Francis Hutcheson

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib filosoofist; tema heliloojast poja kohta vaata artiklit Francis Hutcheson (helilooja)

Allan Ramsay. Francis Hutchesoni portree. Umbes 1745. Hutcheson kannab pruuni kuue peal musta akadeemilist rüüd. Tal on käes Cicero raamat "De finibus bonorum et malorum".

Francis Hutcheson (8. august 1694 Saintfieldi vald, Downi krahvkond, praegu Põhja-Iirimaa1746) oli Ulsteri-šoti filosoof ja presbüterlik vaimulik.

Tema tuntumad teosed on "An Inquiry into the Original of Our Ideas of Beauty and Virtue" (1725) ja "An Essay on the Nature and Conduct of the Passions and Affections, with Illustrations of the Moral Sense" (1728), mis esmatrükis ilmusid Dublinis anonüümseina. Pärast tema surma avaldas poeg 1744 viimase raamatu uuesti. Aastal 1755 avaldas ta õpiku "A System of Moral Philosophy".

Hutchesoni tuntuim idee on moraalimeele mõiste. Ta omistas inimesele peale viie välismeele ka sisemeeled, sealhulgas ilumeel, moraalimeel, aumeel ja naljameel. Kõige tähtsam neist, moraalimeel haarab vaistlikult ja vahetult tegude ja tunnete vooruslikkust või pahelisust. Utilitarismi eelkäijana pidas ta teo moraalsuse kriteeriumiks seda, kas sel on kalduvus edendada inimkonna üldist hüvangut.

Tema moraaliteooriat mõjutas lord Shaftesbury, esteetikat John Locke. Tema mõjutas eriti David Hume'i (Hume küsis temalt ka arvamust oma "Traktaadi inimloomusest" osa "Inimmoraalist" mustandi kohta) ja Adam Smithi, teda tsiteerisid ka Thomas Reid ja Immanuel Kant.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hutchesoni vanemad olid Ulsteri šotlased. Isa ja vanaisa olid presbüterlikud vaimulikud.

Arvatakse, et Hutcheson sündis Downi krahvkonnas Saintfieldi vallas Drumaligis.

Ta õppis algul Killyleaghis ja seejärel kuus aastat (umbes 1711–1717) Glasgow' ülikoolis filosoofiat, klassikalist filoloogiat ja kirjandust, hiljem teoloogiat. Teda mõjutas seal Gershom Carmichael, kes õpetas filosoofiat ja õigusteadust. Üliõpilasena töötas ta Kilmarnocki krahvi koduõpetajana.

Tal ei olnud kahtlase Iiri päritolu ja sidemete tõttu New Lichti teoloogi John Simsoniga erilist lootust Šotimaal vaimulikuna tööd saada, mistõttu ta loobus vaimulikukarjäärist ja pöördus Iirimaale tagasi, asudes elama Dublinisse. Seal asutas ta 1719 eraakadeemia, kus ta õpetas kümme aastat, ja kirjutas oma mõjukamad tööd. Aastal 1719 sai ta Ulsteri presbüterlastelt jutlustamisloa. Tänu oma kirjatöödele sõbrunes ta Iirimaa Kiriku Dublini peapiiskopi William Kingiga, kes keeldus teda peapiiskopi kohtus süüdistamast piiskopi loata koolipidamises. Ka Armagh' peapiiskopi Hugh Boulteriga olid tal nähtavasti sõbralikud suhted.

Aastal 1729, pärast tema õpetaja Gershom Carmichaeli surma nimetati ta Glasgow' ülikooli moraalifilosoofia professoriks, kelleks ta jäi elu lõpuni. Ta astus ametisse 1730, pidades avaloengu "De naturali hominum socialitate", mis ka avaldati. Ta pidas loenguid filosoofiast, poliitikast, õigusteadusest, eetikast ja poliitilisest ökonoomiast. Ta pidas esimese Glasgow' professorina loenguid ladina keele asemel inglise keeles ja oli populaarne õppejõud, keda tuldi kuulama kogu riigist. Teda hüüti filosoofia jutlustajaks. Ta oli ka esimene õppejõud, kes sai üliõpilastele sõbraks, hooldajaks ja pankuriks. Hutchesoni kuulsaim üliõpilane oli Adam Smith, kes õppis tema juures 1737–1740.

Glasgow's oli ta ka populaarne jutlustaja; 1738. aastal vaidlustas Glasgow' presbüterlaste vanematekogu tema väidet, et hea ja kurja tunnetus on võimalik omandada Jumalat tundmata.

