Ruiklased

Allikas: Vikipeedia
Ruiklased
Porphyrio martinica
Porphyrio martinica
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurelised Gruiformes
Sugukond: Ruiklased
Ladinakeelne nimetus
Rallidae
Vigors, 1825

Ruiklased on suur sugukond kureliste seltsist, kuhu kuuluvad väikese kuni keskmise suurusega linnud.

See sugukond on esindatud arvestatava elurikkusega ja hõlmab perekondi, nagu näiteks rääk, lauk ja tait. Paljud liigid on seotud märgaladega, kuid sugukonnas leidub ka liike, kes pesitsevad maismaal. Ruiklased puuduvad kõrbetes, polaaraladel ja mägistes piirkondades – üleval pool lumepiiri.

Ruiklaste sugukonna liike võib leida igalt kontinendilt, kui Antarktikat mitte arvestada. Liike on arvukalt avastatud saartelt. Kõige tavalisemateks elupaikadeks ruiklastele on soostunud ja märjad alad või tihedakasvuline mets. Rääkudele on eriti meelepärased tiheda taimestikuga alad.[1]

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige tüüpilisemad sugukonna liikmed on levinud tiheda vegetatsiooniga niisketes kasvukeskkondades, näiteks lahtede, soode või jõgede lähedal. Tegemist on omnivooridega, enamik linde pesitsevad kõrges ja lopsakas taimestikus. Üldiselt on tegu pelglike ja salatsevate lindudega, keda on raske uurida. Paljud liigid on kiired jooksjad ja kõndijad, sest neil on tugevad jalad ning pikad varbad, mis on hästi kohastunud pehmete ja ebatasaste pindade jaoks. Neile on omapärased lühikesed, ümardunud tiivad ja on seetõttu suhteliselt nõrgad lendajad, ent hoolimata sellest võimelised lendama pikki vahemaid. Saarte liigid muutuvad tihti lennuvõimetuks ja paljud on väljasurnud maismaalt sisse introdutseeritud kasside, rottide ja sigade pärast. Mitmed jõgede lammialadel elutsevad liigid on varjatud ja öise eluviisiga ning neil on lateraalselt lamendunud kehad. Vana Maailm kutsub pikemate nokkadega liike ruikudeks ja lühemate nokkadega liike rääkudeks.

Ruikude populatsioon on vähenenud eelkõige inimtegevuse mõju tõttu keskkonnale ning on hinnatud, et mitusada saartel elavat ruiguliiki on välja surnud just inimtegevuse pärast. Mitmed saartel elutsevatest ruiguliikidest on ohustatud ja kaitseorganisatsioonid ning valitsused jätkavad tööd, et vältida nende väljasuremist.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Porphyrio hochstetteri

Ruigud on väikesed kuni keskmise suurusega maaspesitsejad linnud, tegemist on küllaltki homogeense sugukonnaga. Nende pikkus varieerub 12 ja 63 cm ning kaal 20 ja 3000 grammi vahel. Mõnedel liikidel on pikk kael ja keha lateraalselt (külgmiselt) kokku surutud. Sugukonnas on kõige varieeruvam erinevate liikide noka pikkus: on liike, kelle nokk on pikem kui pea (Ameerikas Rallus longirostri), teistel esineb jällegi lühike ja lai (laukudel) või massiivne (Porphyrio porphyrio) nokk.[2] Vähestel laukudel ja taitudel on noka küljes moodustis – "esikilp", mis kujutab ülemise noka juurest tahasuunatud väljakasvu. Kõige keerulisem esikilp on avastatud Fulica cornuta`lt.[3]

Ruiklastel on vähesel määral välja kujunenud suguline dimorfism, mis väljendub nende sulestiku värvuses või suuruses.

Lennuvõimekus ja -võimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruiklaste tiivad on lühikesed ja ümardunud. Enamik ruiklastest on võimelised lendama, ehkki mitte väga tugevalt, kuid siiski suudavad nad piisavalt kaua lennata, et sõltuvalt aastaaegade vaheldumisest migreeruda. Kuna ruiklaste lennulihased on nõrgalt arenenud, siis rände ajal toimuvate häiringute (tugev tuul) ilmnemisel on nad sagedased eksikülalised ja koloniseerivad mitmeid isoleeritud ookeanisaari. Peale selle eelistavad need linnud rohkem joosta kui lennata, eriti lopsaka rohuga elupaikades. Paljud on sulgimise perioodil lennuvõimetud.[4]

