti ehitistes on assotsieerunud religiooniga. Samamoodi on sageli kõik tegude või kohtade või rõivaste või hääle või laulu asjaolud, mis millalgi koos esinesid, kui meid haaras mingi kirg, nii seotud, et igaüks neist kutsub jälle välja ka teised. Ja see põhjustabki sageli suurt naudingut või suurt kannatust, rõõmu või vastumeelsust paljudest esemetest, mis iseenesest on meile täiesti ükskõiksed. Aga need heakskiidud või mittemeeldimised on kaugel iluideedest, vaid on selgelt teistsugused ideed.

Ka muusikal on eri inimestele veel üks võlu, mis erineb harmooniast ja mida põhjustab see, et muusika tekitab meeldivaid kirgi. Inimhäält muudavad ilmsesti kõik tugevamad kired. Aga kui kõrv tajub sarnasust lauldud või mängitud meloodia sarnasust inimhääle heliga mingi kire puhul, siis tekitab see meis mingit laadi kaasatundmise või nakkuse teel melanhooliat, rõõmu, tõsidust või mõtlikkust. Sama seos on meloodia ilme ja mingit kirge väljendavate sõnade vahel, millega me oleme kuulnud seda sobitatavat, nii et need tulevad meil mõlemad meelde, kuigi meie meeli mõjutab ainult üks. Sellepärast pole ime, et inimestel on esemete eelistused sageli erinevad, kuigi ilu- ja harmooniameel on neil täiesti ühesugune.

Suursugusus ja uudsus on kaks ilust erinevat ideed, mis esemeid sageli meile soovitavad.

VII Harjumuse, hariduse ja eeskuju mõjust meie sisemeeltele

Harjumus, haridus ja eeskuju on nii sageli väidetud olevat põhjus, miks me moraalse liigi teatud eluviisi juures ilusaid asju naudime või nende üle rõõmustame, et neid kolme tuleb eraldi uurida, et ilmneks, et on loomulik tajuvõime, esemete ilu meel, mis harjumusele, haridusele ja ilule eelneb.

Tegude puhul annab harjumus ainult vaimule või kehale dispositsiooni neid tegusid hõlpsamalt sooritada, mida on sageli korratud, kuid ei pane kunagi vaatama neile teisiti kui alguses ega anna nende tajumiseks uut võimet. Meil on loomulik võime hirmu tunda ja karta vägevat kohalolu, nõnda võib harjumus siduda teatud hoonetega usulise õuduse, aga harjumus ei paneks kunagi neid ideid vastu võtma inimest, kellel pole loomuliku võimet hirmu tunda. Väliste esemete heakskiitmise või nende üle rõõmustamise puhul: kui veri või vaimud, millest anatoomid räägivad, tõusevad, kiirenevad või käärivad, nagu nad seda nimetavad, meeldivalt ravimi või toidu mõjul või mingeid näärmeid stimuleeritakse sageli eritama, siis on kindel, et selleks et keha jääks meeldivasse seisundisse, me rõõmustame maitseobjektide üle, mis iseenesest ei ole kehale vahetult meeldivad, kui nad edendavad seda meeldivat seisundit, millega keha on harjunud. Harjumus muudab keha olekut nii, et see, mis alguses tekitas ebameeldivaid aistinguid, seda enam ei tee, või võib-olla tekitab samas meeles teise, meeldiva idee. Aga harjumus ei saa meile kunagi anda teistsugust meeleideed, kui meil enne seda oli: see ei pane kunagi pimedat kiitma esemeid heaks kui värvilisi või neid, kellel pole maitsmist, kiitma toite heaks kui maitsvaid, kuigi nad võivad neid heaks kiita kosutavatena või rõõmustavatena. Kui meie näärmed ja nende kõrval asetsevad kehaosad poleks tundlikud, kui me ei tunneks naudingut teatud elavamatest liikumistest veres, siis harjumus ei saaks iialgi teha stimuleerivaid või joovastavaid vedelikke või ravimeid meeldivaks, kui nad maitsemeelele ei meeldi. Samamoodi, kui meil ei oleks loomulikku ilumeelt ühetaolisusest, ei oleks harjumus iialgi saanud panna meid ette kujutama ilu esemetes. Kui meil ei oleks kõrva, ei oleks harjumus iialgi saanud anda meile ilu naudingut. Kui meil need loomulikud meeled eelnevalt on, siis harjumus saab panna meie vaadet laienema ning saama keerulisemaid iluideid kehadest või harmooniaideid helidest, suurendades meie tähelepanu ja tajukiirust. Tundub aga, et harjumus ei tugevda, vaid nõrgendab iluideid ehk naudingumuljeid korrapärastelt esemetelt, sest kuidas muidu on võimalik, et inimesed ei vaimustu päikesepaistelisest päevast või selgest õhtust nagu Aadam pärast loomist. Harjumus võib ka teha lihtsamaks saada aru keerulise masina kasulikkusest ja kiita seda kasulikuna heaks, kuid inimene ei oleks iial ette kujutanud, et see on ilus, kui tal ei oleks olnud loomulikku ilumeelt. Harjumus võib panna kiiremini taipama keeruliste tõdede tõesust, kuid teoreemide ilu nauding ei ole alguses väiksem. Harjumus võib teha meid võimelisemaks meelde jätma ja võrdlema keerukaid ideid, nii et me näeme keerulisemat ühetaolisust, mida algajad ei näe, kuid kõik see eeldab loomulikku meelt ilust ühetaolisuses. Sest kui vormides poleks olnud midagi, mis meie meeltele naudingut põhjustab, siis naudingule ja kannatusele, ilule ja inetusele ükskõiksete ideede kordamine poleks iial muutnud neid meeldivateks või ebameeldivateks.

