Sergei Dovlatov

Sergei Donatovitš Dovlatov (vene Сергей Донатович Довлатов; 3. september 1941 Ufa – 24. august 1990 New York) oli vene kirjanik ja ajakirjanik.

Elulugu

Teise maailmasõja ajal Baškiiriasse evakueeritud perekond naasis 1944. aastal kodulinna Leningradi.

Dovlatov õppis Leningradi Riiklikus Ülikoolis 1959-1962 soome keelt, kuid katkestas õpingud ja võeti sõjaväe sundteenistusse, mille jooksul 1962–1965 oli NSV Liidu Siseministeeriumi Sisevägedes vangivalvur Komi ANSV-s. Pärast sõjaväge töötas ajakirjanikuna ning alustas kirjanduslikku tegevust. Ta kuulus Leningradi kirjanike rühmitusse "Linlased" ("Горожане").

Dovlatov elas 1972–1976 Tallinnas, töötades ajalehes "Sovetskaja Estonija". Seda ajajärku käsitleb ta raamatus "Kompromiss" (1981). Suviti töötas ta samal ajajärgul ekskursioonijuhina Puškini muuseumis Mihhailovskojes. Sellest räägib jutustus "Riiklik kaitseala" ("Заповедник", 1983).

Aastal 1976 kolis Dovlatov tagasi Leningradi, kus töötas ajakirjas "Kostjor".

Nõukogude Liidus ei õnnestunud Dovlatovil ühtki raamatut avaldada, samuti nurjus see tsensuuri tõttu Eesti NSV-s. Tema jutustuste kogumik pidi ilmuma kirjastuses Eesti Raamat, kuid tiraaž hävitati KGB käsul. Tema teosed levisid samizdati kaudu. Selle eest, et teda avaldati lääne venekeelsetes ajakirjades, heideti ta välja NSV Liidu Ajakirjanike Liidust.

Sergei Dovlatovi haud

1978. aastal emigreerus Dovlatov Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Sealgi tegeles ta publitsistikaga, muuhulgas oli tal 1980. aastatel autorisaade Raadio Vaba Euroopa – Vabadusraadio vene programmis. New Yorgis asutas ta koos sõpradega 1979. aastal venekeelse nädalalehe Novõi amerikanets (Новый американец, Uus Ameeriklane), mis suleti 1982.

Dovlatov suri 1990 südamepuudulikkusse ja on maetud Mount Hebroni kalmistule.

Dovlatov võttis endale reegliks, et kõik sõnad lauses peavad algama ise tähega.

Talle on paigaldatud mälestustahvel Tallinnasse Vabriku tänav 41 seinale.

Alates 2011. aastast toimub Tallinnas Dovlatovi Päevade nimeline kirjandusfestival.

Isiklikku

Dovlatov oli 2 meetrit pikk ja kaukaaslase väljanägemisega (tegelikult armeenia-juudi segaverd).

Tsitaat

Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.

Teosed eesti keeles

• "Kompromiss; Meie omad" (jutustused; tõlgitud raamatutest: Зона. Записки надзирателя, 1982; Компромисс, 1981; Наши, 1983; Ремесло, 1985). Vene keelest tõlkinud Vilma Matsov; värsid tõlkinud Lembe Hiedel; järelsõna: Jelena Skulskaja. Kupar, Tallinn 1995
• "Vertikaalne linn". Tõlkinud ja saateks: Ott Arder – Looming 1998, nr 8, lk 1171–1188
• "Riiklik kaitseala" (jutustus Заповедник). Tõlkinud ja järelsõna: Vilma Matsov. LR 1998, nr 29/30
• "Leivatöö; Võõramaa naine" (jutustused Ремесло; Иностранка, 1986). Tõlkinud Jüri Ojamaa, värsid tõlkinud Mati Soomre. Hotger, Tallinn 2006
• "Tsoon. Vangivalvuri märkmed" (jutustus Зона. Записки надзирателя). Tõlkinud Jüri Ojamaa, Tänapäev, Tallinn 2006
• "Kohver" (jutustus Чемодан, 1986). Tõlkinud Jüri Ojamaa, sari Punane raamat, Tänapäev, Tallinn 2007 (kättesaadav ka helisalvestisena CD-l: Pimedate Infoühing "Helikiri", 2007)

Kirjandus

• Valeri Popov, Andrei Arjev, Jelena Skulskaja, "Sergei Dovlatovi ristriimid: tema 70. sünniaastapäeva puhul". Koostanud Jelena Skulskaja; vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 24/25; ISBN 9789949428908 (sisaldab vene kirjandusloolaste Valeri Popovi ja Andrei Arjevi ning Tallinna literaadi Jelena Skulskaja mõtisklusi ja mälestusi Dovlatovist ning Dovlatovi kirju Skulskajale)
• Alexander Genis, "Dovlatov ja tema ümbrus". Vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Toomas Kall. Loomingu Raamatukogu 2013, nr 6–8, 176 lk; ISBN 9789949514199

Välislingid

• Eestikeelne kodulehekülg
• Venekeelne kodulehekülg
• Brigitta Davidjants, "Sergei Dovlatov: elukutselt venelane, loomult jutustaja" – Eesti Päevaleht/Laupäev 4. veebruar 2006, lk 17–19
• "Ainus, mitte esimene". Sergei Dovlatovit meenutab Elvira Mihhailova / küsinud Doris Kareva – Sirp 26. august 2011, lk 16–17
• D[oris] K[areva], "Publik kogunes, sest antud oli märk" – Sirp 7. september 2012, lk 8