Samizdat

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Omakirjastus. Lisainfot artikli arutelust

Samizdat (vene keeles самиздат, 'omakirjastus') oli põrandaalune sõltumatu kirjastustegevus Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides.

Sõna samizdat tuli kasutusele 1960. aastatel ning oli tuletatud analoogiliselt Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavapäraste nimetustega (Detizdat, Vojenizdat, Politizdat jne).

Olukorras, kus trükisõna oli allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud ainult riiklikel, kommunistliku partei kontrolli all olevatel kirjastustel, sai sõltumatu kirjandus levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte. Selline illegaalne tegevus oli karistatav.

Samizdat: ise kirjutan, ise toimetan, ise tsenseerin, ise annan välja, ise levitan, ise lähen istuma.

Vladimir Bukovski

Paljundamisviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehniliselt kõige enam levinud meetodiks oli kirjanduse paljundamine läbi kopeerpaberi kirjutusmasinal või käsitsi ümber kirjutades. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Keerulisemad ja poliitiliselt ohtlikumad olid tüpograafilised meetodid. Koopiamasinaid oli NSV Liidus vähe ja need olid KGB range kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.

Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist ja nende publitseerimine välismaal. Tiraažid toimetati salaja tagasi riigis levitamiseks. Sellist meetodit nimetati tamizdatiks ('sealkirjastus').

Ehkki tiraažid olid väikesed ja neid läbiotsimiste käigus pidevalt konfiskeeriti, levisid sellisel viisil paljundatud kirjutised laialdaselt käest kätte ja neid paljundati pidevalt edasi, mistõttu aja jooksul võis mõne kirjutise lugejaskond ulatuda mitmetesse tuhandetesse.

Samizdati väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks esimesi vene samizdati perioodilisi väljaandeid oli Aleksandr Ginzburgi toimetatud kirjandusajakiri Синтаксис (Sintaksis). Ginzburg arreteeriti 1960. aastal. 1963. aastal vahistati Jossif Brodski, samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. 1960. aastate keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh Сфинксы (Sfinksõ 'sfinksid').

1962. aastal avaldati ajakirjas Novõi Mir Aleksandr Solženitsõni jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima samizdati kaudu. Edaspidi ilmusid samizdatis paljud Solženitsõni teosed: Esimeses ringis, Vähikorpus, GULAGi arhipelaag jt.

Aastal 1965 toimus kõmuline kohtuprotsess Juri Danieli ja Andrei Sinjavski üle nende välismaal ilmunud teoste pärast. Samizdatis levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas samizdat üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja dissidentide liikumine, mida iseloomustas esinemine samizdati väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.

Üks kõige pikemaajalisemaid samizdati perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään Хроника текущих событий (Jooksvate Sündmuste Kroonika). Aastatel 19681983 ilmus seda 63 väljaannet. Kroonika koosnes kuivas ja informeerivas stiilis koostatud kokkuvõtlikest teadetest sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Püsirubriigid olid näiteks "Arreteerimised, läbiotsimised, ülekuulamised", "Kohtuvälised repressioonid", "Vanglates ja vangilaagrites", "Samizdati uudised", "Repressioonid Ukrainas", "Leedu sündmused". Ehkki kroonika koostajad viitasid pidevalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja oma tegevuse legaalsusele, arreteeriti sellega seoses Natalja Gorbanevskaja, Juri Šikanovitš, Pjotr Jakir, Viktor Krassin, Sergei Kovaljov, Aleksander Lavut, Tatjana Velikanova jpt. Osaliselt koostati ja toimetati Jooksvate Sündmuste Kroonikat mõnda aega Eestis.

Ukrainakeelne ja Ukrainale vähemalt sama oluline omakirjastuslik väljaanne oli seal poolteist aastat hiljem Jooksvate Sündmuste Kroonika eeskujul ilmuma hakanud Український Вісник (Ukrainskõi Visnõk; 8 numbrit, 19701974), mis sisaldas peale inimõiguste rikkumise raportite ka analüütilisi kirjutisi ja ilukirjandust.

Eestis toimunud omakirjastuslik tegevus oli tehnilises mõttes üsna sarnane vene samizdatiga. Sisulisi erinevusi oli aga märgatavalt. (Vaata Omakirjastuslik tegevus Eestis).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Astrid Reinla, "Katse portreteerida vene samizdat'i" – Vikerkaar 1990, nr 10, lk 93–96
  • Самиздат : (по материалам конференций "30 лет независимой печати. 1950-80 годы" : Санкт-Петербург, 25-27 апреля 1992 г.) / [редактор-составитель: В. Долинин, Б. Иванов], Санкт-Петербург : Мемориал, 1993, 142 lk
  • Самиздат Ленинграда, 1950-е-1980-е : литературная энциклопедия / В. Э. Долинин, Ю. И. Иванов, Б. В. Останин, Д. Я. Северюхин ; под общей редакцией Д. Я. Северюхина, Москва : Новое литературное обозрение, 2003, 622 lk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]