Püssirohi

Allikas: Vikipeedia

Püssirohi on plahvatav segu väävlist, söest ja kaaliumnitraadist (salpeetrist). Püssirohtu kasutatakse rakettmootoreis, mürsule või kuulile algkiiruse andmiseks ning süüte- ja pürotehnikaseadmeis.

Ajalooliselt eristati suitsuga ja suitsuta püssirohtu.

Üldiselt peetakse püssirohu leiutajateks hiinlasi 9. sajandil, kuid sarnase koostisega salpeetrit sisaldavaid pulbreid tunti juba 7. sajandil Bütsantsis. Hiinas kasutati püssirohtu esialgu meditsiinis ja ilutulestiku jaoks. Relvana kasutasid püssirohtu hiinlased 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.

Püssirohuga sama koostisega pulbrit teistsugustes massiosades kirjeldas Roger Bacon mitmes kirjutises 12421267. Püssirohu retsepti kirjeldas ka Albert Suur teoses "De mirabilibus mundi".

Püssirohu põlemise lihtne, sageli tsiteeritud keemilise reaktsiooni valem on

2KNO3 + S + 3C → K2S + N2 + 3CO2.

Mõnevõrra täpsem, kuid endiselt lihtsustatud reaktsioonivalem on

10KNO3 + 3S + 8C → 2K2CO3 + 3K2SO4 + 6CO2 + 5N2.

Need reaktsioonid on eksotermilised, st nende käigus vabaneb energia. Nagu võrranditest näha, ei ole reaktsiooniks vaja hapnikku. Seetõttu plahvatab püssirohi ka anaeroobsetes tingimustes.