Arvo Pärt: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
Andvarafors (arutelu | kaastöö)
513 muudatust
125. rida: 125. rida:
*[http://www.arvopart.org/ David Pinkerton's Arvo Pärt Information Archive]
*[http://www.arvopart.org/ David Pinkerton's Arvo Pärt Information Archive]
*[http://www.arvopart.info/ Veebisait Arvo Pärdist]
*[http://www.arvopart.info/ Veebisait Arvo Pärdist]
*{{MusicBrainz nimi|id=ae0b2424-d4c5-4c54-82ac-fe3be5453270|nimi=Arvo Pärt}}


;Meediakajastus
;Meediakajastus

Redaktsioon: 9. mai 2012, kell 21:59

Arvo Pärt (2008)
Arvo Pärdi sünnikohta tähistav paekiviskulptuur Paides. Skulptuuri valmistas 1999. aastal Riho Kuld.

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja. Ta on tuntud eelkõige isikupärase kompositsioonitehnika poolest (nn tintinnabuli-tehnika).


Haridus ja elukäik

Pärt alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis, et "ta raputab noote varrukast"[1]. Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestusi ja noote.

1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959–1979 ja taas 2005. aastast.

1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naasis helilooja kodumaale, Eestisse.

Looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile, 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog", 1960, "Perpetuum mobile", 1963, 2. sümfoonia, 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[2] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke). Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on "Spiegel im Spiegel" (Peegel peeglis), "Fratres", "Cantus in Memory of Benjamin Britten" ja "Tabula rasa".

Tintinnabuli-stiil

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

„Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.“

– [3]

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides.

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.[4]

Teoseid

Tunnustused

Arvo Pärt 2011. aastal.

2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", "Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga. [5]

2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste. [6]

13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" Grammy auhinnale parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias[7].

Viited

  1. ↑ Avo Hirvesoo sõnad, tsiteeritud raamatus: Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk. 27
  2. ↑ Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk. 64
  3. ↑ Arvo Pärdi sõnad 1999. aasta CD "Alina" (ECM New Series 1591) bukletis
  4. ↑ http://www.arvopart.ee/Filmiohtud/keskuse-filmiohtud
  5. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 355
  6. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 356
  7. ↑ Urmas Jaagant, Pärdi sümfoonia kandideerib Grammyle, Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2011
  8. ↑ Uudised.err.ee: Helilooja Arvo Pärt pälvis Austria aumärgi
  9. ↑ Belgias austatakse homme Arvo Pärti
  10. ↑ Britid tunnustasid Pärti aasta helilooja auhinnaga, Postimees.ee, 13.05.2011
  11. ↑ Arvo Pärt saab Prantsusmaa Auleegioni ordeni, Kultuuriministeeriumi pressiteade, 31.10.2011
  12. ↑ Eesti Teaduste Akadeemia: valiti uued akadeemikud
  13. ↑ Paavst Benedictus XVI nimetas Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks

Kirjandus

  • Hermann Conen (toimetaja), Arvo Pärt: die Musik des Tintinnabuli-Stils. Köln: Dohr, 2006.
  • Paul Hillier, Arvo Pärt. (Oxford Studies of Composers.) Oxford, New York: Oxford University Press, 1997.
  • Oliver Kautny, Arvo Pärt zwischen Ost und West: Rezeptionsgeschichte. Stuttgart; Weimar: Metzler, 2002.
  • Kaire Maimets-Volt, Mediating the 'idea of One': Arvo Pärt's pre-existing music in film. (Estonian Academy of Music and Theatre Dissertations; 4.) Tallinn: Estonian Academy of Music and Theatre, 2009.
  • Enzo Restagno (koostaja), Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid. Vastutav tõlkija ja toimetaja Toomas Siitan. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.

Välislingid

Meediakajastus
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arvo_Pärt&oldid=3036082"