Samizdat
Samizdat (vene keeles самиздат, 'omakirjastus') oli Nõukogude Liidus jm levinud põrandaalune sõltumatu kirjastustegevus.
Nõukogude Liidus, nii nagu teisteski sotsialistlikes riikides, oli trükisõna allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud vaid riiklikele, kommunistliku partei kontrolli all olevatele kirjastustele. Sõltumatu kirjandus sai levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte. Sellist moodust hakati 1960. aastatel nimetama samizdat'iks ehk omakirjastuseks.
| „ | Samizdat: ise kirjutan, ise toimetan, ise tsenseerin, ise annan välja, ise levitan, ise lähen istuma. | “ | |||
Sõna samizdat tulenes analoogiast Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavapäraste nimedega (Detizdat, Vojenizdat, Politizdat jne).
Sisukord |
Paljundamisviisid [muuda]
Tehniliselt kõige enam levinud meetodiks oli kirjanduse paljundamine läbi kopeerpaberi kirjutusmasinal või käsitsi ümber kirjutades. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Keerulisemad ja poliitiliselt ohtlikumad olid tüpograafilised meetodid. Koopiamasinad olid NSV Liidus vähe levinud ja KGB range kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.
Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist. Kirjutised publitseeriti välismaal ning tiraažid toimetati salaja tagasi Nõukogude Liidus levitamiseks. Sellist meetodit nimetati ka tamizdat ('sealkirjastamine').
Ehkki tiraažid olid väikesed ja neid läbiotsimiste käigus pidevalt konfiskeeriti, levisid sellisel viisil paljundatud kirjutised laialdaselt käest kätte ja neid paljundati pidevalt edasi, mistõttu aja jooksul võis mõne kirjutise lugejaskond ulatuda mitmetesse tuhandetesse.
Samizdat'i väljaanded [muuda]
Üks esimesi vene samizdat'i perioodilisi väljaandeid oli Aleksandr Ginzburgi toimetatud kirjandusajakiri Синтаксис (Sintaksis). Ginzburg arreteeriti 1960. aastal. 1963. aastal vahistati Jossif Brodski (Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1987), samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. 1960. aastate keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh Сфинксы (Sfinksõ 'sfinksid').
1962. aastal avaldati ajakirjas Novõi Mir Aleksandr Solženitsõni jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima samizdat'i kaudu. Edaspidi ilmusid samizdat'is paljud Solženitsõni teosed: Esimeses ringis, Vähikorpus, GULAGi arhipelaag jt.
Aastal 1965 toimus kõmuline kohtuprotsess Juri Danieli ja Andrei Sinjavski üle nende välismaal ilmunud teoste pärast. Samizdat'is levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas samizdat üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja dissidentide liikumine, mida iseloomustas esinemine samizdat'i väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.
Üks kõige pikemaajalisemaid samizdat'i perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään Хроника текущих событий (Jooksvate Sündmuste Kroonika). Aastatel 1968–1983 ilmus seda 63 väljaannet. Kroonika koosnes kuivas ja informeerivas stiilis koostatud kokkuvõtlikest teadetest sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Püsirubriigid olid näiteks "Arreteerimised, läbiotsimised, ülekuulamised", "Kohtuvälised repressioonid", "Vanglates ja vangilaagrites", "Samizdat'i uudised", "Repressioonid Ukrainas", "Leedu sündmused". Ehkki kroonika koostajad viitasid pidevalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja oma tegevuse legaalsusele, arreteeriti sellega seoses Natalja Gorbanevskaja, Juri Šikanovitš, Pjotr Jakir, Viktor Krassin, Sergei Kovaljov, Aleksander Lavut, Tatjana Velikanova jpt. Osaliselt koostati ja toimetati Jooksvate sündmuste kroonikat mõnda aega Eestis.
Ukrainakeelne ja Ukrainale vähemalt sama oluline omakirjastuslik väljaanne oli seal poolteist aastat hiljem Jooksvate sündmuste kroonika eeskujul ilmuma hakanud Український Вісник (Ukrainskõi Visnõk; 8 numbrit, 1970–1974), mis sisaldas peale inimõiguste rikkumise raportide ka analüütilisi kirjutisi ja ilukirjandust.
Eestis toimunud omakirjastuslik tegevus oli tehnilises mõttes üsna sarnane vene samizdat'iga. Sisulisi erinevusi oli aga märgatavalt. (Vaata Omakirjastuslik tegevus Eestis).
Vaata ka [muuda]
Kirjandus [muuda]
- Astrid Reinla, "Katse portreteerida vene samizdat'i" – Vikerkaar 1990, nr 10, lk 93–96
- Самиздат : (по материалам конференций "30 лет независимой печати. 1950-80 годы" : Санкт-Петербург, 25-27 апреля 1992 г.) / [редактор-составитель: В. Долинин, Б. Иванов], Санкт-Петербург : Мемориал, 1993, 142 lk
- Самиздат Ленинграда, 1950-е-1980-е : литературная энциклопедия / В. Э. Долинин, Ю. И. Иванов, Б. В. Останин, Д. Я. Северюхин ; под общей редакцией Д. Я. Северюхина, Москва : Новое литературное обозрение, 2003, 622 lk
