Katariina I

Allikas: Vikipeedia
Katariina I

Katariina I (15. aprill (vana kalendri järgi 5. aprill) 168417. mai (vkj 6. mai) 1727) oli Venemaa Keisririigi keisrinna aastatel 17251727, kes abielu kaudu Peeter Esimesega sai Romanovite dünastia liikmeks ning pärast Peeter I surma 1725. aastal ka riigivalitsejaks.

Katariina sündis Marta Elena Skawronska nime all ilmselt Latgale alal (tõenäoliselt Jēkabpilsis ehk Jakobstadtis), ent võimalik, et ka hoopis Kuramaal. Samuti on spekuleeritud nii tema leedu kui ka eesti päritolu üle, tõenäolisemalt oli ta siiski lätlane. Nooruses oli ta luteri kirikuõpetaja ja haritlase Ernst Glücki teenija, kellele Peeter I kinkis Eestis asuva Ahja mõisa.

Marta Elena Skawronska ja Venemaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1702. aastal tungis Põhjasõja käigus venemaa väejuht feldmarssal Boriss Šeremetjev Liivimaale ja pärast venelastele edukat Erastvere Hummuli lahingut tungis sügavale Liivimaale, kus laastas kohalikke mõisu ning jõudis välja kuni Marienburg (tänapäeva Alūksneni), kus kindral Rudolph Felix Baueri vägede kätte sattus sõjavangi 16-aastane Marta, kelle kindal Bauer loovutas pärast feldmarssal Aleksandr Menšikovile.

Võimuletõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1724. aastal kroonis Peeter ta Venemaa keisrinnaks ja järgmisel aastal, pärast Peetri surma, õnnestus Katariinal kaardiväe abil troon endale haarata. Ta oli Venemaa esimeseks valitsevaks keisrinnaks kuni oma surmani 1727. Reaalselt tegeles riigiasjadega tema ja Peetri soosik Aleksandr Menšikov.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katariina I valitsemise ajal sõlmiti viitsekantsler Heinrich Johann Friedrich Ostermann eestvedamisel 1726. aastal Venemaa Keisririigi, Rootsi Kuningriigi, Austria ertshertsogiriigi ja Hispaania (1726. aastal liitus ka Preisimaa) riikide vahelise Viini Liiduleppe, mille alusel moodustus poliitiline liit vastkaaluks seni Euroopas valitsenud Suurbritannia ja Prantsusmaa liidule. Viini Liit võimaldas Venemaal luua oma poliitiliste huvide kaitseks riikide kaitsesüsteemi, ning võimaldas ka Venemaal väljuda senisest poliitilisest isolatsioonist, mille oli tinginud Peeter I sihitu välispoliitika[1].

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muudatused riigivalitsemises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigivalitsejana jäi kirjaoskamatu Katariina üsna tagaplaanile ja võim riigis koondus 1726. aasta veebruaris moodustatud Kõrgeima Salanõukogu kätte, mis koosnes püsivast 7 salanõunikust:

Järglased võimul[muuda | redigeeri lähteteksti]

1727. koostas 43-aastane Katariina I testamendi, mille alusel määras oma järglaseks troonil, Peeter II, kellele järgnesid troonipärinisõigusestes Peetri tütred Anna ja tema järglased; Jelizaveta ja tema järglased.

Troonile asus aga samal aastal 1727. peale Katariina surma 12-aastane Peeter II, kelle võimulolekul oli tegelikuks võimuks ülemsalanõukogu, mille koosseis aga muutus. Senini kõige suuremat võimu ülemsalanõukogu liikmetest omanud Menšikov, kes septembris 1727 vahistati (üritas oma võimu Katariina surma järel kindlustada) ja kogu perega Siberisse saadeti. Menšikovi kõrvaldamise järel jäi riigivõim jätkuvalt ülemsalanõukogu kätte, mis nüüd koosnes peamiselt kahe põlisaadliperekonna – Golitsõnide ja Dolgorukide – esindajatest, sinna kuulusid ebasoosingusse langenud Menšikovi asemel 4 vürsti Dolgorukide suguvõsast ning 2 Golitsõnit.

Aastal 1741 sai ka Katariina ja Peetri tütrest Jelizavetast Venemaa valitseja. Kokku oli Peetril ja Katariinal seitse last, Jelizaveta vanem õde Anna oli Peeter III vanaema.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasõja alguses, 1702. aastal Marienburgis, abiellus Marta Skawronska ühe Rootsi sõduri, Liivimaa aadlilipkonna rüütli Johan Krusega (Cruhs)[2] [3] (teistel andmetel perekonnanimeks Rabe või Trubach[4]), kes jäi aga peagi kadunuks. Ida-Läti vallutamise järel sattus ta venelaste kätte ja oli mitme sõjaväelase armuke. 1703. aastaks õnnestus tal jõuda vürst Aleksandr Menšikovi kaudu ka Peeter I voodisse. Ta astus õigeusku ja sai uueks ristinimeks Katariina. Kuigi Katariina oli matslik ja harimatu, meeldis ta Peetrile ning 1712. aastal nad abiellusid.

Peeter I ja Katariinal oli 7 last:

  1. Jelizaveta Petrovna, (17081728);
  2. Anna Petrovna, (17091762);
  3. Natalja Petrovna (1713–1715);
  4. Margarita Petrovna, (17141715);
  5. Pjotr Petrovitš, (17151719);
  6. Pavel Petrovitš, (1717);
  7. Natalja Petrovna, (17181725).

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalev Kalkun: Katariina – kas Ruusmäe talutüdruk?, Õpetajate Leht, 21. november 2008

Eelnev:
Peeter I
Venemaa keisrinna
17251727
Järgnev:
Peeter II