Mobutu Sese Seko

Allikas: Vikipeedia
Mobutu (1973)

Mobutu Sese Seko Nkuku Ngbendu wa za Banga ehk Mobutu Sese Seko (kuni 1972. aastani Joseph-Désiré Mobutu; 14. oktoober 19307. september 1997) oli Kongo Demokraatliku Vabariigi sõjaväelane ja poliitik, aastatel 19651997 Kongo Demokraatliku Vabariigi president.

Ta ajas oskamatut majanduspoliitikat, mistõttu rahva elujärg oli väga madal. Riigi ametnikkond oli korrumpeerunud ning juhtivatel kohtadel töötasid Mobutu sugulased või toetajad. Majanduse katastroofilise olukorra tõttu puhkes riigis kodusõda. Mobutu vastaseid toetasid Rwanda, Burundi ja Uganda. Mässulised vallutasid 16. mail 1997 pealinna Kinshasa, sundides Mobutu minema eksiili esialgu Togosse, hiljem Marokosse, kus ta sama aasta 7. septembril ka suri.

Oma eluajal varastas ta kokku 5 miljardit USA dollarit. See tegi temast oma aja kõige korrumpeerunuma presidendi Aafrikas.

30. oktoobril 1974 korraldas ta Kinshasas 20. mai staadionil poksimatši "Rumble in the Jungle" Muhammad Ali ja George Foremani vahel.

Ta oli kaks korda abielus ja tal oli 17 last.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joseph-Desiré Mobutu oli päritolult ngbandi.[1] Ta sündis Belgia Kongos Lisalas,[2] kuid tema suguvõsa oli tegelikult pärit riigi põhjapiiri äärest Gbadolitest.[3] Mobutu ema Marie Madeleine Yemo oli põgenenud kodukülast hõimuvanema haaremist ja töötas Lisalas hotelliteenijana. Abielust hõimuvanemaga oli tal kaks last.[4] Linnas kohtus ta Belgia kohtuniku koka Albéric Gbemaniga ja abiellus temaga.[5] Peagi sündis poeg, kellele tema onu soovitusel pandi nimeks Mobutu. Hiljem sündis veel kolm poega.[4] Isa suri, kui Mobutu oli kaheksa-aastane. [6]

Belgia kohtuniku naisele Mobutu meeldis ja ta asus poissi õpetama. Mobutu õppis prantsuse keeles vabalt rääkima, lugema ja kirjutama. Perekond elas vaesuses ning ema sai oma nelja lapse kasvatamisel abi sugulastelt, tihti koliti ühest kohast teise. Mobutu alustas kooliteed Léopoldville'is, seejärel aga saatis ema ta Coquilhatville'i onu juurde, kus ta asus õppima katoliku misjoni internaatkoolis. Mobutu oli suurt kasvu ja tugev ning paistis koolis silma sportlasena. Ta oli ka hea õpilane ja andis välja klassi ajalehte. Samas oli ta üleannetu laps, kes armastas vempe visata. Aastal 1949 põgenes ta koolist ja sõitis laevaga jänesena Léopoldville'i ühe tüdrukuga kohtuma. Preestrid said ta kätte mitu nädalat hiljem. Sõnakuulmatuse eest karistati õpilasi tollal karmilt.[7] Ta visati koolist välja.[8] Teda oleks võinud oodata vanglakaristus, kuid sellest ta pääses ja ta saadeti hoopis seitsmeks aastaks koloniaalarmeesse Force Publique'i.[9]

Sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väeteenistus mõjus Mobutule distsiplineerivalt. Seersant Joseph Bobozo võttis ta oma käe alla. Mobutu oli õpihimuline ja kasutas iga vaba momendi ja valvekorra lugemiseks. Ta laenas raamatuid ja sai Belgia ohvitseridelt Euroopa ajalehti. Tema lemmikuteks said Charles de Gaulle'i, Winston Churchilli ja Niccolò Machiavelli kirjutised. Ta lõpetas raamatupidamiskursused ja tegi seejärel esimesed katsetused ajakirjanikuna. Armeeteenistuse aega jääb ka Mobutu abiellumine Marie-Antoinette'iga. Kooli preestritest oli tal niivõrd halb mälestus, et ta ei nõustunud isegi kirikus abielluma. Sõduripalga eest suutis ta pulmadeks osta vaid kasti õlut.[10]

Mobutu töötas sõjaväe raamatupidamisüksuses ametnikuna ja selles valdkonnas saadud teadmised panid tema tulevastele tehingutele tugeva aluse. Aafriklasi Belgia armees ohvitseriks ei ülendatud. Mobutu jõudis staabiveebli auastmeni.[8]

Armees teenides kirjutas Mobutu pseudonüümi all kohalikku belglaste ajakirja Actualités Africaines poliitikateemalisi artikleid. Aastal 1956 lahkus ta sõjaväeteenistusest ja hakkas tööle kutselise ajakirjanikuna.[11] Ta tegi kaastööd Léopoldville'is ilmuvale päevalehele L'Avenir.[12] Kaks aastat hiljem suundus ta Belgiasse, et kajastada maailmanäitust Expo 58 ning täiendada end ajakirjanduse alal. Aastal 1959 õppis ta Brüsseli Sotsiaaluuringute Instituudis.[13] Mobutu suhtles paljude noorte haritud kongolastega, kes toetasid vastuhakku koloniaalvõimule ja riigi iseseisvumist. Ajakirjanikutöö viis ta kokku teiste seas Patrice Lumumbaga ja 1958. aastal astus Mobutu Lumumba algatatud Kongo Rahvusliku Liikumise liikmeks.[13] Hiljem sai Mobutust Lumumba isiklik assistent. Oli ka vihjeid, et Mobutu oli tegelikult Belgia luure teenistuses.[14]

