Aleksei Araktšejev

Allikas: Vikipeedia
Aleksei Araktšejev George Dawe' maalil.
Aleksei Andrejevitš Araktšejevi vapp, mille deviis oli "Без лести предан" – "Ustav valelikkuseta".
Hiina paviljon Gruzinos, litograafia 1822. aastast.

Krahv Aleksei Andrejevitš Araktšejev (23. september 1769, oletatavasti Novgorodi kubermang21. aprill 1834, Gruzino küla Novgorodi kubermangus) oli Vene sõjaväelane ja riigitegelane, Venemaa keisrite Paul I ja Aleksander I favoriit, väljapaistev administraator ja organisaator. Tema julmuseni ulatuva ranguse tõttu suuniste täitmisel kritiseerisid teda Vene liberaalid eesotsas Herzeniga, nõukogude ajalookirjanduses juurdus aga üldmõistena riikliku terrori kohta väljend "araktšejevlus" (аракчеевщина).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaese provintsiaadliku pojana pääses Araktšejev kahurväe kadetikorpusse Peterburis vaid tänu kahurväekindrali Pjotr Melissino heatahtlikkusele. Teenistuses paistis ta kiiresti silma ning sai troonipärija Pavel Petrovitši (hilisema keisri Paul I) käsundusohvitseriks. Oma lühikese valitsusaja vältel 1796–1801 andis Paul I Araktšejevile korduvalt riiklikke autasusid, aukraade ning ametikõrgendust, samuti annetas talle Gruzino mõisa Novgorodi kubermangus. Heades suhetes oli ta ka järgmise keisri Aleksander I-ga.

Aleksei Araktšejev oli Venemaa Keisririigi Kindralstaabi juht 1797–1801. 1805. aastal oli ta koos keisriga Austerlitzi lahingus. Kahurväeinspektori ja -kindralina (1807) reformis Araktšejev Vene kahurväe. 1808–1810 oli ta Venemaa keisririigi sõjaminister, ametis järgnes talle Barclay de Tolly. Ministrina osales ta ka Vene-Rootsi sõja juhtimises, sõites 1810. aastal keisri käsul isiklikult Åbosse.

Napoleoni sissetungi ajal Venemaale korraldas Araktšejev Vene vägede varustamist ja reservide moodustamist, mis oli prantslaste purustamisel kriitilise tähtsusega. Tema enda sõnul "käis kogu Prantsuse sõda [tema] "käest läbi, kõik salajased käsud, ettekanded ja keisri omakäelised käsud". 1817. aastast oli ta sõjaväeasunduste ülemus, ehkki algselt ta seda Aleksander I reformi ei pooldanud. Nende rajamise käigus surus Araktšejev julmalt ja tõhusalt maha arvukad mässud, millega pälvis Vene liberaalide vaenu.

Pärast Aleksander I tapmist ei osalenud Aleksei Araktšejev dekabristide mahasurumises, mistõttu uus keiser Nikolai I ta teenistusest vabastas. Oma mõisa Gruzinos püstitas Araktšejev Aleksander I kuju. Mõisa pärandas ta keisrile, kes omakorda andis selle Novgorodi kadetikorpusele.

Vanas eas jäädvustus Araktšejev Vene publitsistikasse, kui puhkes skandaal tema talutüdrukust armukese Nastasja Šumskaja tapmise ümber: tapmise järel korraldas Araktšejev mõisateenijate ja isegi kohaliku linnarahva seas karmi juurdluse. Seitseteist aastat hiljem kirjeldas Herzen, kuidas kohalik ametnik Ljapin keeldus juurdluse käigus peksmast rasedat naist, kuna see oli ebaseaduslik; vastuhaku eest saadeti Ljapin sunnitööle. Herzeni hinnangul oli see esimene kord, kus Venemaal kerkis esile vastasseis seaduse ja ülemuse käsu vahel. Emotsionaalse kirjelduse õigsuses on siiski kaheldud.

Kaasaegne vene kirjanik Aleksander Puškin kritiseeris Araktšejevit karmilt oma luules, kuid hakkas hiljem siiski hindama tema organisaatorivõimeid ning avaldas kahetsust, et nad kunagi ei kohtunud.

Aleksei Araktšejev oli kantud ka Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Sergei Vjazmitinov
Venemaa Keisririigi sõjaminister
18081810
Järgnev:
Michael Andreas Barclay de Tolly