Tselluloosi- ja paberitööstus

Allikas: Vikipeedia

Tselluloosi- ja paberitööstus hõlmab ettevõtteid, kes kasutavad toormaterjalina puitu ja toodavad tselluloosi, puitmassi, paberit, pappi ja teisi tselluloosipõhiseid tooteid. [1] Erialaterminoloogias mõistetakse "tselluloosi" (inglise keeles "chemical pulp") all puidu keemilise ja "puitmassi" (inglise keeles "mechanical pulp") all mehaanilise töötluse tulemusel saadud puidumassi. Kasutusel on kolm peamist keemilist protsessi: sulfitmeetod, Krafti protsess ja soodaprotsess. Mehaanilisel töötlusel võib saada kahte sorti puitmassi: termomehaanilist puitmassi ja defibröörpuitmassi. [2][3]

Paberivalmistamine on pika ajalooga kunst, mis on alguse saanud 2. sajandil Hiinas. 14. sajandiks töötas Euroopas juba arvukalt paberiveskeid, eriti Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kus paberit valmistati kuni 18. sajandi lõpuni peamiselt linastest kaltsudest. Tööstuslikust suuremahulisest tootmisest võib aga rääkida alates 19. sajandist, mil võeti kasutusele uus tehnoloogia: paberi tooraineks sai puit. [4]

Tänapäeval valmistatakse tselluloosist lisaks paberile ka teisi tooteid. Näiteks toiduainetetööstuses on pakkematerjalina väga levinud õhuke läbipaistev või trükivärvidega kaunistatud tsellofaan, kuna see ei lase läbi õhku, vett, rasvu ega baktereid. Tekstiilitööstus kasutab tselluloosi kunstsiidi ehk viskoosi tootmiseks. Veel tehakse tselluloosist nitrotselluloosi, mis on suitsuta püssirohu ehk ballistiidi tooraineks ning tselluloidi, mida tänapäeval kasutatakse peamiselt vaid lauatennisepallide valmistamiseks, kuid millest minevikus tehti esemeid nukkudest tselluloidfilmini. [5][6]

Tööstusharu Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tselluloosi tootmine Eestimaal sai alguse Fahle majana tuntud hoones.

Esimene eestimaine paberileht valmis väidetavalt Tartus alma materi asutamise aastal ehk 1632 ja umbes 100 aastat hiljem, 1734 rajati Eesti vanim tänini tegutsev paberitootmisettevõte Räpina Paberivabrik. [7][8] Toorainena kasutati sealgi kaltsu, mida 19. sajandi keskel hakati segama puidumassiga ning hiljem tselluloosiga, mille tootmist alustati 19. sajandi lõpul Tallinnas (hoones, mida tänapäeval tuntakse Fahle majana]. [9] Mõned aastad hiljem alustas tegevust Venemaa suurimaks ja ühtlasi üheks maailma suuremaks tselluloosivabrikuks saanud Saksa firma Waldhofi filiaal Pärnus. [10]

Eesti Vabariigi ajal 1920-30ndatel andsid tselluloos ja paber koos teiste metsasaadustega umbes kolmandiku riigi ekspordituludest. Näiteks tselluloos läks peamiselt Inglismaale, USA-sse ja Prantsusmaale. 1935. aastal tegutses suurtööstustena neli paberivabrikut, kahel neist olid ka tselluloosi osakonnad ja kaks puidumassivabrikut, peale selle veel kaks väiksemat puidumassitööstust. 1938. aastal valmis uus tselluloositehas Kehras, mis oli valmimise ajal üks moodsamaid Euroopas ning andis tselluloosi sulfaatmeetodil. [11]

Tänapäeval on Eestis enam kui 60 paberi, tselluloosi või paberist toodete tootmisega tegelevat ettevõtet, neist suurima käibega on puitmassi tootja AS Estonian Cell ja paberi ja papi valmistaja "HORIZON" Tselluloosi ja Paberi Aktsiaselts. Kokku annavad nad üle poole sektori müügitulust. 2010. aasta seisuga läks Eesti paberitööstuse toodangust umbes 80% ekspordiks ja sellest mahust poole moodustas puitmassi väljavedu. [12]