Ta tegutses ajakirjanikuna kuni 1960. aastani.[13] Kui 1960. aastal Brüsselis Kongo iseseisvumise üle kõnelusi peeti, osales Mobutu kõnelustel Lumumba sekretärina. Kuigi ta ei kuulunud ametlikku delegatsiooni, suutis ta lääne diplomaatidele muljet avaldada ja neile meelde jääda kui äärmiselt intelligentne ja paljutõotav noormees.[15]

Kongo iseseisvumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda, kui Kongo 30. juunil 1960 iseseisvaks sai, moodustati koalitsioonivalitsus, mille eesotsas olid president Joseph Kasa-Vubu ja marksistist peaminister Patrice Lumumba. Kohe pärast riigi iseseisvumist puhkes armees mäss Belgia ohvitseride vastu. Sellest sai alguse Kongo kriis. Lumumba nimetas Mobutu Kongo rahvusarmee kindralstaabi ülemaks ja Mobutu asus mööda maad ringi sõitma, et veenda sõdureid mässu lõpetama. Samal ajal tugevnesid riigi lõunaosas Katangas eraldumispüüdlused, sest taheti kontrolli oma rikkalike maavarade üle. Juuli keskel kuulutas Katanga peaminister Moise Tshombe piirkonna iseseisvaks. ÜRO saatis Kongosse oma rahuvalveväed, kuid need ei suutnud korda luua[13] ja Lumumba pöördus abi saamiseks Nõukogude Liidu poole. Ameerika Ühendriikide ja Belgia toetusel kõrvaldas president Kasa-Vubu Lumumba peaministri ametist. Lumumba omakorda ei tunnistanud Kasa-Vubut presidendina. Mobutu oli kahe tule vahel, sest Kasa-Vubu ja Lumumba andsid kumbki talle korralduse oma vastane vahistada. Lääneriikide survel kaldus kaalukauss Nõukogude Liidu mõju tõrjumise kasuks. Ka Mobutu ise toetas Kasa-Vubut. 14. septembril 1960 kukutas Mobutu USA ja Belgia toel Lumumba valitsuse.[16][17] President Kasa-Vubu jäi ametisse.[18] Nõukogude Liidu nõustajad saadeti riigist välja.

Lumumba moodustas Stanleyville'is Nõukogude Liidu toel keskvalitsusega võistleva valitsuse. Mobutu andis seepeale korralduse Lumumba vahistada. Lumumba toimetati Katangasse ning jaanuaris 1961 võtsid Tshombe palgaarmee valged ohvitserid ta kinni ja ta mõrvati.[13][19]

23. jaanuaril 1961 ülendas president Kasa-Vubu Mobutu kindralmajoriks[20] ja veebruaris nimetas ta kaitsejõudude juhatajaks.

Rahutused jätkusid ja Mobutu asus armeed reorganiseerima.[21] 1963. aastal suruti ÜRO vägede abiga maha Katanga iseseisvuspüüdlused ja 1964. aastal võitsid Mobutu väed maoisti Pierre Mulele juhitud mässulisi. Mulele põgenes välismaale. Aastal 1968 meelitas Mobutu ta amnestiat lubades riiki tagasi ja laskis avalikult surnuks piinata.[22] Moise Tshombe pöördus juulis 1964 eksiilist tagasi ja sai peaministriks. Kongo kriis lõppes Mobutu võimuhaaramisega 25. novembril 1965, kui ta president Kasa-Vubu ja peaminister Tshombe vahelist võimuvõitlust ära kasutades sõjaväelise riigipöörde korraldas ja ennast presidendiks kuulutas.[21]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Chronology for Ngbandi in the Dem. Rep. of the Congo
  2. AFRICA AND DEMOCRACY Joseph Mobutu, Dictator of the DRC, and His Life-Saving Support from the US
  3. Congo's most curious town
  4. 4,0 4,1 Mobutu Sese Seko
  5. Robert Edgerton. "The Troubled Heart of Africa: A History of the Congo", Macmillan, 2002, ISBN 978-0312304867
  6. Wrong, Michela (2009) In the Footsteps of Mr Kurtz: Living on the Brink of Disaster in Mobutu's Congo. HarperCollins. ISBN 0061863610, lk 70–72
  7. Wrong, lk 72–74
  8. 8,0 8,1 Obituary: Mobutu Sese Seko, The Independent
  9. Wrong, lk 72–74
  10. Wrong, lk 74–75
  11. Wrong, lk 75
  12. Crawford Young and Thomas Turner, The Rise and Decline of the Zairian State, lk 175
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Tiit Made. "Rahvusvahelised suhted", ISBN 9985-68-118-5
  14. Wrong, lk 76
  15. Wrong, lk 67
  16. Marchetti, Victor and John D. Marks. 1974. "The CIA and the Cult of Intelligence." New York, NY: Dell Publishing Co., Inc. (pp. 53)
  17. Wrong, lk 68–70
  18. Larry Devlin. Chief of Station, Congo: Fighting the Cold War in a Hot Zone. PublicAffairs. ISBN 1-58648-405-2. lk 87.
  19. Elizabeth Schmidt. "Foreign Intervention in Africa", Cambridge UP, lk 62–65
  20. Ludo de Witte, "The Assassination of Lumumba", Verso, 2001, 127.
  21. 21,0 21,1 Encyclopædia Britannica
  22. Michela Wrong. "In The Footsteps of Mr. Kurtz: Living on the Brink of Disaster in Mobutu's Congo", lk 90