Tšingisiidid
Tšingisiidid olid Mongolite riigi looja Tšingis-khaani järglaste valitsejadünastia, kes valitsesid Mongolite riiki ja ka tema poegade rajatud riike.
Tšingis-khaanil oli neli poega: Džutši, Ugedei, Tšagatai ja Tolui, kellel oli mongolite seaduste järgi õigus riiki ja selle osasid valitseda. Enne surma jaotas Tšingis-khaan mongolite vallutatud ala oma poegade vahel neljaks osaks ulussiks. Suurkhaani tiitli sai kurultai otsuse põhjal Ugedei (1185–1241), kuna vanim poeg Džutši suri 1227. aastal, juba enne Tšingis-khaani.
Yuani dünastia[muuda | muuda lähteteksti]
Suurkhaan (1229–1241) Ugedei surma järel läks riik, mis hõlmas Mongoolia ja Hiina, Tšingis-khaani noorima poja Tolui poegade Möngke (1208–1259) ja Hubilai (1215–1294) valdusse. Hubilai sai 1260. aastal suurkhaaniks ehk ametlikult kõigi mongoli riikide ülemvalitsejaks. 1271. aastal võttis ta endale Hiina keisri tiitli, 1279. aastaks vallutas ta Hiina täielikult ning rajas Yuani dünastia, mis oli võimul Hiinas kuni 1368. aastani.
Tšagatai dünastia[muuda | muuda lähteteksti]
Tšingis-khaani poja Tšagatai (surnud 1242) valduseks sai Kesk-Aasia (Mogolistan), kus tema järglased valitsesid 1227–1379. Aastatel (1225–1270, 1304–1368) olid valdused Mongoli impeeriumi osa, seejärel aga iseseisev. 13. sajandi lõpul oma võimu tipul hõlmasid valdused alad: Amudarjast lõuna poole Araali mereni ja Altai mägedeni, kuni tänapäeva Mongoolia ja Hiina piirini.
Mongoli barlassi hõimust pärit Timur tõrjus nad võimult 14. sajandi viimasel kolmandikul. Moskva vürst Dmitri Donskoi võitis lõplikult Kuldhordi musttuhatnik Mamaid 1380. aasta Kulikovo lahingus, kuid Timuri toetatud Tšingisiid Tohtamõš taastas Kuldhordi ainuvalitsemise. Edasi püüdis Tohtamõš aga nihutada piire lõuna poole ja tema väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. See tänamatus vihastas Timurit. Ta asus 1390. aastal Samarkandist suure sõjaväega teele, põrkas Tohtamõši vägedega Volga (Etil'i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Tohtamõš taganes Venemaale, kogus sealt oma vasallidelt uue sõjaväe, et uuesti tugevale vastasele vastu astuda, sai aga 1395. aastal uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kuldhordile uue khaani. Tohtamõš aga taandus Siberi aladele, kus valitses järgnevalt Tjumeni khaaniriiki.
Timuriidide riigis taastasid Džutši suguvõsa võimu 1413. aastal Siberi khaanide järglased Šeibaniidid. Dünastia rajas mongoli khaani Džutši suguvõsast pärinev Muhammad Šaibani (1451–1510), kes alustas 1499. aastal sõda Timuriidide vastu, vallutas neilt 1500 Samarqandi ja tegi selle oma riigi pealinnaks ja alistas seejärel kogu Kesk-Aasia. Usbeki dünastia Šeibaniidid valitsesid Kesk-Aasias aastatel 1500–1599. 1508–1509 tegi Muhammad Šaiban rüüstava sõjakäigu kasahhide vastu, kuid sai 1510. aastal sai Mary all Pärsia Safaviidide sõjaväelt lüüa. 16. sajandi alguses moodustus aladel Siberi khaaniriik. 17. sajandil valitsesid Buxoroses 1598–1753 Orda soo kõrvalharust pärinenud Aštarhaniidid.
Hulagiidide dünastia[muuda | muuda lähteteksti]
Tolui kolmas poeg Hülagü vallutas suurkhaan (1251–1259) Möngke (1208–1259) käsul Pärsia ja purustas Kalifaadi, kuid sai 1260 Palestiinas mamelukkidelt lüüa. Tema järglased, Hulagiidid valitsesid aastani 1353 Iraanis, Iraagis ja Taga-Kaukaasias.
Pikemalt artiklis Ilkhanaat
Kuldhordi dünastia[muuda | muuda lähteteksti]
Tšingis-khaani vanim poeg Džutši suri enne oma isa, seetõttu sai talle kuuluvate valduste omanikuks tema poeg Batu. Batu-khaani Venemaa ja Kõptšaki stepi valdused moodustasid Sinise hordi (hiljem Kuldhord). Džutši teine poeg Orda (surnud 1280) sai endale Lõuna-Siberi Valgehordi, mille Tohtamõš ühendas hiljem Kuldhordiga.
Pärast Kuldhordi lagunemist valitsesid Džutši järglased Kaasani khaaniriiki (aastani 1552), Astrahani khaaniriiki (aastani 1554), Kassimovi khaaniriiki (aastani 1681) ja Siberi khaaniriiki (17. sajandi lõpuni); 1359–1428 Kuldhordi vasall olnud Krimmi khaaniriik oli pärast iseseisvumist aastatel 1428–1785 iseseisev.