Mitmed saartel elavad ruiklaste liigid on lennuvõimetud, sest väikesed kasvukohad ilma ohustavate kiskjateta on elimineerinud vajaduse lendamiseks või pikkade vahemaade läbimiseks. Lennuvõime nõuab ruiklastelt suuri energiavarusid, sest neil on suur rinnakukiil ja lennulihased, mis võtavad kolmandiku kehakaalust enda alla. Lennulihaste redutseerumine vähendab omakorda ainevahetuse aktiivsust ja nii suudavad linnud liigset energiakulutamist vältida.[5] Seetõttu tagab lennuvõimetus eelise, mis muudab lindudel ellujäämise ja saarte asustamise lihtsamaks tingimustes, kus ressursid on limiteeritud.[6] Saarte ruiklastel võib lennuvõimetus areneda väga aeglaselt; liigil Porzana palmeri kulus 125 000 aastat, et kaotada lennuvõime, mille tulemusena tiivad taandarenesid ja ainuke saadav kasu nendest on tasakaalu hoidmine kiirel jooksmisel.[7]

Käitumisökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt on sugukonna ruiklased esindajad omnivooridest generalistid. Paljud liigid toituvad selgrootutest, kuid ka puuviljadest ja seemnetest. Ainult vähesed liigid toituvad peamiselt taimedest.

Ruiklaste häälitsused varieeruvad liigisiseselt ja on sageli küllaltki kõvad. Enamik meenutavad kõlalt vilistusi või kriiksumist-krääksumist, aga teisalt on mõned häälitsused "ebalinnulikud".[8] Valjud häälitsused on eelkõige tähtsad territooriumi määramiseks, tihedas taimestikus orienteerumiseks või öösel, kui on raske üles leida sama liigi isendeid.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruiklaste sigimiskäitumist on vähe ja ebatäpselt uuritud. Arvatakse, et enamik liike on monogaamsed, kuid esineb ka polügüüniat ja polüandriat.[9]

Kõige sagedasem on viis kuni kümme muna pesas, kuid on teada ka ühe- kuni viieteistmunalisi kurnasid.[9]

Kõik kurnas olevad munad ei pruugi kooruda ühel ajal. Tibud muutuvad aktiivseks paari päeva möödudes, jäädes sageli veel vanematest sõltuvaks kuni lennuvõimestumiseni. Tibud muutuvad lennuvõimelisteks ühekuuselt.

Ruiklased ja inimesed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurematele ruiklastele peetakse jahti ja nende munasid korjatakse söömiseks. Teise maailmasõja ajal suri välja Gallirallus wakensis, sest jaapanlaste väeosa oli isoleeritud varustuslaagrist ja toituti selle liigi munadest.[10]

Gallirallus owstoni on üks saarte liikidest, kelle arvukus on tugevasti langenud sinna sisse viidud võõrliikide pärast.

Gallinula chloropus ja Porphyrio martinica on hinnatud kahjurliikideks.

Ohud ja kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna ruiklastel on kalduvus lennuvõimetuse suunas, siis on paljud saarte liigid ohustatud introdutseeritud võõrliikide tõttu. Üks kõige drastilisemaid inimese poolt põhjustatud väljasuremisi leidis aset Vaikse ookeani saartel, kui inimesed koloniseerisid Melaneesia, Polüneesia ja Mikroneesia. Selle protsessi käigus suri välja 750–1800 liiki, millest pooled olid ruiklased.[11] Tänu kaitseorganisatsioonidele õnnestus päästa Gallirallus sylvestris ja Porphyrio hochstetteri, kelle arvukus on aeglaselt tõusma hakanud. Gallirallus owstoni jõudis väljasuremise äärele, kui Guami saarele introdutseeriti Boiga irregularis, pärast seda püüti mõned lindude isendid kinni, kuid taasasustamine pole edu saavutanud.

Süstemaatika ja evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugukond ruiklased on traditsiooniliselt kõrvuti rühmitatud kahe suurema sugukonnaga – kurglaste ja traplastega. Siia kuuluvad veel mõned primitiivsemad keskmise suurusega amfiibsed linnud. Kurglased, traplased, ruiklased ja "primitiivid" kuuluvad seltsi kurelised Gruiformes. Charles Gald Sibley ja Jon Edward Ahlquist on tuntud kui Sibley-Ahlquist taksonoomia loojatena, mis on laialdaselt Ameerikas tunnustatud ning tõstab sugukonna seltsi Ralliformes. Kuna nende taksonite monofüleetilisus pole päris selge, siis on tegemist küllaltki õigustatud Sibley-Ahlquist`i ettepanekuga. Teisest küljest peaks taoline grupp hõlmama päikeselindlased Heliornithidae – üksnes troopikas elav rühm, kes on mõningal määral konvergentsed pütlastega.

