Lauk (lind)

Allikas: Vikipeedia
Lauk
Blässhuhn Fulica atra Richard B II.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurelised Gruiformes
Sugukond: Ruiklased Rallidae
Perekond: Lauk Fulica
Liik: Lauk
Ladinakeelne nimetus
Fulica atra
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid

Fulica prior

Lauk (Fulica atra), varasema nimetusega vesikana, on ruiklaste sugukonda laugu perekonda kuuluv linnuliik.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laugu pesitsusala hõlmab peaaegu kogu Euroopa põhja sunas kuni Islandi, Kesk-Rootsi ja Lõuna-Soomeni, Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi kuni Ohhoota mereni, Sahhalini ja Jaapani. Edasi kulgeb areaal üle Ida- ja Lõuna-Hiina ja Põhja-Birma ja võtab enda alla terve India. Ta pesitseb ka Kanaari saartel, Niiluse deltas, Uus-Gineas, Austraalias, välja arvatud Kesk-Austraalia kõrbed, ja Tasmaanias.[2]

Laugu talvitusala langeb enam-vähem kokku Vana-Rooma piiridega, lisaks Lähis-Ida ja Kesk-Aasia ilma selle kõrbealadeta, India, Indo-Hiina ja Indoneesia ilma Bangladeshi, Vietnami, Malaka poolsaare ja Kalimantanita.[2]

Eestis on lauk tavaline haudelind. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 3000 – 5000 paarile, talvist arvukust 10 – 1500 isendile [3]. Lauk on rändlind.

Välimus ja eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lauk on keskmise pardi suurune, kaalub 0,6–1 kg. Tal on tuhm mustjas sulestik ja valge laubakilp.

Lauk on veega seotud rohkem kui teised ruiklased. Ta eelistab soo- ja põõsataimestikku täis kasvanud mageveekogusid, madalaid järvi ja merelahti, kus taimepadrikud vahelduvad vaba vee laikudega. Kuivale maale tuleb ruik harva. Hädaohu korral sööstab ta vette ja peitub taimetihnikusse.[2]

Lauk ujub hästi, aga sukeldub halvasti. Veest tõuseb ta lendu raskepäraselt ja alati vastutuult. Sealjuures võtab ta pikalt hoogu, pladistades jalgadega mööda vett. Kui aga lauk juba õhus on, suudab ta üsna kiiresti lennata.[2]

Laugupoeg

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pesapaika saabub lauk varakult. Põhjas ei ole selleks ajaks vahel veekogud jääkattest vabanenudki. Kevadine ränne toimub öösiti, väikestes salkades või üksikult.

Pärast pesitsuskohta saabumistv algavad paaritumismängud. Pärast nende lõpu moodustuvad paarid ja algab pesaehitamine. Pesa ehitavad mõlemad vanemad. Pesa ehitatakse keset tihedat taimestikku, toetub mullustele taimetüügastele ja ulatub põhjaga vette, vahel isegi ujub vees. Pesaks on veetaimede ja vartest ja lehtedest tehtud hunnik, mille keskel on süvend. Pesalohk moodustatakse märgade pilliroo,tarna ja muude taimede lehtedega, mida vanemad enne pessa asetamist kaua loputavad. Pärast kuivamist muutub pesalohk kõvaks, siledaks ja läikivaks.

On täheldatud, et isalauk ehitab kaks pesa, niinimetatud põhipesa ja sellele lisaks puhkepesa, kus mune ega poegi ei ole.

Valminud pessa hakkab emane kohe munema. munemise algusaeg kõigub areaali piires aprilli teisest poolest mai lõpuni. Täiskurnas on 4–15, sagedamini 6–9 pikergust muna. Munad on heledad, ühtlaselt tähnilised, kreemikad või savikarva. Pesalt lahkudes ei kata lauk neid kinni, mistõttu palju mune hukkub röövlindude läbi.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2009). "Fulica atra ." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Loomade elu", 6. kd, lk 190
  3. 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)