Samuel Pufendorf
Samuel Pufendorf (alates 1684 Samuel von Pufendorf, alates 1694 vabahärra; 8. jaanuar 1632 Dorfchemnitz, Saksimaa – 13. oktoober 1694 Berliin) oli saksa filosoof, ajaloolane, majandusteadlane ja poliitik.
Ta sündis pastor Elias Pufendorfi perekonnas ning esialgu kavatses isa ka temast vaimulikku teha. Ta õppiski Leipzigi ülikoolis teoloogiat, kuid peagi loobus ta sellest juura kasuks. Peagi tutvus ta ka Hugo Grotiuse, René Descartesi ja Thomas Hobbesi ideedega ja huvitus tugevalt loomuõiguse ning rahvusvaheliste suhete problemaatikast.
Pärast magistrikraadi kättesaamist asus ta 1658. aastal tööle Kopenhaagenisse Rootsi aadliku Coyet' perekonna juures. Samal aastal puhkes aga Rootsi-Taani sõda ning ka Pufendorf vanigstati. Vangis olle luges ta aga palju Grotiuse ja Hobbesi teoseid ning kirjutas oma esimese olulisema kirjatöö, Elementa jurisprudentiae universalis libri duo, mis ilmus trükis 1661. aastal.
Seejärel töötas vangist vabanenud Pufendorf Heidelbergi ülikoolis, kus tema jaoks loodi maailma esimene loomu- ja rahvaste õiguste professuur. 1670. aastal läks ta tööle Lundi ülikooli, kus jätkas viljakat õpetlastegevust. 1672. aastal ilmus tema peateos De jure naturae et gentium libri octo ning 1675. aastal selle lühendatud töötlus De officio hominis et civis. Seal käsitles ta peamiselt rahvusvahelisi suhteid ja õiglase sõja teooriat. 1677. aastal määrati ta Rootsi riigihistoriograafiks.
1688. aastal asus Pufendorf ka Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi teenistusse, kuid too suri peagi tema poeg Friedrich III täitis siiski isa lubaduse ja tegi temast ka Preisimaa riigihistoriograafi. Samas jätkus Pufendorfi karjäär ka Rootsis, kus ta 1694 ka vabahärra tiitli sai. Ent mõne aja pärast sai ta insuldi ja suri mõned kuud pärast seda.
Pufendorf oli oma aja silmapaistvamaid poliitilisi filosoofe, kuid tema tähtsust on tihti alahinnatud, sest ta oli vastuolus mitmete teiste filosoofide, sealhulgas Gottfried Leibniziga.
Pufendorf loomuõigusest ja õiglasest sõjast[muuda | muuda lähteteksti]
Oma loomuõiguseteooria loomisel lähtus Pufendorf Grotiuse ja Hobbesi vaadetest. Siiski ei nõustunud ta lõpuni kummagagi, sest pidas loomuõiguses algse autoriteedi andjaks Jumalat, kelle seadused ei lase sellel muutuda kõikide sõjaks kõigi vastu (nagu Hobbesi seisukoht oli). Siiski ei suuda inimesed enesesäilitamise soovist ja hirmust teiste ees loomuseisundis väga hästi koos eksisteerida (imbecillitas - võimetus elada sotsiaalset elu), mistõttu nad peavad ametisse seadma suverääni, kes kehtestaks ühised seadused ja rakendaks karistusõigust. Õiglaseks sõjaks luges Pufendorf kaitsesõda, samuti karistussõda, kuid ainult juhul, kui karistus toimub konkreetselt karistajale tehtud kahju eest. Ennetavat sõda ja karistussõda loomuõiguse rikkumise eest pidas ta taunitavateks, sest need suurendaks lihtsalt inimkannatusi. Tema seisukohti selles osas oli tuntavalt mõjutanud Kolmekümneaastane sõda.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Inimese ja kodaniku õigustest (inglise keeles)