Hutud

Allikas: Vikipeedia
inglise Hutu
saksa Hutu
vene хуту (бхутту)
Pierre Nkurunziza, Burundi president, on hutu

Hutud (bahutu, wahutu) on Kesk-Aafrika rahvarühm, mis moodustab suurema osa Rwanda ja Burundi rahvastikust. Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri andmetel[viide?] on 84% (teistel andmetel 90%[viide?]) Rwanda ja 85% (teistel andmetel 83%[viide?]) Burundi rahvastikust hutud. Hutusid elab ka Kongo DV-s (peamiselt põgenikud seoses Rwanda kodusõja ja Rwanda genotsiidiga) ja Ugandas.

Arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hutude koguarv on üle 10 miljoni (12–13 miljonit[viide?]. Aastal 1983 oli Rwandas umbes 4,5 miljonit ja Burundis 6,6 miljonit.

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nad räägivad bantu keelte hulka kuuluvat rundi keelt ja ruanda keelt, mis on omavahel väga lähedased.

Kaupmehed, linlased ja Tansaania piiri äärsed elanikud kõnelevad ka suahiili keelt.

Haritlased kõnelevad ka prantsuse keelt.

Eesnimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sageli on üks eesnimedest prantsuskeelne.

Nimedel on selge tähendus, näiteks Mutarambirwa tähendab 'väsimatu'.

Kirjaoskus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes pool Rwanda ja Burundi inimestest oskab emakeeles lugeda ja kirjutada.

Rwandas lõhkus 1994. aasta Rwanda kodusõda ja Rwanda genotsiid haridussüsteemi.

Usund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Usundilt on enamik kristlased (katoliiklased[viide?]). Kristluse tõid 19. sajandil Euroopa misjonärid.

Säilinud on ka põlisusund: austatakse loojat Ruhanga Iu Umanat ja teisi jumalaid. Umbes veerand hutusid järgib põlisusundit.

On olemas esivanematekultus (bazimu; esivanemate vaimudele tuuakse lepitusohvreid) ja monarhide vaimude kultus.

Sotsiaalne korraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalne korraldus põhineb eksogaamsel isajärgsel sugukonnal. Muu hulgas tähendab see, et kui isa on hutu ja ema tutsi, siis laps on hutu, ja ümberpöördult.

Kui hutu naisel sünnib laps, siis ema ja laps jäävad seitsmeks päevaks koju ning seitsmendal päeval toimub tseremoonia, millel lapsele pannakse nimi. Tseremoonial osalevad ka ümbruskonna lapsed.

Abielu on legaliseeritud, kui peigmehe perekond maksab pruudi perekonnale pruudiluna, tavaliselt kariloomadena. Kõrred ja piim tagavad pruudile rituaali ajal puhtuse. Varem olid abielud korraldatud, praegu aga valivad noored ise endale partneri. Hutude ja tutside omavahelised abielud on alati olnud haruldased; praegu on need sagedasemad, kuid siiski küllaltki erandlikud.

Noored tutvuvad tantsupidudel, kirikuüritustel jms sarnastel sündmustel. Läänelik tutvumisstiil esineb linnade rikastel hutudel.

Matuseid saadavad palved ja rituaalid. Leinaajal hoiduvad omaksed põllutööst ja sugulisest läbikäimisest.

Elatusallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hutud elavad peamiselt maal. Nende peamine elatusallikas on põllundus. Nad kasvatavad peamiselt sorgot, maniokki ja maisi. Tegeldakse ka veisekasvatuse ja käsitööga, eriti sepatööga.

Raske töö tõttu hüütakse hutusid "mägigorilladeks".

Naised hoolitsevad koduse majapidamise eest, niidavad ning kobestavad mulda. Mehed ja poisid hoolitsevad koduloomade eest ja valmistavad põldu külviks ette.

Ajalugu ja suhted hutudega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hutude ja tutside suhted

Ühe versiooni järgi on hutude ja tutside eristamise põhjuseks sotsiaalne ebavõrdsus, keelelised, füüsilised ja kultuurilised erinevused nende etnoste vahel puuduvad.

Hutud asusid praegusele asualale 4.–7. sajandil pKr[viide?] või 11. sajandil[viide?] põhja poolt. 13. sajandil elasid nad lõdvalt struktureeritud kuningriikides. Nad tõrjusid välja põlisasukad tvaad. Alates 14. sajandist hakkasid piirkonda elama asuma tutsid. Peagi rajati tutside kuningriigid. Sest ajast peale on hutude ja tutside ajalugu ja ühiskond olnud lahutamatult seotud. Kujunes sotsiaalne süsteem ubuhake, kus hutud olid tutsidest feodaalset laadi sõltuvuses. Kõige madalama staatusega olid tvaad. Ubuhake süsteemis tähendas "hutu" nii etnilist kuuluvust kui ka sotsiaalset staatust. Kõrgema staatusega tutsid hakkasid madalama staatusega tutsisid nimetama hutudeks ning jõukamatest hutudest said tutsid.

Koloniaalvõimude tegevuse tõttu hutude ja tutside ebavõrdsus süvenes. Tutside võimu toetas Belgia aastani 1962. Seejärel tekkisid iseseisvad riigid Rwanda ja Burundi. Iseseisvates riikides hutude ja tutside vaheline sotsiaalne mobiilsus kadus ning "hutudest" sai etnilise kuuluvuse ja madala sotsiaalse staatuse koondnimetus. See oli hilisemate etniliste konfliktide ja genotsiidide taustaks.

Rwandas tulid võimule hutud. See viis tutside genotsiidini, neid hukkus 800 000[1]. Kodusõja tagajärjel hukkus kokku umbes miljon inimest ehk 14% Rwanda rahvastikust.[2] Hutude ja tutside konfliktide tõttu jääb olukord piirkonnas pinevaks.

Kodusõda Rwandas 1959–1961, mille võitsid hutud, ning ebaõnnestunud riigipööret 1965 ja kodusõda 1972 Burundis ning Rwanda genotsiidi 1994 seostatakse tavaliselt eeskätt vanade hõimukonfliktidega ja etnilise vihavaenuga, ent hutude ja tutside etniline identiteet on olnud paindlik. Oluline taustategur on Rwanda ja Burundi raske majandusolukord, mis on seotud suure asustustiheduse ja ressursside nappusega. 1994. aasta genotsiidi kavandasid kaks hutude äärmusrühmitust koostöös sõjaväe ning kohalike surmaeskadroniga. Püüti lahti saada tülikast poliitilisest opositsioonist. Tavainimeste osalus mõrvades tulenes ägedast hirmutamispropagandast raadios ning tekkinud kaosest.

Seoses 1994. aasta Rwanda kodusõja ning Rwanda genotsiidiga põgenesid paljud hutud Kongo DV-sse. Seoses sealse kodusõjaga 1996 pöördusid paljud neist Rwandasse tagasi.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://news.bbc.co.uk/2/hi/africa/1288230.stm Rwanda: How the genocide happened. BBC, 1.04.2004
  2. Indepth: Minorities Under Siege - Pygmies today in Africa, UN Office for the Coordination of Humanitarian Affairs (2006)