Hutcheson on maetud Iirimaale.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemeeled[muuda | muuda lähteteksti]

Ilumeel[muuda | muuda lähteteksti]

Ilutaju sõltub küll nägemisest, kuid toimub ainult sisemise ilumeele kaasabil. Muusika puhul tajutakse harmooniat sisemeelega. Ka sisemeeled on meeled, sest nagu välismeeledki, on need vahetud tajud, mis ei vaja ilu idee vastuvõtmiseks objekti printsiipide, proportsioonide, põhjuste ega kasulikkuse teadmist; ka kõige täpsem teadmine ei saa seda ilunaudingut suurendada, kuid võib lisada mõistuse naudingu kasu väljavaadetest või teadmise kasvust. Nii välis- kui ka sisemeeled on passiivsed ja tahtmatud, ja sisemeeled on naudingu ja kannatuse allikas. Vihjates John Locke'i primaarsetele ja sekundaarsetele kvaliteetidele, kirjeldas Hutcheson ilu ja harmoonia taju lihtideede ja liitideede kaudu.

On olemas absoluutne ilu ja kujundid, mis seda ideed tekitavad. Seda me kogeme, tundes ära ühetaolisust mitmekesisuses. Seda võivad ajendada nii matemaatilised kui ka looduslikud objektid. Ka looma või inimese proportsioonid võivad puudutada ilumeelt kui absoluutne ilu. Jäljendavat ilu tajutakse võrdluses millegi muuga või jäljendusena kunstis, luules või isegi idees. Ilumeelt puudutab võrdlus, isegi kui jäljendatav originaal omaette ei ole ilus.

Et sisemeelte olemasolu on silmatorkav nagu välismeelte olemasolugi, siis tekib küsimus, miks seda kahtluse alla seatakse. Üks põhjus võib olla see, et nendel pole tavalisi nimesid nagu kuulmisel ja nägemisel. Ilumeelt on raske kirjeldada.

Moraalimeel[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemeelte seas on ka moraalimeel, millele pani nime lord Shaftesbury. Selle abil tehakse moraaliotsustusi. Nagu Shaftesbury'gi, arvas Hutcheson, et inimloomus kätkeb kõike moraaliotsusteks vajalikku ja kalduvusi olla moraalne.

Moraalitaju algab moraalimeele moraalse mekiga naudingu- või kasutundest, kusjuures kõnealune kasulikkus võib puudutada kedagi teist või üldse kõiki. See naudingutunne paneb tundma moraalset heakskiitu. Seda heameelt tuntakse loomuliku heasoovlikkuse instinkti tõttu, mõeldes sellele, mis on teistele hea või kasulik. Seda naudingut pakkuvaid asju soovitakse enesearmastuse tõttu ja teiste hüvest huvitatuse tõttu. Naudingutunne viib huvini selle vastu, mis naudingut põhjustab. Kogemus või mõistus ütleb, mis on naudingut või kasu pakkunud ja võib seda edaspidigi teha. Moraalimeel (nagu teisedki sisemeeled) on Jumalast sisse pandud. Moraalimeel hindab, mis on hea (heakskiidetav), mis mitte. Moraalimeel ei ole moraaliotsuste alus ega mitteheakskiidu õigustus, nagu ratsionalistid väidavad, vaid meel, millega tuntakse teo väärtust. Moraalimeel ei õigusta hinnangut, vaid annab hinnangu. Moraalivõime annab hindamistunde, mis ei ole emotsioon.

Nagu teised sisemeeled, on moraalimeel kaasa sündinud: me lihtsalt kogeme moraalse heakskiidu või mitteheakskiidu tunnet ega saa seda tahtlikult esile kutsuda. Kuigi tegude heakskiitmise tunne on nauditav, ei saa vooruslikuna heaks kiita mida tahes; heakskiitmine või mitteheakskiitmine käivitub ainult siis, kui leidub tegu, mille üle on kohane moraalimeelega otsustada. Moraalimeel on mängus siis, kui mõeldakse oma teo üle või vaadeldakse kellegi teise tegu seoses selle asjaoludega, eriti kui see endale korda läheb. Kui teol on teiste jaoks tagajärjed, siis on tõenäosem, et see puudutab moraalimeelt.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Dublinis abiellus ta 1725 oma nõo Mary Wilsoniga, kelle isa oli Francis Wilson Longfordist. Kaasavaraks saadud valduste hulgas olid Drumnacross, Garrinch ja Knockeagh Longfordi krahvkonnas. Neil sündis seitse last, kellest jäi elama ainult poeg Francis Hutcheson.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]