Säilinud ja hiljuti välja surnud perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • HimanthornisHimantornis haematopus
  • Sarothrura – (9 liiki)
  • Canirallus (3 liiki)
  • Coturnicops (3 liiki)
  • MicropygiaMicropygia schomburgkii
  • Rallina – metsa ruigud (8 liiki)
  • Anurolimnas (3 liiki)
  • AtlantisiaAtlantisia rogersi
  • Laterallus (10 liiki)
  • Nesoclopeus (1 elav liik, 1 hiljuti välja surnud)
  • Gallirallus – (11–12 elavat liiki, 3–5 hiljuti välja surnud)
  • Rallus – tüüpilised ruigud (umbes 9 elavat liiki)
  • Lewinia (3 liiki; mõnikord arvestatud perekonda Rallus)
  • Dryolimnas (1 elav liik, 1 hiljuti välja surnud)
  • CrecopsisCrex egregia (vahel arvatud perekonda Crex)
  • CrexRukkirääk Crex crex
  • Rougetius -Rougetius rougetii
  • AramidopsisAramidopsis plateni
  • Aramides -metsa ruigud (8–9 elavat liiki, arvatavasti 1 välja surnud)
  • AmaurolimnasAmaurolimnas concolor
  • Gymnocrex (3 liiki)
  • Amaurorni – võsakanad (9 liiki)
  • Porzana – tüüpilised räägud (13 elus liiki, 4–5 hiljuti välja surnud)
  • AenigmatolimnasAenigmatolimnas marginalis
  • CyanolimnasCyanolimnas cerverai
  • Neocrex (2 liiki)
  • Pardirallus (3 liiki)
  • EulabeornisEulabeornis castaneoventris
  • HabroptilaHabroptila wallacii
  • MegacrexMegacrex inepta Uus-Guinea lennuvõimetu ruik
  • GallicrexGallicrex cinerea
  • Porphyrio – (6 elavat liiki, 2–5 hiljuti välja surnud; kaasa arvatud Notornis ja Porphyrula)
  • Gallinulatait (7–9 elavat liiki, 1–3 hiljuti välja surnud; kaasa arvatud Edithornis ja Pareudiastes)
  • Fulicalauk (ligikaudu 10 elavat liiki, 1 hiljuti välja surnud)

Peale nende on säilinud veel palju eelajaloolisi ruiklaste perekondi, mida teatakse ainult fossiilsete kivististena, nagu näiteks Rallus eivissensis.

Eesti liikidega perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Horsfall & Robinson (2003): lk. 206–207
  2. Horsfall & Robinson (2003): lk. 208
  3. Horsfall & Robinson (2003): lk. 210
  4. Horsfall & Robinson (2003): lk. 209
  5. McNab & Ellis (2006): Comparative Biochemistry and Physiology A – Molecular & Integrative Physiology 145(3): 295–311.
  6. McNab (1994): Am. Nat. 144(4): lk. 628–642.
  7. Slikas et al. (2002) lk. 5–14
  8. Horsfall & Robinson (2003): lk. 207
  9. 9,0 9,1 Horsfall & Robinson (2003): lk. 209–210
  10. BLI (2007),Wake Island Rail BirdLife Species Factsheet
  11. Steadman (2006)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Horsfall, Joseph A. & Robinson, Robert (2003): Rails. In: Perrins, Christopher (ed.): Firefly Encyclopedia of Birds. Firefly Books.
  • McNab, B.K. (1994): Energy conservation and the evolution of flightlessness in birds. American Naturalist 144 (4): 628–642. HTML abstract and first page image
  • Slikas, B.; Olson, Storrs L. & Fleischer, R.C. (2002): Rapid, independent evolution of flightlessness in four species of Pacific Island rails (Rallidae): an analysis based on mitochondrial sequence data. Journal of Avian Biology 33 (1): 5–14.
  • Steadman, David William (2006): Extinction and Biogeography of Tropical Pacific Birds. University of Chicago Press. ISBN 0226771423.