Hariduse mõjul me saame palju spekulatiivseid arvamusi, mis on mõnikord tõesed, mõnikord väärad, ja hakkame sageli uskuma, et need esemed saavad loomu poolest tuua meie välismeeltele naudingut või rõõmu, millel tegelikult selliseid omadusi ei ole. Ja haridus tekitab tugevaid, raskesti lõhutavaid alusetuid assotsiatsioone, mõnikord juhuslikult, mõnikord plaanitult. Nõnda tekib vastumeelsus pimedue vastu, paljude toitude vastu ja teatud süütute tegude vastu. Samamoodi tekivad alusetud heakskiidud. Aga haridus ei pane meid iialgi haarama esemetes omadusi, mida me pole loomupäraselt võimalised tajuma. Me teame, mis on iiveldus, ja võime alusetult uskuda, et väga tervislikud toidud tekitavad seda. Me saame nägemise ja haistmisega ebameeldivaid ideid sigade söögist ja seasulgudest ning võib-olla ei saa hoiduda nende meenumisest söögilaua taga. Aga kunagi pole sünnist saadik pimedatel inimestel olnud eelarvamust ebameeldivat värvi esemete vastu või ilusat värvi esemete kasuks. Nad võib-olla kuulevad, et inimesed laidavad mingit värvust ja võivad ehk ette kujutada, et see värvus on teistest meeltest erinev meeleline kvaliteet, aga see on ka kõik. Samamoodi, inimene, kellel sünnipäraselt puudub maitsmismeel, ei saa mitte mingi hariduse mõjul vastu võtta maitmisideid ja tal ei saa olla eelarvamusu toitude maitsvuse suhtes. Nii et kui meil loomulikku ilu- ja harmooniameelt ei oleks, siis meil ei saaks kunagi olla eelarvamust esemete ja helide kui ilusate või harmooniliste asjus. Nii et haridus ja harjumus saavad sisemeeli, mis eelnevalt olid, mõjutada, suurendades vaimu võimet meelde jätta ja võrrelda keeruliste asjade osi, ja siis tekitavad kõige suurepärasemad objektid meile väga suurt naudingut. Aga ilumeel ise peab olema sünnipärane. Anatoomia õppimine, looduse vaatlemine ja nende näoilmete ja kehahoiakute vaatlemine, mis iga tundega kaasnevad, võib võimaldada meil ära tunda, kus on jäljendamine täpne. Aga täpne jäljendus ei oleks nauditav, kui meil ei oleks sünnipärast ilumeelt. Lihtsalt sage vaatlemine ei teeks neid kunagi ilusaks.