Tootmine ja tarbimine tänapäeva maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tselluloosi- ja paberiturg on heterogeenne ja tihedalt sisemiselt seotud, mis tähendab, et rahvusvaheline kaubandus ei hõlma mitte ainult kõiki erinevaid tootekategooriaid, vaid ka pooltooteid ja toormaterjale. Lisaks kiumaterjalidele toimub riikide vahel tselluloosi ja ümbertöödeldud materjalide ost-müük. Tselluloosi- ja paberitootjad on spetsialiseerunud: mõned neist tegelevad vaid puitmassi tootmisega, teised opereerivad tervet tootmistsüklit kiumaterjalidest kuni erinevate paberisortideni välja. Tulemusena valitseb olukord, kus paljud riigid on keskendunud konkreetse lõpptoote tegemisele ja sõltuvad samas teiste pabertoodete osas impordist.[13]

2002. a tuli toormaterjali, tselluloosi ja paberi toodangust umbes 60% 9 riigist: USAst, Kanadast, Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Venemaalt, Hiinast, Jaapanist ja Brasiiliast ning 6 neist andsid rohkem kui poole eelmainitud toodete ekspordimahust maailmas. USA, Kanada, Soome ja Rootsi hõlmavad kõigil eelmainitud turgudel märkimisväärse osa. Saksamaa on Soome ja Rootsiga võrdväärses mahus pabertoodete eksportija. Venemaa on tähtis tegija eelkõige toormaterjali turgudel. Üldiselt on Põhja-Ameerika ja Euroopa tootjate osatähtsus maailma mastaabis viimasel aastakümnel langenud. Euroopa firmade turuosa vähenes aastatel 2002-2006 35%lt 31%ni, Põhja-Ameerika ettevõtete puhul on sama näitaja kukkunud 41%lt 35%ni. Aasia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika firmad on aga oma tootmismahtude poolest 100 suurima tselluloosi- ja paberitootja hulgas ettepoole liikunud. Eriti tõuseb esile Aasia, kus aastail 2005-2010 tehti umbes 2/3 kõnealuse tööstusharu investeeringutest. Eelmainitud trendi illustreerib ka järgnev tabel, kust on näha, et 2010. aastaks on 10 suurima tootjariigi (paberi ja papi toodang, st. toormaterjali ja tselluloosi pole arvestatud) hulka saanud Lõuna-Korea ja Indoneesia. [1][13][14]

Koht Riik Tootmismaht 2010 (tonnides)
1 Hiina 92 599 000
2 USA 75 849 000
3 Jaapan 27 288 000
4 Saksamaa 23 122 000
5 Kanada 12 787 000
6 Soome 11 789 000
7 Rootsi 11 410 000
8 Lõuna-Korea 11 120 000
9 Indoneesia 9 951 000
10 Brasiilia 9 796 000

2010. aasta seisuga olid 5 suurima toodangumahuga paberi ja papi valmistamise ettevõtet International Paper (USA), Stora Enso (Soome), UPM (Soome), Svenska Cellulosa Aktiebolaget (Rootsi) ja Smurfit Kappa Group (USA). [1]

Maailma viie suurima paberi ja papi tootja hulka kuuluva Stora Enso tehas Soomes Oulus.

Ka tarbimises domineerivad peaaegu võrdses mahus Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia: rohkem kui 90% maailma paberi- ja papitoodetest (360 milj. tonni 2004. a) leiavad kasutuse just neis maailmajagudes. Okeaanias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas tarbitakse kokku vähem kui 8%. [13][14]

Tulevikuväljavaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses arvuti ja interneti võimaluste arenguga on juba paarkümmend aastat räägitud paberivabast tulevikumaailmast. Tegelikkuses on aga nõudlus pabertoodete järele pidevalt kasvanud: näiteks USA kontorites paberitarbimine aastail 1980-2000 kahekordistus. Sama suurt kasvu on ennustatud ka terve maailma paberivajadust silmas pidades. [15][16] Paberi eelistamist näiteks e-lugeritele on selgitatud eelkõige inimeste emotsionaalsusega: paberilt lugemine tekitab meis parema tunde. [17] Arvatakse, et aastani 2020 kerkib nõudlus pabertoodete järele umbes 2,1% aastas ja tõus on kiireim Ida-Euroopas, Aasias (v.a Jaapan) ja Ladina-Ameerikas. Kasvu kiirus erineb riikide vahel suuresti: arenguregioonides ületab oodatav tõus 4%, samas kui küpsetel turgudel (Põhja-Ameerika, Euroopa Liit, Jaapan) jääb eelmainitud näitaja vahemikku 0,5-1%.[13]

Tootmismahtude pidevast kasvust unistades ei saa tööstus aga ära unustada tähtsat asjaolu: puidu ja muu kiurikka biomassi kasutamine ressursina on piiratud, sest keskkonnakaitselised ja jätkusuutlikkuse kaalutlused seavad omad piirid. Vastavalt FAO 1998. aasta andmetele on Venemaa, Põhja- ja Ladina-Ameerika peamised puidupõhise kiumaterjali omajad. Viimasel neist on aga saadaolev ressurss limiteerituim, kuna metsade osakaal, mida ei saa teatud põhjustel (asukoha tõttu halb ligipääsetavus, kaitse alla kuulumine) raiuda, on märksa suurem, võrreldes maailma keskmise näitajaga. Paberitööstuse toormaterjal on nõutud kaup ka konkureerivatel tegevusaladel, nagu biomassist elektri ja vedelkütuste tootmine ning viimased on suure kasvupotentsiaaliga.[13]

Eelneva tõttu tuntakse tselluloosi- ja paberitööstuses üha enam huvi ka teiste looduslike kiutaimede vastu. Näiteks Ladina-Ameerikas oleks paberi tootmiseks mõistlik kasutada suhkruroo raba, Kagu-Aasias peetakse hea potentsiaaliga tselluloositööstuse tooraineks bambust. Perspektiivi nähakse ka linas, kanepis ja džuudis (inglise keeles "jute"). Viimastel aastatel on aktiivsemalt rääkima hakatud ka sellest, et sünteetilised kiumaterjalid võivad tulevikus teha paberitööstuses samasugust revolutsiooni nagu viimastel aastakümnetel tekstiilitööstuses. [4]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Wikipedia . Pulp and paper industry,kasutatud 21.04.2012
  2. R.Reiska . "Tselluloosi tehnoloogia"
  3. Wikipedia . Paper,kasutatud 21.05.2012
  4. 4,0 4,1 Britannica Academic edition,kasutatud 23.04.2012
  5. Wikipedia . Cellulose,kasutatud 24.05.2012
  6. Wikipedia . Celluloid, kasutatud 24.05.2012
  7. . http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunst/tekst/paber.html, kasutatud 24.04.2012
  8. . Räpina Paberivabriku kodulehekülg,kasutatud 23.04.2012
  9. . http://www.simus.ee/fahle/index.php?p=1,kasutatud 24.04.2012
  10. RMK kodulehekülg,kasutatud 24.04.2012
  11. RMK kodulehekülg,kasutatud 24.04.2012
  12. T. Raig "2010 ülevaade: Eesti paberitööstuse käekäik sõltub kahest ettevõttest", Äripäev, 25.07.2011
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 L. Szabo´, A. Soria, J. Forsström, J.T. Keränen, E. Hytönen . A world model of the pulp and paper industry: Demand,energy consumption and emission scenarios to 2030,Environmental Science & Policy 12 (2009), 257– 269
  14. 14,0 14,1 H. Karikallio, P. Mäki-Fräntia, N. Suhonen . Competition in the global pulp and paper industries – An evaluation based on three approaches, Journal of Forest Economics 17 (2011), 91-104
  15. H. Suurkask "Muinasjutt paberivabast tulevikust", Eesti Päevaleht, 31.07.2004
  16. . http://www.cbsnews.com/video/watch/?id=5243310n,kasutatud 24.04.2012
  17. . http://www.youtube.com/watch?v=T6s5E_0Qavg&feature=relmfu, kasutatud 24.04.2012