Aerutamine
Aerutamine on paadi liigutamine aeruga, mida hoitakse käes vabalt, st mis ei ole kinnitatud tulli külge. Tullidega paadi vm veesõiduki korral räägitakse harilikult sõudmisest[1].
Kui sõudja on sõidusuuna poole tavaliselt seljaga, siis aerutaja näoga.
Aerutamist harrastatakse veespordialana, kus võisteldakse sõidukiiruses süstadel (kahelabaline aer) ja kanuudel (ühelabaline aer).
Aerutamise kui spordiala loojaks peetakse inglise advokaati John MacGregorit, kes rajas Kuningliku Aerutamisklubi 1866. aastal.
Esimesed aerutamisvõistlused Eestis toimusid 1910 Pirital.
Olümpiamängude kavas on aerutamine olnud alates 1924. aastast, mil oli see näidisala, medalialaks sai ta 1936. aastal. Ainult esimesel korral, Berliinis, võistlesid aerutamises üksnes mehed, juba järgmisel korral ehk Londonis 1948 võistlesid aerutamises naisedki.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009. [1]
- ↑ Erlend Teemägi. "Helsingi 1952: XV olümpiamängud". Kirjastus Olympia 1997, lk 128